Selle üle olen ma küll väga rõõmus, et ETV plaanib laupäeva õhtuti hakata näitama kahte kodukootud teadussaadet:
Esimene neist on “Püramiidi tipus”, mis räägib Eesti silmapaistvatest teadlastest eri maailma nurkades. Teine on aga võistlussaade “Rakett 69″, kus 12 noort ja andekat teadlast panevad end proovile stipendiumi nimel. Esimesed saated juba sel nädalal! Nii tore 
See on tõesti tore uudis
Mulle oleks väga meeldinud, kui GMO-de teemat lahkav artikkel “Sakalas” oleks käsitlenud ka mõnel pädeval teadlasel mõtteid. Kui teha artikkel, mis põhineb ühenduse “GMO-vaba Eesti” eestvedaja argumentidel, siis ei saagi sealt ühtegi õigustust GMO-de kasutamiseks oodata. Samuti tahaks ma teada, kas on kusagil teaduslikult tõestatud, et GMO-sid sisaldav toode on inimese tervisele kahjulik, mistõttu peaks olema tarbijal võimalik valida letilt “korralikku toitu”. Keskkonnateemalistest argumentidest saan ma veel aru, aga eksiarvamustega lahmimist on nukker avalikust ruumist lugeda.
Seda postitust ajendas mind kirjutama väitlus Postimehe lehekülgedel, kus oma arvamust avaldavad ühe eliitkooli vilistlane ja GAG-i direktor.
Mina käisin ka terve oma kooliaja ühes nõndanimetatud “eliitkoolis”. Tean, et osad Roosti seisukohad on tõesed. Samas, käimata tavakoolis, ei saa kõiki kirjeldatud puudusi just eliitkooli süüks ajada ilma laiemat pilti vaatamata.
On tõsi, et paljudes koolides (sh. niinimetatud eliitides) surutakse õpilaste loovust maha ning pigem soovitakse näha lapse fakte täis pead. See on minu meelest Eesti haridussüsteemi, mitte eliitkoolide puudus. Ma tean väga väheseid inimesi, kes väidavad, et nende koolis arendati ka õpilase loovat mõtlemist. Paraku on need inimesed käinud just kunstikallakuga koolides/klassides. Seni, kuni koole võrreldakse riigieksamite keskmise põhjal (mis on ka mõistetav, sest riigieksamid on pilet ülikooli ukse taha), on kõige lihtsam õpilasi faktidega üle valada, sest iga teadmine on ju punkti väärt. Seega ei saagi olla arengut loovama mõtlemise suhtes, kui kool just ise seda tähtsustama ei hakka. Programmipoolne surve igatahes puudub.
Eliitkool ei sobi igale lapsele. Küll aga on hulk lapsi, kellele eliitkoolid sobivad väga hästi ja kellele nad ka minu meelest mõeldud on. Nagu härra Agur väidab, siis õpihimulisel lapsel on kergem õppida ja edasi jõuda klassis, kus ka teised on õpihimulised. Seega jõuan ma oma mõtetega sinna, et alati ei määra kooli keskmist seal töötavad õpetajad, vaid ka kokku komplekteeritud klass. Ka piirkonnakoolis võib saada väga häid tulemusi ja eliitkoolides võib olla nõrku lende. Seega on niikuinii suur õnnemäng, kas laps satub õpihimulisse klassi või ei, ning see võib olla ka koolist sõltumatu. Kuna eliitkoolides tehakse õpilaste valik, siis on tugeva klassi kokkusaamise tõenäosus suurem, aga mitte garanteeritud. Ka minu matemaatikaõpetaja ütles kord midagi sarnast: “Ega siin koolis ei ole oluliselt rohkem helgeid päid kui tavakoolis. Vahe on selles, et siin pole kaake.”
