Mina käisin laupäeval ooperit vaatamas – aga mitte Estonia teatris, vaid hoopis kinos. Selle sünduse eest on täieõiguslikult vastutav muidugi Liina, kes mulle vaid umbes viis tundi enne etendust pileteid pakkus, suured tänud talle selle eest! Peab mainima, et Metropolitan Opera igakuine päevase etenduse otseülekanne kinodes üle maailma on üks igati väärt projekt ja äärmiselt tänuväärne kontseptsioon. Olgem ausad, kuidas muidu olekski võimalik jälgida suures plaanis maailma tipplauljaid ja -tasemel lavastusi ühes parimas ooperiteatris. Sündmus oli ka CC Plazas muudetud võimalikult teatrilähedaseks: plaksumais oli keelatud, kahte vaatust eraldas vaheaeg ning ooperinautijatele oli loodud kino fuajeesse eraldi kohvi ja konjaki puhvet.

Meie käisime vaatamas Puccini ooperit “La Rondine” (“Pääsuke”), peaosades Angela Gheorghiu (Rumeenia) ja Roberto Alagna (sitsiillastest esivanematega prantslane). Arvestades, et seda ooperit ei ole üle 70 aasta lavadel mängitud, oli loomulikult kogu teos mulle tundmatu ja seetõttu ei olnud mul ka eelnevalt erilisi ootusi. Ilmselt seetõttu, et Puccini soovis “Pääsukesest” kirjutada algul opereti ja alles hiljem ooperi kasuks ringi otsustas, osutus teos keskmisest kergemaks ning lõppki ei olnud klassikaliselt traagiline (keegi etenduses surma ei saa). Draama puuduse üle ei saanud aga kurta ja minu emotsioonid lööb lõkkele ka seik, kus naine peab oma armastatu vabatahtlikult maha jätma ning elama edasi teadmisega, et kaks inimest siin maamunal enam kunagi armastada ei suuda.  Vahest on see hullemgi, kui ühe paarilise surm.

Edaspidi hoian igatahes ooperiülekannete seerial teadlikumalt silma peal ja ehk õnnestub veelgi laupäeva õhtuid nõnda meeldivalt veeta. Pileteid tuleb siiski üsna aegsasti varuda, sest saal oli seekord praktiliselt välja müüdud.

Olen paaril reedel avastanud end teleka tagant ETV poolt salvestatud etendusi vaatamast. Üks reede jäi silma Linnateatri “Genoom”. Üleeile vaatasin NO99 teatri “Naftat”. “Nafta” teatris live´is vaatamata jäämine oli mu teatraalse elu suuremaid traagikaid ja seetõttu jätkus minus siirast heameelt, et vähemalt televiisorikasti vahendusel etendust nautida võisin. Jätkus naeru, imekspandavust ja arutelu. Nafta otsalõppemise aspekti üle arutleti küll suhteliselt ühekülgselt, sest transpordihälve on vaid üks osa muutuste tuulest. Vähemalt sama olulise põntsu saab maailm läbi materjalitööstuse seiskumise, alustades  näiteks kogu plastikust, millest meid ümbritsev tehismaailm paljuski koosneb, ning kasvõi tekstiiliööstus jnejne. Samuti meeldis mulle mõte, et “kunstiinimene ei saagi nii palju raha teenida kui maffiaboss, sest ta ei riskeeri oma eluga iga päev”.  Etenduse teema tuletas mulle ka meelde, et  oleme oma väikse sõpruskonnaga juba etteteadlikult valmistunud nafta otsalõppemiseks, varudes jalgrattaid, sisekumme ja tiirutades mööda kodumaad “Naftavaba homne” projekti raames, heheee.

Pärast etendust klõpsasin kanalilt kanalile, kuni jäin lõpuks pidama Neljandas näidatavale filmile “Tape” (“Kassett”). Üks tuba, kolm näitlejat, ei mingeid eriefekte, ei plahvatusi, seksi, vägivalda, romantikat. Üks ruum ja kolm inimest ning minu poolt 86 minutit suu ammuli vaatamist. Äärmiselt nauditav, lausa pinev sõnateater filmis. Ja Uma Thurman on ikka üks äge ja hurmav ning ilmselt ka üks parimaid Naisnäitlejaid siin ilmas.

Kogu selle nauditava telekavaatamise käigus valmis üks värviline vestike. Kas polnud mitte kasulikult veedetud õhtupoolik?

Linnahallis eellavastus eile Cole Porteri muusikal “Nii on meil moes” (“Anything goes”), mida mul õnnestus jälgida lausa teisest reast. Nägin ära näitlejate paksu meigi, ninakarvad ja üleprodutseeritud miimika. Tegelikult oli tore etendus, mis ma siin ikka norin. Tohutult nauditav oli kaasa elada Kaire Vilgatsi laulule, liikumisele ja näitlemisele. Ta läheb niivõrd hästi oma rolli sisse ja lausa särab laval kuni viimase kummarduseni välja. Ja Tõnu Kark oli nii lahe Tõdesin, et ilmselt üks vahvamaid vanema põlvkonna näitlejaid siin maal. Suure aplausi teeksin koreograaf Kristin Pukkale. Ilmselt ei olnud seatud eesmärgiks, et lavaline liikumine ja kõik tantsud, nii soolod, duetid kui rühmatetteasted oleksid nauditavamad ja paeluvamad kui laul. Muusikaline pool jäi liikumise kõrval tõepoolest natuke kahvatuks.

