Parimad palad











{aprill 28, 2014}   Naljakad juhtumised vol 2.

Ma eriti ei armasta ühistranspordiga sõita. Tavaliselt panen ma muusika kõrva, et ei peaks pealt kuulama teiste inimeste vestlusi ja veidigi unustada, et bussi teises otsas keegi haiseb. Seekord olin jätnud kõrvaklapid koju. Buss oli täis, seega seisin püsti ja otsisin meeleheitlikult tegevust. Aknal oli õnneks kakskeelne reklaam alkoholi  tarbimise kahjulikkusest ja seega asusin agaralt vene keelt õppima. Tavaliselt sellises olukorras ma mõne uue sõna ikka leian. Olin just ära õppinud, kuidas vene keeles öelda “kannatama pohmeluse käes”, kui tundisn, et keegi mind varrukast sikutab ja müksab. Vaatasin kõrgustest allapoole ja näen väikest tüdrukut, pakun vanuseks umbes 4 aastat. Tüdrukutirts hüüatab: “Kuule, sa oled ju lausa üleni ilus!” Spontaansest komplimendist pahviks lööduna ei osanud ma muud kui naeratada ja midagi omaette pomiseda. Laps aga jahvatas minu reageeringust innustust saanuna muudkui edasi. Tahtis teada, kuhu ma sõidan ja ega mul Muusikaakadeemiasse asja pole. Nii agara vestluse peale läks tuju hoobilt väga heaks, kõkutasin naerda ja vaatasin, et lapse ema teeb täpselt sama. Tõnismäe peatuseks olin ma juba mingile sünnipäevale kutsutud ja tütarlaps lehvitas pidulikult hüvastijätuks ning hõikas: “Tšau-tšau!” Terve komejandi jooksul vaatasid istuvad vanainimesed mind paljudele neile omaste viltuste nägudega. Minul oli aga terveks ülejäänud päevaks tuju taevani. Kahju, et ainult lapsed veel oskavad südamest midagi siirast ja ilusat öelda 🙂

Advertisements


{aprill 28, 2014}   Naljakad juhtumised

Täna oli mul huvitav telefonikõne Inglismaalt. Kunagi ammu tellisin ühe biotehnoloogia ajakirja, mis käib täiesti tasuta ja mida mulle aeg-ajalt sirvida meeldib. Ajakirja toimetusel on omamoodi meeldiv komme kord aastas kõik tellijad isiklikult üle helistada (jajaa!), uurida, kuidas läheb, kas kontaktandmed on samad, kas ma lisaks ajakirjale ka e-maile sooviksin ja kas ma ikka tegelen veel üleüldse biotehnoloogiaga. No väga tore. Seekord sain aga kõne lõpetuseks väga huvitava küsimuse, mis kostus eesti keelde tõlgituna umbes nii: “Selleks, et tõestada, et me tõepoolest teile helistasime ja teiega isiklikult rääkisime, palun öelge mulle, mis värvi on teie silmad?”

Kui keegi oskab mulle selle küsimuse loogika ära seleteda, siis ostan pudeli õlut. Päriselt ka!



{oktoober 26, 2013}   ikka poliitikast

Sellel kursusel on osalejate keskmine vanus kõrgem kui varasematel, suurel osal on sõrmus sõrmes ja paljudel juba järelkasv sirgumas. Ometi selgub, et inimene pole kusagil rahul, ei siin ega sealpool riigipiiri. Jutt on läinud sageli poliitikale. Kord sõin õhtust seltskonnas, kus mu vastas arutlesid maailma üle iraanlane ja iisraellane. Täna pubis rääkis Saksa poiss, et sakslasele on kohutavalt alandav, et tema 400-eurosele firma poolt makstavale palgale maksab riik 800 juurde. Me pidime teiste Ida-Eurooplastega imestusest laua alla kukkuma. Ma ei suutnud uskuda, et leidsin end tutvustaas umbes 15-le eri riigi esindajale Vaba Isamaalise Kodaniku idee põhimõtteid. Ja muide, nad kuulasid suu ammuli, sest enamikes läänerriikides on terve elu võimalik valida kahe partei vahel: halva ja veel halvema. Belglased nurisesid, selle üle, et neil on valimine kohustuslik, ja nad ei taha enam olemasoleva kahe partei poolt hääletada. Samas uued ei saa löögile.

Eestis on elu veel väga hea. Mis sest, et ei lähe alati nii, nagu võiks. Vähemalt on inimestel julgust kõva häälega arvamus välja öelda, moodustada kodanikuühendusi ja osaleda valimistel. Seda on rohkem, kui paljud mujal julgevad ja tohivad.  Raha pole kunagi piisavalt. Eikusagil.

