Kuna siin kipub elu ja ilm üsna vihmaseks ja jahedaks, koguvad rändlinnud end parvedesse ja suunduvad paikadesse, kus päevane õhutemperatuur kõigub kusagil 35 kraadi ümber. Otsustasime seekord nendega mõneks ajaks  kaasa suve pikendama minna. Lisaks õnnestuks plaanide sujumisel käia pulmas, laulda katoliiklikus kirikus, näha (väidetavalt) 8. maailmaime Alhambrat, Sierra Nevada mäestikunõlva ja Gibraltari ahve. Heru on muidugi hoiatanud, et kui iga päev on tõesti 35 kraadi kuuma, veedab tema puhkuse hotellis duši all või kaelani Vahemeres. Nii et võib-olla teeme oma plaane jooksvalt üsna palju ümber. Aga selles ju peitubki omal käel reisimise võlu!

Hetkel on olemas (kontroll mu enda jaoks): lennupiletid, ööbimine Madridis, ööbimine Granadas, rendiauto broneering, reisikindlustus, Euroopa ravikindlustuskaardid, ülikond, kleit ja kingad.

Vaja veel: Alhambra pilet (tundub, et eelnevalt ostmine ei õnnestu kuidagi, kuna vastaval lehel on kontrollile allumatu mutukas sees), osta tagant kinnised plätud mägisemal maastikul tatsamiseks ja sukapüksid pulmade ametliku osa jaoks (35 kraadises palavuses, oo jess), ravida terveks kurk ja lauluhääl, pakkida asjad, sealjuures unustamata kingitusi, pidulikku riietust pulmade jaoks, fotokat ja hispaania vestlussõnastikku.

Kohapeal selguvad: bussireisi ajad ja piletid suundadel Madrid-Granada ja Sevilla-Madrid, kõik ülejäänud ööbimised ja meeldivad tegevused, täpne marsruut Andaluusias

Tegelikult osad firmad siiski kindlustavad fotovarustust. Nimetatakse seda osa pagasist kui “hinnalised esemed” või midagi muud sarnast ning nendele vidinatele kehtivad kindlustusfirma jaoks natuke teised reeglid. Kokkuvõtvalt, ei tohi oma nunnukest hetkekski silmist lasta ning hotelli vms. jättes peavad need asjad olema kindlalt lukustatud, seifis või valve all (olenevalt võimalustest, mida hotell pakub). Mainimatagi on selge, et see kindlustus on ka mõnevõrra kallim nende firmade omast, mis fotokale kaitset ei paku. Reklaami ja laimu teele ma siinkohal ei läheks: kui kellelgi on huvi lisainfo vastu, siis andku endast märku!

Ma varem, arvasin, et kindlustusäri on üks kõige tulusam äri siin ilmas üldse. Et kindlustatakse elu, kodu, autot, ratast, juveele, ja mõnel pool isegi lemmikloomi. Ja nüüd ühtäkki ei saa ma reisile minnes kindlustada oma fotoaparaati. Ühe Kindlustusseltsi meeldiv töötaja üritas mulle pähe määrida pagasikindlustust, mille väärtust saab kahe reisija peale tõsta kuni 30 000 Vabariigi rahani, aga fotokat kindlustab see summa ainult kuni 5 000 raha eest. Minu pagas pole aga kuidagi väärt seda ülejäänut 25 kilo, samas kui mu fotokas ja tema vidinad seda on. Ja eraldi fotokale kindlustust ka juurde osta ei saa. Nui neljaks, aru ma ei taipa, mis maailm see on… Eks väisame siis konkurente. Keegi soovitada oskab?

Ja kuidas küll profifotograafid, kelle varustuse väärtus küündib kuue-seitsmekohaliste arvudeni, mööda maailma ringi reisivad?

Võib seinale taas ühe ristikese teha, sest üks unistuste sihtkoht sai külastatud. Polnud ta jah kaugel ja tundus  rohkem kätte võtmise asjana, aga nüüd tuli ESHRE konverents appi ja oligi põhjust sõita Madalmaade pealinna Amsterdami.

Amsterdam on kõikidest Lääne-Euroopa pealinnadest, kus mul õnnestunud käia, ikka väga väga teistsugune. Ja mitte niivõrd seepärast, et seal oleks hingematvat maastikku või ennenägematut arhitektuuri, vaid pigem õhustiku ja inimeste elustiili tõttu. Kõik sai alguse juba sajandeid tagasi, kui Amsteli jõe kallastele sadam ära ei mahtunud, rääkimata siis kaupmeeste ja sadamatööliste elukohtadest. Nii võeti muudkui mere alt maad lisaks ning ehitati linna läbiv kanalite süsteem. Nagu arvata võis, lahenes ruumipuudus vaid ajutiselt ning praeguseks on Amsterdami kesklinnas maja majas kinni ning ühtegi ruutmeetrit ei jäeta tühjalt niisama seisma.

Amsterdami elanikelt ja linnajuhtidelt on nii mõndagi õppida. Vaatamata ülikitsastele tänavatele (eestlase silma jaoks ei tohiks sinna mahtuda rohkem kui üks auto väga napilt) mahub sinna kõnnitee, autotee ja rattatee. Käidavamates kohtades mahub ka mingi ime läbi välikohvik, mis on inimestest nii tuubil täis, et meenutab inimhunnikut. Rattateed on linnas eelisseisus, sest neid mahub tänavale ka siis, kui midagi muud ei mahu. Seetõttu ongi rattaga liiklemine väga soositud ning rattajuht on kunn: tema ees peatuvad suured rekkad ja trammid ning ülekäigurajal peavad jalakäijad hoolega vaatama, et nad ratta alla ei jääks. Olgem ka ausad, tänavatel, mis on nii kitsad, kui ennist mainisin, ja mida piiravad ühelt poolt maja sein ja teiselt poolt piirdeta kanal, on üsna raske autot kuhugi parkida. See-eest rattaid on kõik kohad täis: silla käsipuud, laternapostid, tänavapinkide servad jne. Parkivaid rattaid vaadates saab selgeks, et vägevaid firmamärkidega treki-, maastiku- ja isegi hübriidrattaid praktiliselt pole. Pigem on minu vanaisaaegsetest ratastest üks rohkem roostes ja lapitud kui teine. Põhjuseks pidavat olema vargused ning asjaolu, et mere alt võetud pinna maastiku kujundamisega pole just eriti tegeletud, mistõttu järskude tõusudega ei pea rattur end vaevama.

Ma ei tea, kas sajanditepikkune pead-jalad koos elamine ja toimetamine on hollandlaste (või vähemalt amsterdamlaste) tolerantsi põhjuseks. Kesklinnas on kanepimüügiga tegelevaid kohvipoode rohkem kui suveniirikaid ning Punaste Laternate piirkonnas nägin päris paljusid lastega peresid jalutamas.  Lisaks toimus meie saabumise päeval kesklinnas ka geiüritus, sarnase ideoloogiaga kui meie „kapist välja“. Tänavad olid suuri plakateid ja fotokunsti täis ning õnnelikud inimesed rippusid üksteise kaelas.

Inimesed on Amsterdamis väga toredad ja sõbralikud ning suhtlevad põhjamaalastest enam. Tegelikult mulle täitsa meeldib see suhtumine, et kui tänaval tuleb ikka üks sümpaatne inimene vastu, siis ma naeratan ja ütlen tere. Pole ju tähtis, et me tegelikult ei tunne. Igatahes jääb avatum ja sõbralikum mulje, kui eestlaslik salajane altkulmu piidlemine (vaataks küll, aga äkki ta saab aru, et ma vaatan, ja oh seda piinlikkuse ja häbi otsa siis). Kohalikud tunnevad end ka iseendaga vabalt: sageli väntab vastu mõni laulev jalgrattur või ootab nurgal kedagi turske tätoveeringutega meesterahvas, kes samal ajal vilistab lõbusat viisikest.

Vahel viskab ka amsterdamlastel korteris istumine ja kitsastel tänavatel liiklemine üle ning tekib soov looduse nautlemise järele. Selleks on olemas ka mõningad pargid, näiteks Vondelpark väga kesklinna lähedal, kuhu minagi viimasel päeval rahvasumma eest põgeneda üritasin. Park on suur ja vägev, aga oma imestuseks märkasin, et ka seal peesitavad kohalikud pead-jalad koos ja teine osa muruplatse on laustühjad. Paljudel kohalikel on lõõgastuspaigaks ka needsamad linna läbivad kanalid. Kanalite servad on täis laevukesi ja paatmaju, viimastest mõned on nii vägevad, et ma oleksin nõus oma kesklinna korteri kohe ühe sellise vastu välja vahetama   Mõned paadid on kuninglikud, teised tagasihoidlikud ja kolmandad on juba nii pikalt kasutamata, et pardipered on sinna sisse elama asunud.

Kui nüüd rääkida ka natuke peapõhjusest, miks ma üldse Amsterdami läksin, siis konverents oli minu meelest vahvam, kui eelmisel aastal Barcelonas. On muidugi ka täiesti võimalik (ja tõenäoline isegi), et ma olen selle aastaga lihtsalt üksjagu targemaks saanud ja oskasin paremini valida huvitavamaid loenguid. Igav mul igatahes kordagi ei hakanud ja imestasin isegi, kui hästi ma pikad päevad loengusaalides vastu pidasin. Üks sessioon oli veel nii äge, et pärast esimest loengut mõtlesin, et peaks Chicagosse kolima ning poole tunni pärast, peale teist loengut, pakkisin mõttes asju Austraaliasse. Loommudelid ja baasteadus on ikka väga-väga lahedad asjad, millega saab enamasti tegeleda vaid suurtes teaduskeskustes. Meile jäävad aga õnneks julge pealehakkamise korral huvitavad koostöövõimalused ja põnevad reisisihid.

ESHRE suursponsoriteks olevad ravimifirmad pugesid seekord lausa nahast välja, et meile head muljet jätta, oluliselt rohkem, kui eelmisel aastal. Kohati oli sotsiaalne orgunn nii vinge, et mitu üritust kattusid ajaliselt ja külastajad pidid nende vahel valima. Meie eestlaste tiim on aga piisavalt lõbus seltskond, et püsisime enamasti koos ja läksime sinna, kuhu enamus tahtis. Osalesime sushi tegemise workshopil, 5-käigulisel õhtusöögil laevas mööda Amsterdami kanaleid ning käisime maailma kõige lahedamas pubis Pasta e Basta. See on niisugune pubi/pastarestoran, kus ettekandjateks on laulutudengid ning iga ettekandja esineb õhtu jooksul korduvalt. Repertuaaris on nii ooperit, diskot, musikaliduette kui ka armastusballaade. Vahepeal mängis pianist ning siis jälle keerutas puusi kõhutantsija. Teenindus oli ennenägematult vahva ning meeleolud laes. Toidud viisid sealjuures keele alla ning kõigele sellele andis veel lisamõõtme ojadena voolav vein. Igatahes soovitan kõigile Amsterdami külastajatele seal õhtustada, kuigi laud on soovitav ette broneerida.

Amsterdam on külastamiseks üks väga vahva sihtkoht, kuigi peab mainima, et umbes 5-6. päeval tundsin juba füüsiliselt, kuidas mul õlad hakkavad ruumipuudusest kehale ligemale tõmbuma. Nüüd Saaremaal peesitades naudin olukorda, kus silmapiiriks on metsatukk ning naabri olemasolust annab märku suitsev korsten ja mitte aknast paistev söögilaud. Aga kõik on harju(ta)mise asi, ma usun.  Pikaaegse selektsiooni tulemusena riputasin oma veebialbumisse üles ka 87 fotot, mis sobivad hästi siinset juttu illustreerima.

Soomes elades seiklesin häbiväärselt vähe väljaspool Helsingit. Ahvenamaale olen tahtnud minna esimesest sealveedetud suvest peale (mis oli, appikene, 5 aastat tagasi), aga ikka pole jõudnud. Igatahes aprillis, kui Eestis juba muru rohetas ja puudel pungad puhkemise äärel, sõitsime meie Juani ja Pirjoga põhjapoole Hämeenlinna uurima, palju seal veel lund järele on jäänud. Hämeenlinna on väga arvestatav turistikas, sest seal on üks väga hästi säilinud mürakas linnus ning selle kõrval sõjatehnika huvilistele mõeldud suurtükimuuseum. Pildid said ka nüüd, 2,5 kuud hiljem, elektroonilisse albumisse üles.

Jaanipäevaks Saaremaale.

27.juuni kuni 2. juuli Amsterdami.

4.-5. juuli laulupidu.

6.-20.  juuli puhkus.

14.august kuni 5.september – kolmed pulmad. Sellele eelneval ajal peaks leidma aja, millal korraldada midagi toredat kolmele pruudile.

Päris mitmed sünnipäevad (esimese matsuga loen kokku 4, võib-olla tuleb rohkem).

Päris kiireks läheb, ma ütleks.

…. et minu magistrantuuriaegsest juhendajast Mishast sai Helsngis ülemöödunud reedel doktor. Mis siis tema tudengitelgi enam üle jääb? Palju õnne ja edu edaspidiseks igatahes!

Selle ja teisi pilte tegi Maria.

Aeg lendab kui linnutiivul ja ei olegi pikalt jõudnud kirjutada sellest, et käisin Barcelonas ESHRE (European Society of Human Reproduction and Embryology) aastakonverentsil. Konverents oli suurem kui ükski neist, kus ma kunagi käinud olen: üle 7500 inimese üle maailma (nii palju siis Euroopa assotsiatsioonist, hehee) ja 6 paraleelset loengusessiooni läbi terve päeva. Oli valikut küll, mida kuulata, ja loomulikult kattusid kõige huvitavamad teemad omavahel. Aga polnud hullu. Teadusest ma siin pikka juttu ei tee. Oli tõesti huvitavaid mõtteid, huvitavaid inimesi ja nimekiri artiklitest, mida lugeda, kasvas veelgi.

