See aasta jääb kahtlemata ajalukku oma värvikirevue ja meeleolukusega: toone kogesin kõige helgematest kohe päris süsimustani välja. Nüüd, aasta viimastel päevadel tundub, et värvigamma hakkab jälle ilusti paika loksuma ja ilusat vikerkaarekuju võtma. Aga mis siis olid selle aasta parimad palad (ei ole kuidagi tähtsuse järjekorras)?
1. Reisimine, reisimine ja veelkord reisimine. Nii palju ringi sõitmist ei ole veel ühessegi varasemasse aastasse mahtunud: Taani (Odense, Kerteminde ja Kopenhaagen), Rootsi (Malmö, Lund ja Stockholm), Saksamaa (Frankfurt-Mainz piirkond), Prantsusmaa (Bordeaux ja lähiümbruse Gironde-i maakond), Soome (Helsingi ümbrus) ja tervelt 3 korda Gruusiat (Tbilisi, Signaghi, Stepantsminda, Mtskheta) ! Lisaks sai Eestiski trallitud: Saaremaa-Hiiumaa, Viljandi, Pärnu, Tartu, Otepää-Kääriku, Rakvere, Haapsalu ja kindlasti kusagil veel.
2. Ei tahaks küll reise kuidagi järjestada, aga ma usun, et ma ei tee kellelegi liiga, kui ütlen, et need Gruusia sõidud muutsid minu elu. Ilmselgelt on mul väga vedanud, et mul on seal sellised sõbrad ja kolleegid, tänu kellele ma nägin seda maad tõesti parimast küljest. Ja ilmselt olid need käigud üle ootuste toredad just seepärast, et ma esimesel korral ei osanudki väga midagi oodata. Aga juba peale seda korda sai mulle selgeks, et grusiinidelt õppida on meil küll. Kohalik rahvas jättis mulle tohutult viisaka, külalislahke, seltsiva, abivalmi ja vastutuleliku mulje. Ma ei ole kunagi tundnud, et keegi pingutaks nii palju selle nimel, et ühel välismaalasel oleks nende linnas või riigis hea olla. Kuigi elasin seal üle seedehäired, üsna ebameeldivad kauplemised hinna üle turul ja taksos (muide, ma ei oska ju isegi nende keelt ja vene keelt räägin ka kohutavalt halvasti) ja nägin oma elu ilmselt hullemaid elamistingimusi, sai mulle selgeks, et tegelikult inimesed toetavad seal üksteist palju enam kui lääneriikides. Ja seda isegi siis, kui oled puruvõõras. Lisaks minu Gruusia kolleegidele panid mind lõputult imestama ka minu neli Eesti sõbrannat Mirjam, Triin, Maret ja Merike, kelle vabatahtlik tegevus Gruusias, elustiil, reisihimu ja muidugi lahke olek loksutasid mu maailma sügavalt. Samuti aitasid just nemad mulle grusiinide hingeelu tagamaid selgitada mulle arusaadavas keeles. Kahtlemata ei oleks mu reisid Gruusiasse olnud needsamad ilma Eesti tüdrukuteta.
3. Sellel aastal said minu neli sõpra: Ivar, Jaagup, Rene ja Andrus, kõik korraga 30 aastat vanaks. Lisaks sellele, et nad otsustasid peo maha pidada äärmiselt loodukaunis kohas Otepää lähedal, tegid nad ka oma tüdruksõpradele (ja teistele külalistele) suure kingituse ja kutsusid privaatesinema minu selle aasta suurima muusikaleiu: Svjata Vatra 🙂
Sellel peol nägin Lõuna-Eesti puhta õhuga taevas esimest korda elus virmalisi (augustikuus!) ja maitsesin poiste endi tehtud koduõlut.
4. Jooksmine. Sattusin tänu Kerstile osa võtma jooksulaagrist, mille korraldas MTÜ Elujooks. Kuigi ma ei ole peale seda laagrit MTÜ tegevuses kuigi aktiivne olnud, loen ennast Elujooksikuks sellest ajast peale ikkagi. Kuigi Elujooksikute filosoofiat ja eesmärke kirja panema ma siia ei hakka (eks se ole pikk jutt ja igaühel see ju veel omakorda varieerub), siis enda kohta võin öelda, et õppisin selles laagris spordist teistmoodi mõtlema. Ja kuigi süvenemine jooksu ja pikamaajooksu sooritus on hoopis midagi muud kui iluuisukava oma, saab nendest mõtetest igasse tegevuse midagi üle tuua. Mul on hea meel, et suuresti tänu sellele laagrile ja sealt saadud laengule arenesin ma jooksurajal inimese ja jooksjana oluliselt edasi. Mõõdetavatest tulemustest saab rääkida juba seepärast, et kui enne juulikuist laagrit olin kord elus jooksnud maksimumdistantsina 9 km, siis septembri keskel lõpetasin oma elu esimese poolmaratoni. Ja ma lihtsalt ei lõpetanud seda distantsi, vaid tõeliselt nautisin seda! Enne poolmaratoni distantsi harjutasin ka Muhu jooksul, Ülemiste järve jooksul ja Elujooksikute endi korraldatud jooksusündmusel Estonian Adventure Run (EAR), millest saab samuti iga-aastane jooksuüritus.
Laagris oli pidevalt kohal ka meie võimas kaameraboss Anniken, kes produtseeris hunniku videomaterjali. Siin lingi all on ka eelmise aasta laagri videod, nii et tasub jälgida üleslaadimise kuupäeva.
5. Inimsuhted olid sel aastal rasked. Ilmselt on elu mind siiani hellitanud, kuna alles nüüd veeretab ta mu teele sellised isiksused, kellega suhtlemine tavamõistuse ja -loogika kohaselt ei õnnestu kuidagi. Lihtsalt ei ole võimalik leida ühist tasandit või keelt, millest tulenevalt jäävad alles ainult probleemid. Sel aastal nägin ma selliseid inimesi mitut ja ignoreerida neid ka kuidagi ei õnnestunud. Lisaks tunnen ma üha enam, kuidas vanemaks saades hakkavad “tähtsate inimeste” võimumängud ka mind puudutama ja selline poliitiline kemplemine ei meeldi mulle sugugi. Aga see vist ongi täiskasvanute maailm, sest eks päris üksi metsa sees elada oleks ka raske.
6. Töö ja kool olid sel aastal nagu ikka: väga palju õppimist täis. Sain käia mitmel koolitusel ja konverentsil, pidasin isegi kaks loengut ja ühe seminari ning osalesin praktikumi läbiviimisel. Esimest korda kaitsti minu juhendamise all bakalaureusetöö, nii et ka need esimesed “triibulised” sain sel aastal kätte. Õnneks lõppes kõik väga positiivselt ja jääb vaid loota, et mu tudeng ei näe õudusunenägusid oma juhendajast ja teadusest 😛
Järgmiseks aastaks ma soovin ehk natuke enam stabiilsust. Ringi rallimine on ühelt poolt tore küll, aga teisalt tekitab see üksjagu probleeme mujal ja lisaks on mul ilmselgelt olnud liiga vähe aega oma pere jaoks. Samas, just pere on see, kes on mind kõige rohkem toetanud päevadel, kus värvid läksid kaduma.
Ilusat aastavahetust ja õnnelikku uut aastat 2012!
Parimad palad 