 



{märts 27, 2013}   Me mõtted on priid

Me mõtted on priid,
kes suudaks neid köita?
Kes vägev on nii,
et vangi neid heita?
Ka vanglas ja vaevas
neil lahti on taevas.

Kõikvõimsad me nii –
me mõtted on priid.

(Saksa tudengilaul, tõlkinud August Anni (Annist))



{jaanuar 17, 2013}   Sotsiopoliitiline väljaelamine

Ma ei ole mingi majandusteadlane, aga mõned viimase aja arvamusartiklid ning vastukaja nendele minu sõprade poolt paneb mind seda postitust siiski kirjutama.

Viimasel ajal on ikka (ja jälle) teemaks talumatult halb elu Eestimaal, kuidas need, kes saavad, läheks siit ära ja need, kes ei saa, ei tule omadega toime. Süüdi on mingi abstraktne ja näiliselt kõikvõimas “Riik” või “Valitsus”, kes võiks näpuviibutusega kõik korda teha, aga mingil veidral põhjusel ta lihtsalt ei viitsi või ei taha seda. Mul hakkab mõnikord tõele au andes sellest riigist lausa kahju. Ja mitte seepärast, et ma oleks meie valitsuse suur fänn. Vastupidi, mul ei olegi lemmikerakonda, sest kõigi olemasolevate nägemustest on üht-teist head, aga teisest küljest ka midagi väga viltu. Pean end kodanikuna mittepoliitiliseks, aga käin siiski valimas, et mitte näida lootusetult ükskõikne. Kahju on mul riigist selle ootuste koorma pärast, mis talle kaela on laotud, aru saamata igaühe rollist nende ootuste täitumisel.

Aga tagasi riigi rolli juurde meie kõigi heaolu tõstmisel. Selge on see, et Eestis on palju selliseid perekondi, kelle sissetulek on kasin ja ei võimalda äraelamist Tallinna linnas, isegi mitte eluaseme ülalpidamist (“Miinimumpalga eest töötamine sunnib kodutuks” EPL 17.01.2013). Teistes linnades saaks ehk odavama elupaiga, aga seal pole jälle tööd. Mida oleks selleks õigupoolest vaja, et miinimumpalk võimaldaks äraelamist? Tõsta see näiteks 700 eurole (naiivselt eeldades, et sellega ei kaasne eluaseme tõus)? Kust see raha võtta?

Kuldvõtmekeena tuukse sageli maksude ümberjagamist. Mina isiklkult ei usu Eesti kontekstis eraisikute märkimisväärsesse maksutõusu. Näiteks astmeline tulumaks annab Eesti kontekstis vähe tulu, kuna rahva sissetulekupüramiid on väga lapik: vähe on tõeliselt kõrgepalgalisi ja palju on alla keskmise saajaid. Ehk siis maksustamise toel rahade ümberjagamise kasu madalamapalgalistele ei anna tulemust enne, kui maksustamise piir tuuakse nii madalale, et see muutub täiesti mõtetuks. Ma ei usu, et Eestis töötavaid häid spetsialiste hoiaks siin kinni see, kui aasttepikkuse õppimise ja töökogemuse tulemusena saavuttaud veidi üle riigi keskmine palk kohe astmelise tulumaksu tõttu allapoole tiritakse. Seda enam, et seda keskmist saab naaberriigis iga põhiharidusega töötaja.

Huvitav kuid väga utoopiline ettepanek toodi välja Florian Opitzi dokumentaalis “Kiirus – kadunud aega otsimas”: jaotada riigi raha ümber nii (Saksamaa näitel), et kõigile inimestele oleks kindlustatud kuus mingi äraelamist tagav rahasumma, olenemata inimese tööhõivest. Seega saaks igaüks ise otsustada, kas ta kulutab oma elu raha juurde teenimisele ja paremale elujärjele või hoopis mööda maailma seljakotiga rändamisele. Kapitalistliku maailmamudeli lööks selline muutus täiesti segi ja vaevalt, et ühegi riigi valitsus sellist otsust vastu võtaks. Sürrealistlikud ettepanekud väärivad avaldamist sellegipoolest.

Loomulikult ei ole tulumaks ainus võimalik, mida annaks ümber jagada. Samas on minust oluliselt teadjamad märkinud, et maksude ümberjagamisega on ummikus kõik arenenud riigid, sest maksustamine on juba peaaegu optimaalne (“Villu Zirnask: Mis riik ühe käega annab, selle ta teisega võtab.” EPL 17.01.2013). Kõikvõimalike kaudsete maksude tõstmine viib jälle üldise hinnatõusuni, millest ei ole lõpuks ka mingit olulist tulu toimetulekuraskustes peredele.

