Selleks, et ma oma toredaid sõpru ülevoolava iluuisujutuga ära ei piinaks, otsustasin selle teema lahkamiseks avada täiesti uue blogi. Kellel huvi, sellel osavad näpud toksimaks sisse aadressi

http://uisutaja.wordpress.com/

ja ongi käes vaba voli elamaks kaasa minu mõtetele ja saavutustele uisutamise vallas.

See blogi jääb siia alles kõiksugu muu jutuvada jaoks. Vaid siis, kui toimub midagi tõeliselt murdelist, mida lihtsalt peab mõlemas paigas kajastama, kuulete sellest kõik!

Ma olen selle aasta Minu Eesti Mõttetalgute projektiga 100% nõus: vigisemise asemel koondada huvigrupid ja hakata otsast probleemidele lahendust leidma. Üks mu sakslasest sõber kunagi ütles, et ta tohutult imetleb väikeriike, sest võrreldes tema kodumaaga on meil vaid käputäis inimesi, aga ülesanded riigi funktsioneerimiseks on üldjoontes samad. Seega pole ime, et meie virinale keegi teine ei vasta, sest kõik inimesed juba on oma tegemistega hõivatud. Seepärast on igati tervitatav (ja lausa geniaalne) ettepanek, et igaüks saaks ka ise midagi kodumaa arenguks ära teha.

Piinlik juhtum, et ma ise tegelikult 1.mail mõtettalgutest osa ei võtnudki. See-eest elasin ma kaasa ühele kindlale huvigrupile, mis koondab aktiivseid harrastusiluuisutajaid eesmärgiga sporditingimuste parandamiseks Tallinnas/Harjumaal. Seoses Linnahalli jäähalli sulgemisega tekib Tallinnas tõsine probleem nii professionaalsetel jääsportlastel kui ka harrastajatel olemasoleva kahe jäähalli platside jagamisel. On selge, et 2×2 platsist Tallinnas jääb ilmselgelt väheks ning katusealuse vaba jää olemasolu tavakülalistele jääb mõneks ajaks mineviku nähtuseks.

Eile toimus harrastusuisutajate ümarlaud, millest võttis osa ka Uisuliidu president. Mõtteid sai avaldatud ja ideid talletatud. Esimese pressiteate meie tegevusest leiab siit. Igasugused konstruktiivsed kommentaarid, nõu ja jõud on äärmiselt teretulnud. Usun veel naiivselt, et aktiivsuse olemasolul saab palju asju siin ilmas liigutada.

Illustratiivseks materjaliks on USA iluuisutamislegend Michelle Kwan ja selle fotoga tahan ma endale eeskuju seada, kuidas väliskandil pääsukest sõidetakse

Photo by Jonathan Ferrey/Staff – Getty Images

Edit: Pressiteade leidis pikemat kajastamist ka Eesti Päevalehes.

Kui ma uisutrenni alustasin, siis olin tükk aega veendunud, et varustus pole kuigi oluline: uisk on ju uisk. Tänaseks päevaks on selgunud, et selles uskumuses peitub vaid pool tõde. Nimelt muretsesin omale edasjiõudnud harrastajale mõeldud uisupaari, mis võimaldab mul keerutada kindlamalt, hüpata kõrgemale ja kaugemale ning liuelda kiiremini.

Seoses sellega on mul üle üks paar pühapäevauisutaja naiste iluuiske firmalt Piruett! Värvilt valged, välimuselt terved, kuid kasutatud, tera äsja teritatud. Originaalsuurus oli 39, aga ise kannan tavaliselt jalanõusid nr 40 ja usun, et saabas on selle numbrini juba välja venitatud küll. Saabas on ühekordsest nahast (pehme) ja plastiktallaga. Kaasa annan ka plastmassist punased terakaitsmed. Sobivad nad täiesti vabalt uisusammu sõitmiseks, pööreteks ja lihtsamateks ühe jala harjutusteks.

ANNAN ÄRA TÄIESTI NIISAMA lootuses, et mind uisutamise juurde toonud uisupaar rõõmustab kedagi äkki veel sellelgi talvel. Ja kehtib kiirema reegel: kes enne jõuab, see saab. Sooviavaldusena arvestan kõikvõimalikke kanaleid pidi minuni jõudnud teateid, kaasa arvatud kommetaarid sellele postitusele.

