Selleks, et ma oma toredaid sõpru ülevoolava iluuisujutuga ära ei piinaks, otsustasin selle teema lahkamiseks avada täiesti uue blogi. Kellel huvi, sellel osavad näpud toksimaks sisse aadressi

http://uisutaja.wordpress.com/

ja ongi käes vaba voli elamaks kaasa minu mõtetele ja saavutustele uisutamise vallas.

See blogi jääb siia alles kõiksugu muu jutuvada jaoks. Vaid siis, kui toimub midagi tõeliselt murdelist, mida lihtsalt peab mõlemas paigas kajastama, kuulete sellest kõik!

Ma olen selle aasta Minu Eesti Mõttetalgute projektiga 100% nõus: vigisemise asemel koondada huvigrupid ja hakata otsast probleemidele lahendust leidma. Üks mu sakslasest sõber kunagi ütles, et ta tohutult imetleb väikeriike, sest võrreldes tema kodumaaga on meil vaid käputäis inimesi, aga ülesanded riigi funktsioneerimiseks on üldjoontes samad. Seega pole ime, et meie virinale keegi teine ei vasta, sest kõik inimesed juba on oma tegemistega hõivatud. Seepärast on igati tervitatav (ja lausa geniaalne) ettepanek, et igaüks saaks ka ise midagi kodumaa arenguks ära teha.

Piinlik juhtum, et ma ise tegelikult 1.mail mõtettalgutest osa ei võtnudki. See-eest elasin ma kaasa ühele kindlale huvigrupile, mis koondab aktiivseid harrastusiluuisutajaid eesmärgiga sporditingimuste parandamiseks Tallinnas/Harjumaal. Seoses Linnahalli jäähalli sulgemisega tekib Tallinnas tõsine probleem nii professionaalsetel jääsportlastel kui ka harrastajatel olemasoleva kahe jäähalli platside jagamisel. On selge, et 2×2 platsist Tallinnas jääb ilmselgelt väheks ning katusealuse vaba jää olemasolu tavakülalistele jääb mõneks ajaks mineviku nähtuseks.

Eile toimus harrastusuisutajate ümarlaud, millest võttis osa ka Uisuliidu president. Mõtteid sai avaldatud ja ideid talletatud. Esimese pressiteate meie tegevusest leiab siit. Igasugused konstruktiivsed kommentaarid, nõu ja jõud on äärmiselt teretulnud. Usun veel naiivselt, et aktiivsuse olemasolul saab palju asju siin ilmas liigutada.

Illustratiivseks materjaliks on USA iluuisutamislegend Michelle Kwan ja selle fotoga tahan ma endale eeskuju seada, kuidas väliskandil pääsukest sõidetakse

Photo by Jonathan Ferrey/Staff – Getty Images

Edit: Pressiteade leidis pikemat kajastamist ka Eesti Päevalehes.

Ehk natuke sai käsitööd tehtud. Võtsin seekord õmblemise ette ja olen väga rahul   Kahekordne kunstkarusnahk+kumm ja natuke kollast niiti ning tulemus on selline:

Kunstkarusnahk on nii mõnus ja pehme, et Heru juba muretseb, et võtan uisud täna öösel kaissu Tegelikult mõtlesin, et peaks õmblemisele rohkem tähelepanu pöörama. Mingi mõte oli, et sel aastal ei osta ühtegi suverõivast, vaid õmblen kõik ise. Hooaeg peaks kulmineeruma ühe suvise piduliku kleidiga, mida nendes lugematutes pulmades augustis-septembris kanda. Ilmselt on see üleliia optimistlik plaan, aga unistada ju võib…

Kui ma uisutrenni alustasin, siis olin tükk aega veendunud, et varustus pole kuigi oluline: uisk on ju uisk. Tänaseks päevaks on selgunud, et selles uskumuses peitub vaid pool tõde. Nimelt muretsesin omale edasjiõudnud harrastajale mõeldud uisupaari, mis võimaldab mul keerutada kindlamalt, hüpata kõrgemale ja kaugemale ning liuelda kiiremini.

Seoses sellega on mul üle üks paar pühapäevauisutaja naiste iluuiske firmalt Piruett! Värvilt valged, välimuselt terved, kuid kasutatud, tera äsja teritatud. Originaalsuurus oli 39, aga ise kannan tavaliselt jalanõusid nr 40 ja usun, et saabas on selle numbrini juba välja venitatud küll. Saabas on ühekordsest nahast (pehme) ja plastiktallaga. Kaasa annan ka plastmassist punased terakaitsmed. Sobivad nad täiesti vabalt uisusammu sõitmiseks, pööreteks ja lihtsamateks ühe jala harjutusteks.

ANNAN ÄRA TÄIESTI NIISAMA lootuses, et mind uisutamise juurde toonud uisupaar rõõmustab kedagi äkki veel sellelgi talvel. Ja kehtib kiirema reegel: kes enne jõuab, see saab. Sooviavaldusena arvestan kõikvõimalikke kanaleid pidi minuni jõudnud teateid, kaasa arvatud kommetaarid sellele postitusele.

EDIT: Uiskudel uus omanik, minul kommi ja veini: PIDU!