Kui olemasolevatest vahendistest ei piisa, tundub mulle, et Eesti ainus pääsetee on raha riiki juurde meelitamine. Raha saab juurde suurendades eksporti, millele eelneb tööstuse, sh ümbertöötlemise suurendamine, uuenduslike tehnoloogiate väljatöötamine jms. See eeldab suuremahulisi investeeringuid teadusesse ja haridusse. Imvesteeringuid tuleb teha rahas, mida ei ole. Kõlab nagu nõiaring?

Ma ei arvagi, et võimulolevad valitsused teevad elatustaseme tõusuks alati kõik, mis võimalik, aga ma saan aru, et paljud asjad praeguste võimaluste juures lihtsalt ei olegi reaalsed. Me oleme jäänud kahe mentaliteedi vahele. Ühelt poolt on säilinud nõukogudeaegne mentaliteet, kus riik oli nagu “lahke isa käsi”, mis hoolitses nii nõrkade ja tugevate eest. Teisel pool on põhjamaised heaoluühiskonnad, mis on end rabelenud nii kaugele, et jällegi suudetakse hoolitseda ka kõige nõrgemate eest. Meie ei ole enam ei see esimene ega veel ka teine. Pimesi arvata, et Skandinaaviamaades ongi elu olnud üks pidev õitseng, on ekslik. Heaoluühiskonnani on jõutud samasuguste tõusude, mõõnade ja lausa krahhidega, mida Eestis kogetakse praegu.

Juhul, kui Eesti soovib säilida rahvusriigina (ma alternatiivide üle ei hakka siin üldse arutlema), siis tuleb paratamatult leppida sellega, et 1,3 miljoni elaniku suuruses riigis tuleb täita kõiki neid samu ülesandeid, mida täidab näiteks Saksamaa (üle 80 miljoni elaniku): valvata piire, pidada üleval esindusasutusi välisriikides, tervishoidu, haridust, sõjaväge jne, mis kõik kulutab riigi raha. Kui Eesti riigi eelarve oleks sama suur, kui Saksamaal, ei oleks mul kahtlustki, et Eestil läheks ka sama hästi (või 80 korda pareminigi). Kuni see nii ei ole, saab Eesti riigi areng olla seega vaid järk-järguline ning igale hüppelisele arenguetapile peab eelnema mingi suuremahulisem panus (avastus, arendus, mingi seadusesäte, mis meelitaks investoreid riiki). Seega peaks eelkõige unustama küsimuse: “Mida teeb riik meie heaks”  ja asendama selle küsimusega: “Mida mina teen meie heaks?”

Ehk siis igal Eestimaa elanikul on tegelikult valida: kas otsida pudrumägedemaad kusagilt mujalt, jääda siia ja viriseda või jääda siia ja midagi ära teha. Riik ei ole mingi abstraktne valitseja kusagil kaugel. Riik oleme meie ise ja kõik, mis on siin hästi ja halvasti, on osaliselt ka meie enda tegemiste ja tegemata jätmiste tulemus. Mul on siiras heameel viimasel aastal tekkinud kodanikualgatuste üle ning loodan, et see on ainult algus konstruktiivse diskussioni, kriitika ja parema elu arendamise heaks Eestis.

Veel asjakohast: “Mikk Sarv: eest ära minejad” (Postimees 17.01.2013).



{detsember 2, 2012}   Selle aasta PÖFFisaak

Sellel aastal mul passi ei olnud, seetõttu jäi saagininimistu oluliselt lühemaks võrreldes eelmise aastaga. Aga head kraami leidus selgi korral. Nimekiri on järgmine:

Ei
Kiirus – kadunud aega otsimas
Caesar peab surema
Vandenõu
Keep Smiling
Peaaegu mees
Armastuse õppetunnid

Ehk siis kokku said väga erinevad filmid: poliitikateemaline “Ei”, tüüpiline vandenõuteooriafilm (“Vandenõu”), dokumentaal (“Kiirus etc”), natuke romantilised ja natuke tõsised filmid ning üks kunstiteos (“Caesar peab surema”).

