Nõiateemajakesed

Otsustasin vahepeal, et linna vaatamiseks ja füüsilise koormuse tõstmiseks hakkan tööl käima osaliselt jala. Nimelt on mul võimalus kasutada tööle minekuks bussi ja trammi, mis teeb trajektoori osas suht suure ringi ning lisaks on suur tõenäosus, et pean kumbagi vahendit ootama. Oodata mulle aga ei meeldi. Seega valisin alternatiiviks jalutamise otse kõige lähemasse trammipeatusesse läbi hoopis teise linnaosa võrreldes bussisõiduga. Jalutuskäik ise on umbes 20 minutit pikk.

Kui ma esimest korda selle matkakese ette võtsin, vajus mul paar kvartalit ühikast eemal suu lahti nähes mingeid veidraid tornikeste ja värviliste dekoratsioonidega majakesi. Ristisin need kohe “nõiateemajakesteks” ning sestsaati on minu teekond avastamis- ja uudistamisrõõmu täis. Ma ei tea, mida ma ilma internetita teeks, ilmselt oleksin kunstiajaloos täiesti juhm. Igatahes olen tänaseks välja uurinud, et Nancy on jugendstiili ehk kohalikus keeles Art Nouveau (otsetõlkes « uus kunst ») üks Euroopa keskusi. See kunstivool, mille üheks märksõnadest on floristika elemendid, kujunes eelmisel sajandivahetusel ning mõjutas nii arhitektuuri, mööblit keraamikat kui teisi tarbeesemeid. Nancy-s asuv Musée de l’Ecole de Nancy (Nancy koolkonna muuseum) on sedasorti kunsti pilgeni täis ning on kahtlemata minu üks külastuseesmärkidest siinoleku jooksul.

Aga majade juurde tagasi tulles… Nädalavahetusel kasutasin ära kuivast ilmast tingitud privileege ning käisin neid klõpsimas. Valgus polnud väga kiita, aga sain üht-teist siiski pildile Saurupte linnaosas, millest tahetigi algul teha Art Nouveau stiilis villade külakest. Püsti sai aga ainult kuus maja. Lisaks on mitmeid juugendi elemente ka lähedalasuvate ridaelamute fassaadidel.

Mis mulle eriti selles stiilis majade juures meeldib, on igasuguste võrede dekoreerimine : miks peaks olema keldriakende ees vanglasarnased trellid, kui võib metallist moodustada kauneid rosette? Või miks ei võiks maja ümbritsev aed olla vaatamisväärsus omaette? Või rõdu? Võib küll ja kuidas veel!

Kuna külakese plaani linnas ei suudetud realiseerida, siis paraku juthub siin-seal ka nii, et mõne torni tagant paistab hoopis hiigelsuur sotsiaalmaja ja juugendstiilis ridaelamud vahelduvad tänapäevastega. Nii et ei saa midagi kritiseerivat öelda selle kohta, et Eesti suuremad linnad on kui arhitektuuriline kompott.  Nancy on seda igatahes rohkem kui küll.

Tegin pilte rohkemgi ja need tasapisi ilmuvad mu virtuaalsesse albumisse nagu alati.

lahendus kindlustushämmingule

Tegelikult osad firmad siiski kindlustavad fotovarustust. Nimetatakse seda osa pagasist kui “hinnalised esemed” või midagi muud sarnast ning nendele vidinatele kehtivad kindlustusfirma jaoks natuke teised reeglid. Kokkuvõtvalt, ei tohi oma nunnukest hetkekski silmist lasta ning hotelli vms. jättes peavad need asjad olema kindlalt lukustatud, seifis või valve all (olenevalt võimalustest, mida hotell pakub). Mainimatagi on selge, et see kindlustus on ka mõnevõrra kallim nende firmade omast, mis fotokale kaitset ei paku. Reklaami ja laimu teele ma siinkohal ei läheks: kui kellelgi on huvi lisainfo vastu, siis andku endast märku!

Hämming kindlustussüsteemide üle

Ma varem, arvasin, et kindlustusäri on üks kõige tulusam äri siin ilmas üldse. Et kindlustatakse elu, kodu, autot, ratast, juveele, ja mõnel pool isegi lemmikloomi. Ja nüüd ühtäkki ei saa ma reisile minnes kindlustada oma fotoaparaati. Ühe Kindlustusseltsi meeldiv töötaja üritas mulle pähe määrida pagasikindlustust, mille väärtust saab kahe reisija peale tõsta kuni 30 000 Vabariigi rahani, aga fotokat kindlustab see summa ainult kuni 5 000 raha eest. Minu pagas pole aga kuidagi väärt seda ülejäänut 25 kilo, samas kui mu fotokas ja tema vidinad seda on. Ja eraldi fotokale kindlustust ka juurde osta ei saa. Nui neljaks, aru ma ei taipa, mis maailm see on… Eks väisame siis konkurente. Keegi soovitada oskab?

Ja kuidas küll profifotograafid, kelle varustuse väärtus küündib kuue-seitsmekohaliste arvudeni, mööda maailma ringi reisivad?

Tore, kui inimesi sünnib…

… ja eriti tore, kui seda saab mõnikord tähistamas käia, et nad sündinud on. Nädalavahetuse idüll Karmuse sünnipäeval on jäädvustatud siin. Ja et ei jääks mulje, nagu tegu oleks ainult lasteüritusega, mainin selgituseks, et tegemist oli ka päevaga, kus ma esimest korda koos fotoaparaadiga oma õe last nägin. Ilma fotoaparaadita olen ma seda siputajat juba varemgi näinud, muidugi mõista.

Vanad võlad ehk kevadine seiklus Hämeenlinnas

Soomes elades seiklesin häbiväärselt vähe väljaspool Helsingit. Ahvenamaale olen tahtnud minna esimesest sealveedetud suvest peale (mis oli, appikene, 5 aastat tagasi), aga ikka pole jõudnud. Igatahes aprillis, kui Eestis juba muru rohetas ja puudel pungad puhkemise äärel, sõitsime meie Juani ja Pirjoga põhjapoole Hämeenlinna uurima, palju seal veel lund järele on jäänud. Hämeenlinna on väga arvestatav turistikas, sest seal on üks väga hästi säilinud mürakas linnus ning selle kõrval sõjatehnika huvilistele mõeldud suurtükimuuseum. Pildid said ka nüüd, 2,5 kuud hiljem, elektroonilisse albumisse üles.

pühapäev Jägalas

Pühapäeval sai pika veenmise peale neli inimest kokku ja sõitsime autoga Jägala joa kanti. Ei saa ju ometi selle talve võib-olla ainukest lumega nädalavahetust päris toas veeta! Lisaks oli mu uus toru peaaegu täiesti katsetamata ning fotokooli kodutööd tahtsid ka tegemist. Mängisime lumesõda, pildistasin lumememme ja vaatlesin kobraste “pliiatsiteritamistöö” tulemusi. Koju saabudes ei jõudnud ära imestada, kui hästi pool päeva värskes õhus mõjuda võib. Kuigi kodus lebotamine tundub sageli parim väljapuhkamisviis, tekivad elamused siiski ju enamasti väljaspool.

Klassikaline kose pilt sai ka muidugi tehtud: