Viimasel ajal mulle tundub, et maakera on hakanud mind ringi keerutama mingi erilise hooga, mis väljub märkimisväärselt minu enda tahtlikest tegevustest. Minu elu ja aega planeeritakse ilma mu endaga nõu pidamata ja luba küsimata kolmandate isikute poolt. Vähemalt tundub hetkel, et see planeeritud elu on kõike muud kui igav. Sõbrannad K ja K igatahes väitsid mulle üleeile, et peaksin hoopis õnnega koos olema selle üle, et asjad on nii, nagu nad on. Ja emm arvas, et millal siis veel rabeleda, kui mitte nüüd?

Kui tuju on selline, et tahaks midagi lõbusat kogeda ja kohe südamest naerda, aga naeruajat pole käepärast, on üks tore viis lugeda kokku kooliaja mälestusi, mida koolikaaslased on kokku kirjutanud.

Näiteks mu pinginaabrile kukkus põhikooli matatunnis jõulualulude laulmise käigus õpetaja näts vihikusse. Õpetaja oli aga sääne kurjavõitu olemisega, et pinginaaber ei julgenud isegi naerma hakata selle intsidendi peale. Kuidas ma küll seda lugu ei mäelatnud?

Üleüldse on pika aja taha vaatamisel  sündmustel naljakas nostalgiaseepia värving. Ma vist hakkan vanaks jääma

3 päeva, 2 pulma, nüüd kaks väsinut kodus. Väsinut, aga rõõmsat. Tore, et õnnelikud inimesed on teineteist leidnud, et selle tähistamiseks kutseid raatsiti saata, et nii palju rahva lõbustamist oli planeeritud, et öösel sai Padise kloostris ekskursioonil käia,  et hääle sai kähedaks laulda, et toredaid inimesi sai näha, ning et pruudipärja väärilisteks peeti

Palju õnne, kallid Kaia ja Cristian!

Palju õnne, kallid Kristi ja aAgo!

Ja suured tänud fantastilise nädalavahetuse eest!

Kolm tütarlast on nüüdseks sõbrannade õnnistusel saadetud ootama oma pulmapäevi.  Kõige rohkem tuleb siinkohal ilmselgelt tänada ilmataati, kes lubas orgunnitiimidel kõik plaanid teoks teha, ning loomulikult pruute, kes kõik väljakutsed vastu võtsid!
Pildid kronoloogilises järjestuses:

… ja eriti tore, kui seda saab mõnikord tähistamas käia, et nad sündinud on. Nädalavahetuse idüll Karmuse sünnipäeval on jäädvustatud siin. Ja et ei jääks mulje, nagu tegu oleks ainult lasteüritusega, mainin selgituseks, et tegemist oli ka päevaga, kus ma esimest korda koos fotoaparaadiga oma õe last nägin. Ilma fotoaparaadita olen ma seda siputajat juba varemgi näinud, muidugi mõista.

Soomes elades seiklesin häbiväärselt vähe väljaspool Helsingit. Ahvenamaale olen tahtnud minna esimesest sealveedetud suvest peale (mis oli, appikene, 5 aastat tagasi), aga ikka pole jõudnud. Igatahes aprillis, kui Eestis juba muru rohetas ja puudel pungad puhkemise äärel, sõitsime meie Juani ja Pirjoga põhjapoole Hämeenlinna uurima, palju seal veel lund järele on jäänud. Hämeenlinna on väga arvestatav turistikas, sest seal on üks väga hästi säilinud mürakas linnus ning selle kõrval sõjatehnika huvilistele mõeldud suurtükimuuseum. Pildid said ka nüüd, 2,5 kuud hiljem, elektroonilisse albumisse üles.

Jaanipäevaks Saaremaale.

27.juuni kuni 2. juuli Amsterdami.

4.-5. juuli laulupidu.

6.-20.  juuli puhkus.

14.august kuni 5.september – kolmed pulmad. Sellele eelneval ajal peaks leidma aja, millal korraldada midagi toredat kolmele pruudile.

Päris mitmed sünnipäevad (esimese matsuga loen kokku 4, võib-olla tuleb rohkem).

Päris kiireks läheb, ma ütleks.

Kõik sai alguse loomulikult sellest, et Kaja ja Meelis kaitsesid oma doktoritöid. Au andma peab mõlemale: nii verstapostini jõudmine kui kaitsmisüritus ise ei olnud kummalegi just lihtsaks tehtud. Meelise kaitsmine oli aga parim, mida ma siiani oma lühikese elu jooksul näinud. Vinge oponent, Michael Botchan, pani koos Meelisega kogu auditooriumi küüsi närima ja ma usun, et suurem osa meist tundsid ennast kohutavalt rumalatena. Aga ju siis tal on see vabadus, sest selline mee ongi üks elusolevatest molekulaarbioloogia gurudest. Ja lisaks mainis ta, et talle maksti hea šõu korraldamise eest. See õnnestus tal muidugi suurepäraselt.

Peale 2×3h kaitsmisi jätkus õhtu Ülikooli kohvikus koos paljude endiste kolleegide ja verinoorte viroloogidega. Avastati, et ma tegevat meeste tööd (ehk siis seda tööd, millega mehed ise hakkama ei saa ) ning kahjutundega leidsin mõne inimese ikka kinni istuvat 4 aasta tagustes väärkujutelmades. Aga aega oli, sai rääkida kõigiga ja kõigest täpselt nii palju, kui süda soovis. Mõnus.

Volbriöö puhul tuli kaugelt põhjast Tartusse turistitama saabunud seltskonnal teha tiir ka Heade Mõtete Linna kõrvaltänavatel, lootes leida võimalust jalakeerutamiseks. Peale kolme korporatsiooni, trügimisi, kummalisi tudenginäidendeid, millest sõnagi kuulda polnud, ning ootamatult vähest alkoholi maandusime Rotalias Ska Factory kontserdil. Ja sai jalga keerutada küll, nii et õhtu läks igati asja ette. Lisaks õnnestus mul kohata umbes 90% oma Tartu tuttavatest ja sõpradest, nentida, et mu korteriühistu esimees on Tartus korporatsiooni vilistlane ja komberdada, nagu ennemuiste, kontsade klõbinal peale poolt nelja öösel majutuskoha poole.

Tartul on imekspandav omadus edukalt mu stressi maandada. Loodetavasti tekib võimalus lähitulevikus ka sinna pikemalt jääda, oleks tore nii mõnelegi inimesele rohkem kui vaid “Tsau!” öelda. Ja mis praegusesse hetke puutub, siis lõõgastav on mõelda, et nädalavahetus on alles ees!

Algas sõprussidemete rehabilitatsiooniprojekt. Eile kohtusin üle viie aasta (!) oma lapsepõlvesõbranna Kristiga. Vanade sõpradega on tore asi see, et jutt läheb enam-vähem sealt kohast edasi, kuhu viimati pooleli jäi. Loodetavasti on edaspidised kohtumisintervallid lühemad ning et jätkub ettevõtlikkust teisigi vahvaid inimesi üles otsida.

Üleüldse on mul viimasel ajal tekkinud tunne, et kui Postimehe negatiivseid uudiseid mitte lugeda, siis on Eestis ikka täitsa tore elada