Ma ei teadnud enne siia tulekut Gruusiast eriti midagi. Räägitakse külalislahkusest, Mustast merest ja sellest, kuidas presidendile liiga tehakse. Seega on mul olnud ja saab veel olema tükk maad avastamisruumi.
Gruusias on praegu kohalikus mõttes kevad, mis Eesti mõistes tähendab sellist kehvemapoolset suveilma. Kraade on 20 kraadi ringis või veidi vähem, aga pidevalt tuleb valmis olla vihmahoogudeks ning pilvi näeb sageamini kui päikest. Muidu kõik puud-põõsed õitsevad ja lõikelilleõied on kohati sama suured kui minu pea (näiteks kallad).
Kohale saab Tbilisisse läbi Riia, mis on iseenesest mugav ja kiire, aga kõik lennud on kas öised või varahommikused. Seega jõudsin ka mina kohale hommikul kell 4.25. Minu üllatuseks on meid vastuvõtval ja majutaval Davidil peale südamlikku tervitust esimeseks küsimuseks: mul praegu WiFi jupsib korteris. Kas te kannatate hommikuni, kuni ma selle korda saan lasta teha? Ma hakkasin vist väga ebaviisakalt itsitama. Pea magamatusest paks, oli mu esimene soov leida katusealune ja teine tahtmine kuhugi teki sisse kerra tõmmata. WiFi ei olnud ilmselt isegi mitte prioriteet nr 10. Aga vähemalt on selge, et Eesti IT-tiigri kuulsus on jõudnud ka Gruusiasse ning kohalikud kardavad, et eestlaste WiFinälg on sama õudne, kui tänavalaste leivanälg.
Ööbime kesklinnas ja sellises majas, et kui sellele taksoga esmakordselt lähenesime, siis ma arvasin, et David teeb nalja, kui näitas viimase peal renoveeritud majale, mille katuse nurgas kiiskas türkiissinine-kuldne kuppel, et seal me hakkame nüüd elama. Asukoht on superluks, vaade kindluse varemetele ja Emake Gruusiale väärt miljonit dollarit (kuigi Davidi arvates vaid tuhandet) ning korter ise täiesti normaalne (umbes nagu keskmine Tallinna kesklinna pesake). Külmkapp oli toitu täis ning helistamisluba omanikule probleemide ilmnemisel 24h ööpäevas.
Grusiinide külalislahkus sai tõestatud seega väga kiiresti ja jätkus ainult tõusvas joones. Juba järgmisel päeval oli mul võimalus sõita 120 km itta Aserbaidžaani piiri lähedal asuvasse Signagisse (hääldatakse Sirnari, ärge küsige). See, et ma reisile kutsuvaid inimesi samal päeval kohtasin, ei omanud mingit tähtsust. Võimalus näha Gruusia maapiirkondi, “Armastuse linna”, nautida traditsioonilist kohalikku kööki ja ekskursiooni sobis sisseelamiseks suurepäraselt. Kui Tbilisis leiab nii mõndagi sarnast Eesti linnadele, siis maapiirkonnad on siin ikka hoopis teisest puust ja meenutavad natuke vanu NL-i filme: vana mees maanteel lonkimas, endal köie otsas eesel; lammaste koju ajamine päikeseloojangul, õitsvad viljapuud, kobarkülakesed, millest kahjuks paljud olid silmnähtavalt tühjad; põllutöömasinad, mis on ilmselt 50 aastat vanad, žigulitakso jnejne.
Kui siin üldse ehitistest rääkida, siis riik paneb üsna palju raha selle alla, et tähtsamad sillad oleksid ilusad ja skulptuuridega ääristatud ning peatänavate äärsed majad kenasti remonditud. Päris vinge kontrast avane muidugi siis, kui vaatad mõne maja juures üle kiviaia hoovi või lähed lihtsalt maja sellele küljele, mis ei ole peatänava ääres. Minu ilusas lossitaolises majas on viienda korruse koridoris näiteks hoovipoolne välissein puudu (aken on ilmselt alla kukkunud, võttes andaga kaasa tüki seinast). Signagi imeilusate majade aedadest tuli prügilehka ning õitsvate viljapuude ümber oli hunnik träna. Eks oli ikka kenasid elamisi ka. Samuti näevad siinsed magalapiirkonnad välja nii armetud, et meie Lasnamägi tundub eliitrajoonina. Kõik see tuleneb üheltpoolt inimeste vaesusest, aga teisalt ka tahtmatusest panna raha ja tööd kuhugi, mis ei ole enda omand. Suur osa elamispindadest on üürikad või sotsiaalmajad.