EDIT: Uiskudel uus omanik, minul kommi ja veini: PIDU!

Ma võin nüüd igatahes kuni aegade lõpuni oma sugulastele, tulevastele lastele ja laste-lastele rääkida, kuidas minu noorusajal oli maailm karm ja kord lõi mu ülemus mul isegi vere ninast välja. Aga alustame algusest…

Ma ei teagi täpselt, millest teisipäevane pallimänguidee alguse sai. Võib-olla meie laienenud kollektiivi integreerimise soovist või lihtsalt seetõttu, et ülemusel oleks kus ja kellega sporti teha. Igatahes, sai renditud üks spordisaal ja mängitud tunnike jalkat. Esimese korra solidaarsusest tuli kohale isegi päris suur hulk rahvast, mistõttu sai komplekteerida lausa neljased võistkonnad. Entusiastlikud noorsportlased, nagu me oleme, ei lasknud keegi end heidutada sellest, et jalkat sai viimati mängitud kooli kehalise kasvatuse tunnis. Ilma igasuguse tehnika ja taktikata jooskime end esimese kümne minutiga hingetuks ja tabasime ära, et rollide jagamine väljaku raames ei ole üldse nii mõtetu idee. Edasine sportimine oli seega märksa sihtpärasem: inimesi jagus nii kaitsesse kui rünnakusse ja taktika “kõik peavad jõudma kõikjale” visati nurka uusi algajaid ootama.  Mäng oli äärmiselt tasavägine: 5 minutit enne lõppu oli seis 3:2 ja võitjavõistkond otsustas, et oma võidu kindlustamiseks on rünnaku asemel targem investeerida kaitsepositsioonidesse. Kaotajavõistkond muutus muidugi mängu algusega võrreldes äärmiselt kirglikuks ja matsud kaitsjate pihta aina tugevnesid. Viimasel minutil toimus väga huvitav ja kiire pallivahetusintsident ründajate ja kaitsjate vahel. Mina olin end selleks hetkeks positsioneerinud värava vahetusse lähedusse, kui käis äkki ilge mataks ja ma ei näinud paar sekundit midagi. Siis sain aru, et nina oli valus ja olin saanud palliga otsejoones keset sihverplaati. Veri väljas, muidugi. Fenomenaalne selle löögi juures oli asjaolu, et lööjaks oli mu ülemus, kes oli tegelikult minuga samas (võitjate) võistkonnas ja mina seisin värava ees, mida pidime kaitsma. Nii et võib öelda, et oma nina ja vere hinnaga päästsin ma meie võistkonna “oma värava” löömise häbist ja kindlustasime võidu.

Lugejate rahustuseks võin kinnitada, et nina on ikka otse, luu terve ja praeguseks vaid veidi hell. Ja ma usun et ka verekaotus ei ületnud milliliitrit. Ja ütleme ausalt, kui lööja ja kaitsja rollid oleksid olnud vastupidised, oleks mul olnud märksa piinlikum, ja järgmise hommiku koosolekul oleks jätkunud  julgust suhelda vaid oma kinganinadega.

Ja veel: miks mul on meeletult haiged kõhu- külje- ja käelihased? Äkki me ikkagi ei mänginud jalgpalli, ainult arvasime, et seda tegime

Päevad ja nädalad mööduvad pöörase kiirusega, valget aega näeb harva ja vabu hetki arvuti taga niisama jutu vestmiseks napib. November tõotab siiski teatud rutiini ja rahulikumat elu, plaanivabu nädalavahetusi ja normaalseid 40-tunniseid töönädalaid. Jah, artiklitega läks viimastel nädalatel ralliks. Oktoobris toimusid veel Tartus Arstiteaduskonna päevad ja labori kolimine Mustamäelt Viimsisse ning nii see kuu mööduski kuidagi märkamatult.

Õnneks olen suutnud ikka natuke kultuuri nautida. Filmidest: “Põletada pärast lugemist“, “Monster” ja “Gods and monsters“. Ilmselt üht-teist veel, mis nii hästi meelde ei jäänud. Vendade Coenite filmi (esimest) soovitan neist enim: garanteerib naeru ja wtf? emotsioone Ei juhtu just tihti, et satun eksprompt mõtte või kutse ajel kinno, teadmata enne suurt midagi vaadatavast filmist, ja siis saada selline vahva elamus! Viimati juhtus see filmiga “V nagu veritasu“, mis on tänini üks mu lemmikuid. Hetkel ootab riiulis Wong Kar-Wai film “2046” vaatamiskaaslasi.