Kui ma kunagi ise muusikali kirjutan (hahaa, jee rait), siis jätan sealt igatahes välja kõik imalad armastustseenid. “Cats” muidugi juba on sedasorti teos, aga olgem ausad, seal puudub ka igasugune muu sisu

Ja Linnahallile palavad tervitused ja soovitus, et garderoobitasu eest võiks korda teha allapoole kalduva nurgaga istmed ja kätekuivatusvõimaluseta peldikud

Päevad ja nädalad mööduvad pöörase kiirusega, valget aega näeb harva ja vabu hetki arvuti taga niisama jutu vestmiseks napib. November tõotab siiski teatud rutiini ja rahulikumat elu, plaanivabu nädalavahetusi ja normaalseid 40-tunniseid töönädalaid. Jah, artiklitega läks viimastel nädalatel ralliks. Oktoobris toimusid veel Tartus Arstiteaduskonna päevad ja labori kolimine Mustamäelt Viimsisse ning nii see kuu mööduski kuidagi märkamatult.

Õnneks olen suutnud ikka natuke kultuuri nautida. Filmidest: “Põletada pärast lugemist“, “Monster” ja “Gods and monsters“. Ilmselt üht-teist veel, mis nii hästi meelde ei jäänud. Vendade Coenite filmi (esimest) soovitan neist enim: garanteerib naeru ja wtf? emotsioone Ei juhtu just tihti, et satun eksprompt mõtte või kutse ajel kinno, teadmata enne suurt midagi vaadatavast filmist, ja siis saada selline vahva elamus! Viimati juhtus see filmiga “V nagu veritasu“, mis on tänini üks mu lemmikuid. Hetkel ootab riiulis Wong Kar-Wai film “2046” vaatamiskaaslasi.

Teatris käisin ka. No99 ja “Kommunisti surm“. Mulle ikka endiselt meeldivad No99 näitlejad. Nendes on väga mõnusat värskust ja kaasahaaravat energiat, mis ei lase kütkestusel terve etenduse jooksul kordagi kaduda. Kuna see oli alles teine etendus, mida seal teatris on olnud mahti vaatamas käia, ei ole ma ka nende stiilist või nägudest väsinud. Ehk ei väsigi, see oleks tore. Etendus ise oli aga väga tõsine. Mitte et seal naerda ei oleks saanud, aga läbi iroonia, sarkasmi ja musta huumori kisti lahti kõige valusama haavad Eesti rahva ajaloost ning visati need publikule toorel kujul näkku.

Ma ei tea, mis toimub, aga panen tähele, et viimasel ajal satuvad teele ette Eesti-Vene suhteid ja eriti erinevaid sõdu käsitlevaid teosed, ning kõikvõimalikud gei-lesbiteemad. Tahaks juba sellest ringist väja ja süübida millessegi muusse.

Üks teema, mis mind seoses mu selle sügise hobidega saadab, on lõputu kobatsemine. Nii kitarritunnis kui uisutrennis tunnen, et ma ei ole võimeline jõudma isegi mitte selle eesmärgini, mille ise olen endale seadnud, rääkimata siis veel kõrgematest levelitest. Alguse asi, ma väga loodan. Igal sammul korrutatakse mulle, et täiskasvanud peast ongi raske. Hetkel surun ma hambad risti ja sisendan endale, et ma ei ole veel liiga vana, et õppida, ja et ühel ilusal päeval tuleb üht-teist ka positiivselt välja ning loob selle emotsiooni, mida ma pikisilmi ootan.

Eile oli väike egobuust ka: Irve sünnal mängisin esimest korda elus Munchkinit ja võitsin Läbi algaja õnne, loomulikult! Strateegiamängud ikka ruulivad ja kärukeeramine sobib mulle hämmastavalt hästi

Täna oli üle pika aja üks laupäev, kus ei olnud mingeid erilisi plaane. Kasutasin ära meie pikkadele inimestele mõeldud vanni võimalusi ning leidsin ühe pudeli punast kuiva veini. Rahulike nädalavahetuste terviseks, ma ütlen!

… ja vaatasin NO99 etendust GEP-garjatšije estonskie parni. Ma olin tohutult rõõmus ja üllatunud, kuidas nii hästi ja valusalt suudeti tabada rahva säilimise probleemile lausa kui naelapea pihta ning seda kõike läbi huumori- ja hullumeelsuse prisma. Seda etendust ei saa väga hästi kirjeldada (vähemalt mina ei saa) ja kindlasti ka mitte päris täpselt ümber jutustada. Lemmikepisoodideks olid konkurentsitult vestlus PR firmas ja projekti rahastamise taotlus ärimeestele. Soovitan soojalt, isegi tuliselt, vaatama minna. Sel aastal mängitakse etendust viis korda veel.

PS Mul oli esimest korda elus ka praktilises mõttes hea meel, et mu nimi on lühike ja hääldatav ning ilusti öeldes isegi eestipärane, mitte nagu näiteks Gyrcelea :p

Rakvere teatri külalisetendus Tallinnas.

Mängisid Erni Kask, Maarja Jakobson, Ülle Lichtfeldt, Peeter Rästas ja Peeter Jakobi.

Erilised tervitused kostüümikunstnik Liisi Eesmaale.

Bravo!