Toidud on siin head. Kohalikud küll üritasid vabandada, et “ega see meie söögipoolis ei ole võrreldav Euroopas pakutavale”, aga minu meelest pole neil õigus. Paljud asjad on väga maitsvad, lihtsalt hoopis teist tüüpi, kui läänes. Samuti on söömiskultuur väga tore. Õige grusiini ühtusöök kulgeb ohtrate toostide saatel (toost Jumalale, vabadusele, riigile, vanematele, lastele jnejne). Muidugi tuleb iga toosti järel sõõm võtta ja jutud muutuvad aina pikemaks… Samuti süüakse osa asju käega: näiteks hinkaalisid (suured pelmeenid, mis võivad olla ka muu täidisega kui liha) ja salatit (!). Salat (siin kutsutakse seda roheliseks) pannakse vartena lihtsalt horisontaalselt taldrikule, lisatakse veidi redisepoolikuid ja serveeritaksegi sellisel kujul. Nii süüakse näpu vahelt peterselli, kress-salatit, rohelist sibulat, tarhunni (jah, sedsama, millest limonaadi tehakse) ja ilmselt veel mitut salatilist. Selline söömisstiil ei tundu samas üldse matslik, vaid lihtsalt otstarbekas ja mugav ning on kasutusel ka korralikes restoranides, kus muudab söögikorra peenutsemise asemel hoopis kodusemaks.
Söögist veel nii palju, et gruusia šašlõkk on kondiga! Kui ma selle üle imestust avaldasin öeldi mulle, et kondi ääres olev liha ongi see kõige hõrgum. Vahel mulle tundub, et grusiinide jaoks on sõnad “hõrk” ja “rasvane” sünonüümid, aga nad oskavad tõesti rasvaseid toite hästi teha. Isegi paljusid köögiviljaroogi (baklažaanid, spinat) serveeritakse pähkli- või oliivõliga, räkimata rasvastest juustuga täidetud hatšapuridest.
Keelega on siin huvitavad lood. Nimelt ei ole grusiinidel suguluskeeli ning neil on täiesti unikaalne tähestik. See neid üldse ei häiri ning sageli ei ole poes või tänavapildis mingit alternatiivi ladina tähestiku või kirillitsa kujul ära toodud. Näiteks ei saanud ma poes aru, et pean tomatit ise kaaluma (ja oleks ka sellega hädas olnud, sest numbrid pole ju siin samuti araabia numbrid) ja seda, mis on mu metroopeatuse nimi, poleks ma ilmselt kunagi teada saanud, kui ma poleks juhtumisi enda valdusesse saanud üht ladina tähtedega turistikaarti. Keelesegadusega toimetulekule aitab kaasa aktiivne inimestega suhtlemine ja see grusiinidele juba meeldib. Nende teine keel on vene keel, nad on seda õppinud juba algklassidest peale ning hädas on vaid minusugused, kes end vene keeles just väga kodus ei tunne. Kui see aspekt kõrvale jätta, on grusiin väga abivalmis ja hästi kasvatatud inimene ning võõrast juba hätta ei jäta.Kehakeelt mõistetakse hästi ja grammatilisi möödapanekuid ei panda pahaks.
Siis on mult küsitud, et kuidas ma musti grusiini mehi tõrjun. Esiteks ei ole siinsed inimesed üldse mustad (minu meelest isegi mitte tõmmud) ja teiseks on nad tõesti väga kultuursed, hästi kasvatatud ja sageli usklikud. Loomulikult alustavad taksojuhid juttu teemal, kust ma pärit olen ja kas Eestis on tore. Või töökaaslased uurivad, kas mul on kõik hästi ja ega ma ei igavle. Ainus kord, kui mind on siin tõesti tülitatud, oli siis, kui üks tänavalaps (nii 10-11-aastane tütarlaps) mul raha mangudes niimoodi jalgade ja käte otsas rippus, et ma ei saanudki enne minema, kui töökaaslane mind ühe lari eest “välja ostis”. Mäe otsast vaatas seda lugu pealt aga ühe kohaliku miljardäri poolt ehitatud elu- ja ärikompleks helikopteri platvormiga.
Mõnikord on mul raske aru saada, kuidas inimesed siin toime tulevad. Keskmine palk on siin väiksem, kui Eestis miinimumpalk, kuid näiteks toit ei ole oluliselt soodsam ja bensiini hind on sama. Ehk on siis kommunaalmaksed väiksemad. Nii mõnedki inimesed toidavad end tänaval asju müües (kes sihvkasid, kes saiu), palju on ka kerjuseid, eriti kangialustes, kuhu politsei silm ei ulatu. Takso on nii odav, et ma ei saa aru, kuidas taksojuhile üldse mingit söögiraha jääb. Aga taksosid on väga palju. Võid mängida mõnda “Seks ja linna” tegelast ja suvalises kohas pöidla püsti ajada ning oled kindel, et sa ei pea üle 5 sekundi ootama.
Seega on arendustööd siin palju. Kontrastid on suuremad kui meil, elu on üldiselt kesisem kui meil. Loodus on aga imeline ja inimesed lahked. Nii et raha ei ole kohustuslik osa olemaks rõõmus ja hoolimaks kaaskodanikest, mida on meeldiv tõdeda.
Parimad palad 