Minu vieldamatuks lemmikuks osutus aga Gruusia film “Keep smiling”. Ma tahtsin peale filmi plaksutada nii näitlejatele, süžeele, huumorile, ettearvamatustele ja loomulikult režissöörile, kes selle kompoti üsna piiratud eelarvega niiviisi kokku keetis. Ta oli ka ise seansi ajal kohal ja kahtlemata on väga põnev kuulda filmilooja enda mõtteid ja põhjendusi. Mul on väga hea meel, et see film pälvis ka Rahvusvahelise Filmiklubide Föderatsiooni žürii auhinna ning tunnuslaul kummitab mul mõnikord siiani (vaadake treilerit PÖFFi lehelt, saate aru, millest ma räägin)!



{oktoober 22, 2012}   Mida kõike siin elus ka ei õpi

Intelligentsete vestluste tulemusena Tartus sain ühtlasi teada, et väikelapsed pidavat magama rahutult, kuna näevad geomeetrilisi õudusunenägusid :S

Beat that!



{september 24, 2012}   Mõnikord

Mul on mõnikord väga nukker, kui ma enda ümber vaatan. Mõnikord on jälle ilus.

Vananemisega kaasneb arusaam, mida budistid on juba ammuilma kuulutanud: siia maailma sündimine on karistus eelmises elus korda saadetud tegude eest. Tõeline õnnistus on see, kui siia hädaorgu enam naasma ei pea.

Loodus ja vähesed toredad inimkontaktid teevad olemise elamisvääriliseks.



{september 11, 2012}   Tibijuttu ka

Käisin juuksuris ja sain üle mitme kuu jällre naistekat sirvida. Sel korral sattus kätte “Anne ja Stiil”. Väga kasulik lugemine oli. Näiteks sain ma teada, et mul on “elu esimese veerandi kriis”, mis pidi tänapäeva naistel olema sama sage ja sama tõsine kui meeste keskeakriis. Selles on kaks head aspekti:

1. Tegemist on täiesti tavalise nähtusega ja ma pole järelikult mingi eriline depressiivne tüüp.
2. Ma elan umbes 120 aastaseks.

Lisaks selgus veel, et ma ei pea enam oma kulme värvima, võin sahtlipõhjast üles otsida kõige punasemad huulevärvid ja päeva krooniks sain ju ilusa sonksi ka veel pähe. Nii et kuldne sügis võib alata.

Ostsin meeltesegaduses turult 2 kg Eesti ploome. Mida ma nüüd nendega teen???



{september 10, 2012}   Gurmeevärk

Selle nädalavahetuse märksõna on “gurmee”. Laupäev algas sellega, et käisime Gea ja Piretiga NOP-i gurmeeturul. Ostsin kokku head-paremat (eriti lihatooteid ja suitsujuustu) ja nautisin päikeselist sügisilma. Tegelikult oleks võinud turg suuremgi olla, mis oleks siiski teisest küljest mõjunud laastavalt mu rahakotile. Koju jalutades tuli mulle meelde jutt ühest pisikesest Jaapani toidupoest nimega Momo. Otsustasin, et laupäeva puhul on üsna suur võimalus, et pood lahti oleks ning seadsin oma sammud Laulupeo ja Kunderi nurgale. Uks oligi irvakil. Minu suureks üllatuseks võttis mind imepisikeses poekeses vastu puhast eesti keelt rääkiv jaapanlanna, kes kõigepealt kummardas sügavalt ja seejärel pakkus mulle tassikese riisiteed. Rääkisime toitudest, poest ja minu kunagisest Jaapanis käigust. Eks tuleb aus olla, silme eest võttis väheste riiulite tihe sisu juba kirjuks ning ei osanud ma sealt esimesel korral midagi muud kaasa osta kui kaks topsi veiselihamaitselist kiirnuudlirooga. Pisikese poeruumi nurgas on neil ka väike pliit, millel kokatakse iga päev vähemalt üks päevaroog. Seega pean sinna kindlasti kunagi tagasi minema, eriti päeval, kui sushit pakutakse.

Pühapäeval pidasid minu vanaema ja vanaisa oma 60 pulma-aastapäeva (!) Pärnu kohvikus nimega Supelsaksad. Olime kuu aega tagasi üritanud emaga sinna sisse mahtuda, aga see üritus ebaõnnestus täiesti. Tegemist on lihtsalt nii populaarse kohaga. Seekord olime ettenägelikud ja laud sai reserveeritud. Et tagantjärele oma kõhtu mitte tühjaks ajada, võin detaile vältides vaid öelda, et lõunasöök oli imeline. Sobib see kindlasti inimesele, kes armastab sibulat, juurikaid ja juustukooke, kuigi ka lihasööjad näisid oma valikutega väga rahule jäävat. Päike lubas veel õues kohviku vana puumaja ees retrohõngulisi pilte teha ning nii see nädalavahetus selleks korraks otsa saigi.



et cetera