Teatris käisin ka. No99 ja “Kommunisti surm“. Mulle ikka endiselt meeldivad No99 näitlejad. Nendes on väga mõnusat värskust ja kaasahaaravat energiat, mis ei lase kütkestusel terve etenduse jooksul kordagi kaduda. Kuna see oli alles teine etendus, mida seal teatris on olnud mahti vaatamas käia, ei ole ma ka nende stiilist või nägudest väsinud. Ehk ei väsigi, see oleks tore. Etendus ise oli aga väga tõsine. Mitte et seal naerda ei oleks saanud, aga läbi iroonia, sarkasmi ja musta huumori kisti lahti kõige valusama haavad Eesti rahva ajaloost ning visati need publikule toorel kujul näkku.

Ma ei tea, mis toimub, aga panen tähele, et viimasel ajal satuvad teele ette Eesti-Vene suhteid ja eriti erinevaid sõdu käsitlevaid teosed, ning kõikvõimalikud gei-lesbiteemad. Tahaks juba sellest ringist väja ja süübida millessegi muusse.

Üks teema, mis mind seoses mu selle sügise hobidega saadab, on lõputu kobatsemine. Nii kitarritunnis kui uisutrennis tunnen, et ma ei ole võimeline jõudma isegi mitte selle eesmärgini, mille ise olen endale seadnud, rääkimata siis veel kõrgematest levelitest. Alguse asi, ma väga loodan. Igal sammul korrutatakse mulle, et täiskasvanud peast ongi raske. Hetkel surun ma hambad risti ja sisendan endale, et ma ei ole veel liiga vana, et õppida, ja et ühel ilusal päeval tuleb üht-teist ka positiivselt välja ning loob selle emotsiooni, mida ma pikisilmi ootan.

Eile oli väike egobuust ka: Irve sünnal mängisin esimest korda elus Munchkinit ja võitsin Läbi algaja õnne, loomulikult! Strateegiamängud ikka ruulivad ja kärukeeramine sobib mulle hämmastavalt hästi

Täna oli üle pika aja üks laupäev, kus ei olnud mingeid erilisi plaane. Kasutasin ära meie pikkadele inimestele mõeldud vanni võimalusi ning leidsin ühe pudeli punast kuiva veini. Rahulike nädalavahetuste terviseks, ma ütlen!

….või jah. Täna Hansapanga Tervisejooksul käies tutvusin taas kord enda jaoks uue Tallinna linnaosaga. Etapp Harku metsas oli jooksuraja mõttes mõnus, aga kohalejõudmine oli viimane pain in da ass. Viimsist Kalda ja Suvila tänava nurgale jõudmiseks kasutasin kolme erinevat transpordivahndit ning lõpuks jalutasin 20 minutit, et päris kohale jõuda. Joostes mõtlesin, et kui nii suure vaevaga juba tuldud sai, oleks ju kahju peale 20 minutit lahkuda. Seega tegin teise ringi veel. Minek: 1h 45min, kohal: 1h (koos riietevahetuse, vee joomise ja muu juraga), tulek 1h 15min. Kaotasin terve õhtu ja umbes miljon kalorit. Leian, et olen tervet tugrikut väärt, et nendel üritustel ilma autota kohal käin :S

Kui ma väikese tüdrukuna tahtsin saada iluvõimlejaks, -uisutajaks ja baleriiniks, nagu paljud teised väikesed tüdrukud, tundusid mulle need spordialad eelkõige paeluvalt ilusad. Selle aasta olümpiamängude iluvõimlemise finaal naelutas mind tundideks teleka ette: äärmiselt emotsionaalne ja põnev spordiala mu meelest. Praegu on päris hea meel, et ma neid võistlusi rahulikult telekast võin vaadata ja ise seal matil higistama ei pea. Võistluse võitis 18-aastane vene tütarlaps, kelle graatsiat isegi ette kujutada ei osanud. Retsept!