Lõunapauside ajal ja siis, kui aju juba ventileeritud ruumides infotulvast pehmenema hakkas, käisin ka linna võlusid nautimas. Barcelona oli pikalt tõsine sadamalinn, mistõttu on ekslik arvata, et tegemist oleks kuurortiga, kus on suvel mõnus ennast rannal kuldpruuniks küpsetada ja alleedelt apelsine noppida. Kuigi kataloonlased on näinud viimastel aastakümnetel suurt vaeva, et oma pealinna rannaala elavdada ja turistidele meelepärasemaks muuta, jääb ta meie Pärnu turismimekale või siis mõne Peipsi järve vaiksele liivarannaribale tugevalt alla. Suur osa randadest on betoneeritud, ujuma minnakse redelist, ja need vähesed liivaribad, mis ei-tea-kust kohale on tassitud, on enda hallata võtnud teiste kontinentide vaesemad asukad, kes siis igal võimalusel üritavad lõksulangenud turistist mingit kasu välja teenida.

Mina mingi rannainimene ei ole, seega otsisin ma põnevust enamasti mujalt ja lasin end lummata linna väga mitmekesisest arhitektuurist. Sagrada Familia ehitusjärgus katedraal, Güelli park ja modernistlikud Gaudi tänavahooned, ülinikerdatud ja mosaiikidega kaetud kontserdimaja, täiesti oma ja originaalne gooti linnaosa ning Montjuici kindluse külastus köisraudteed pidi olid minu jaoks tõeline elamus. Barcelona on väga turistisõbralik linn ning transport kataloonlaste pealinnas on tehtud üsna mugavaks, minu lemmiktranspordivahend metroo oli seal ka täiesti esindatud. Ometigi võttis liikumine ühest vaatamisväärsusest teiseni üllatavalt kaua aega ning ühe loengupausiga ei näinud just kuigi palju. Otsustasin igatahes, et Barcelonasse tuleks tagasi minna siis, kui Sagrada Familia on valmis (ennustuste kohaselt aastal 2026) ning siis mitte suvisel ajal. Kuigi pargid on Barcelonas armsad ja nende puude all leiab mõnegi varjulise pingi, millel palava päevaga smuutit nautida, on neid parke kokkusurutud kivilinnas ikka liiga vähe. Suurlinnale omaselt kattis mind õhtuti paks tolmukiht, sest vett ei paistnud kusagilt taevast alla tulevat. Bacrcelonas on isegi nii suur kuivus ja veesäästupropaganda, et ükski purskkaev ei töötanud. (Hiljem selgus siiski, et linna vägevaima purskkaevu muusika- ja vaögusmängu saab nautida kindlate õhtute kindlatel kellaaegadel, aga see selgus juba minu reisi lõpupoole.) Iseenesest kahju oli vaadata tõeliselt imposantseid kunstteoseid ja siis vaid ette kujutada, kuidas veejoad ja sillerdused oleks ehitise muljele kaasa aidanud (jah, just “ehitise”, sest Parc de la Ciutadella purskkaevu otsisin ma kaua taga, kuni lõpuks mõistsin, et suur mitme maja kõrgune ehitis ongi see. Vett ju ei tulnud, kust ma pidin aru saama, et see polegi maja, hehee).

Võtsin ka reisi algul endalt lubaduse, et suvehooajal ma muuseume ei külasta. Südame pidin külmaks tegema, sest Picasso muuseumi ja modernse kunsti muuseumi tahaks ma ikka kunagi minna küll. Saatus ulatas mulle aga sõbrakäe ja sättis asjad nii, et konverentsi üks õhtusöök toimus kohas nimega Fondacion de Joan Miro ehk siis Miro teoseid koguvas, eksponeerivas, tutvustavas ja tema mõtteid arendavas muuseumis. Tundsin end äärmiselt rumalana tema maale vaadates ja aru saades, milline kuju on nüüd lind ja milline naine. Enamasti panin mööda :p

Sotsiaalses mõttes selgus tõsiasi, et käi enne Nuustakul, kui piiri taha kipud, ehk siis toredaimad inimesed olid pärit ikkagi Eestist. Sai aetud tõsisemaid ja lõbusamaid jutte, söödud, joodud ja ringi käidud ning meeldivalt tõdetud, et konkurents ei ole vähemalt meie riigis ja minu erialal teinud veel inimesest hunti. Vähemalt mitte puhkuse ajal

Pilte ma siia üles riputama ei hakka. Kes tahab, see võib vaadata siit. Minu jaoks oli väga raske 600 pildi hulgast valida välja just need. Kes veel tahab, tulgu küsigu.