Pilt Internetist

Rattamatk “Naftavaba homne 2008″ algas sedakorda Jõhvist, keerutas mööda Estonia kaevandusest, Selisoo rabast, Peipsi järve põhjakallast ning jõudis lõpuks Jõgevasse välja. Kogudistants umbes 225km. Seltskond: lõbusad neegrid miinus aweron.

Eredaid hetki oli palju. Eriti meeldejääv oli esimene õhtu, kui me veidi enne südaööd möödusime Estonia kaevandusest tagavärava kaudu, kui öine vahetus busside kaupa sisse vooris. Samal õhtul avastasin, et mul on kalduvus kanapimedusele. Peipsi ääres pakuti meile turistihinnaga suitsukala.  Õppisin tingima ning seltskonna infotehnoloogiaspetsialistid said ärijutule kohalike seltsimeestega. Laiuse kindluse varemed nägid välja nagu Eesti Stonehenge ning Kassinurme muistse puukindluse rajamise projekt on lihtsalt üliäge idee, mille teostusest juba üht-teist praegusekski aimu saab. Suured tänud lähevad kindlasti ka mitmetele kohalikele, kes meid siin-seal hädast välja aitasid, öömaja pakkusid, sauna kütsid, teed juhatasid.

Tulemus: kui on piisavalt varukumme, ka katkiseid parandatud kujul, võib nafta kavõi hommepäev lõppeda. Muhahahaaa!

Kogu reis on üksipulgi dokumenteeritud. Minu tehtud pilte leiab siit. Irve oli ametlik fotograaf ja tema pildid ripuvad siin. Triin loodetavasti kirjutab kroonikat

Mulle meeldivad aktiivsed nädalavahetused. Reedel kõigepealt kitarrifestivali lõppkontsert, kus esitati Astor Piazzolla muusikat ja tantsiti tangoballetti. Seejärel veinine sabotöörlus poole ööni. Respekt Kristile, kes peale seda suutis värava koodi pimesi sisse lüüa ja end meie kodu ja mängude haardest päästa. Laupäeval sain lihased esimest korda haigeks sulgpalli tagudes. Liiga pikk vahe oli viimasest trennist jäänud. Otsustasime siiski, et jätkame õhtut ajutreeninguga ja nii järgnesidki Hispaaniateemaline lauakas ja, oh imet, veel sabotöörlust. Kere kiskus sellise ralli peale nii heledaks, et südaöö leidis meid Staabist. Pühapäeval avastasin, et golf on päris äge spordiala. Uued lihasgrupid said kolme tunniga valusaks treenitud, kuid mitte asjata, sest naiste arvestuses olin lõpuks green´il parim. Näljane seltskond viidi pärast pikka ekslemist ja huvitavaid U-pöördeid forellikasvatusse, kus vähem kui kümne minutiga tõmmati välja kuus kilo kala. Oleks ainult aega rohkem antud, oleks tahtnud ka ühe purika enda õnge otsa saada. Kuigi mul oli professionaal abiks, suutsid minu sööda konksu otsast pika hambaga ära tõmmata need kõige kavalamad kalad. Ja peale kosutavat kõhutäidet lubati mul kõige tagatipuks veel kojugi roolida.

Täna on megategus tööpäev olnud. Mõtteid ja tulemusi ja mida sa, hing, veel oskad tahta!

Kui Te käsikäes Kadrioru pargis jalutate või pingiservale kudrutama olete jäänud, siis ärge ehmatage, kui teist mööda vuhiseb üks jooksuhull. Regasin end Hansapanga tervisejooksu sessioonile ja nüüd tuleb ju harjutada, et mitte häbisse jääda :p Esimese korra kohta olen endaga päris rahul. Talvel olen paar korda kasutanud jooksulinti ja miskipärast tundub jooksmine sellel kergem kui asfaldil ja kruusal. Samuti oleks mõistlik investeerida korralikesse jooksujalanõudesse, et oma liigeseid veidigi säästa. Aga kõigele vaatamata läbisin ligi 4,5km pikkuse raja JOOSTES (uskuge, see on minu jaoks suur asi) ja kaotasin seejuures boonusena 557 kilorit Mina olen rõõmus, eks näeb, mis jalad homme ütlevad. Kui ka nemad olukorraga rahul, peaks leidma väikese jänesehaagi, et 5 km ikka täis saaks.