Tänu sellele, et eliitkoolidesse oodatakse õpihimulisi lapsi, on seal tõesti “rividrill” tugevam. Seega olen ma kahe käega nõus, et kui laps on ikka 6-7-aastaselt püsimatu, tahab rohkem niisama ringi joosta ja mängida, siis pole mõtet teda kohe 1. klassis eliitkooli panna. Lapsed kasvavad ja keskkooli minnes saavad nad juba ise otsustada, mis neile sobib, ja kas nad tahavad eliitkoolis õppida. Meil vahetati 10. klassis kolmandik klassi tavakooli õpilaste vastu välja ja nad ei olnud teistest kehvemad. Minu meelest on vale võtta lapse sündides pähe, et ta peab kindlasti oskama 7. eluaastaks lugeda-kirjutada-arvutada ja korrutustabelit, sest siis ta saab eliitkooli sisse. Eriti kui lapsele tekitab seesugune kodune treening ilmselgelt stressi, on see märk sellest, et eliitkool pole kohe alguses tema jaoks.
Vormiriietuse poolt olen ma ka. Kuigi õpilased tõmbavad ninad selle mõtte peale kirtsu (ka mina õpilasena tegin seda), siis minu meelest on tänapäeva materiaalse mõtlemisega ühiskonnas koolivorm tervitatav nähtus. Laps ei peaks koolis kogema lisastressi seetõttu, et tema vanemad ei jaksa talle kalleid kaubamärke osta. Minu klass oli õnneks väga normaalne ja sellistest teemadest terve 12 aasta jooksul juttu ei tulnud. Praegu kuulen ma paljudelt tuttavatelt, et lood pole ammu enam nii.
Seega ütleks mina hoopis järgmist: enne kui hakkad oma lapse pabereid eliitkoolidesse tassima, oma lapsi katsetele vedama ja oma halle karvu kitkuma, mõtle, kas Su laps sobib sinna, kuhu teda surud. Või on tegemist ainult Sinu enda soovunelmaga?
Panin nüüd autoriõigusi meeldetuletava fragmendikese kohe paremal serval jooksva tekstiriba etteotsa. Jah, see info käib ka Sinu kohta, armas Postimehe töötaja, kes Sa artiklite jaoks käid netiavarustest materjali otsimas! Autoriõigused kehtivad nii siis, kui mu blogi on anonüümne ja ka siis, kui neid õigusi pole konkreetses blogis rõhutatud. Fotosid tellitakse pildipangast, otse fotograafilt või pildistatakse ise. Sama käib ka tekstide kohta.
Milles konkreetselt asi, kirjutas juba Gea. Praeguseks hetkekes on Postimees online´is parandus tehtud. Iseenesest üllatav, et mu uisud nii palju tähelepanu pälvisid, aga nii suur ja pikaaegse kogemusega väljaanne peaks teadma paremini…
..hakkan ka teadusteemalisi arvamusartikleid kirjutama. Mitte et ma praegu ei võiks, aga hetkel tähelepandamatut ilmselt ei kuulataks. Tegelikult kajastatakse teadussündmusi Eesti ajakirjandusmaastikul tõesti liiga harva, ainsaks musta augu täitjaks on portaal Novaator. Igatahes tänuavaldused ja kummardus professor Metsisele.
Iseenesest on väga tervitatav, et teadussaavutusi üritatakse rahvale tavaajakirjanduse kaudu lähemale tuua. Küll aga unustavad päevalehtede väljaanded ära, et kui tõlkida spetsiifilise terminoloogia ja keeruka sisuga tekste, siis oleks üks eriala spetsialist ikka väga abiks. Mina lugesin seda Postimehe artiklit mitu korda, siis tegin ikka BBC originaali lahti, et aru saada, millest nad nüüd ikkagi kirjutada üritavad? Hetkeks kartsin, et kas tõesti ajab BBC ka tänapäval arusaamatut jama, aga õnneks eksisin. Inglisekeelses variandis oli kõik väga huvitavalt ja mõistetavalt edasi antud.
See ei ole üldse esimene ega ilmselt kahjuks ka viimane kord, kui sellist ebapädevat tõlketööd kohtan. Oleksin nõus Postimehele isegi kaastöö korras selliseid töid tõlkima, kui ainult sellist tööd pakutaks…
Dr. Sõritsa asendusemaduse teemal: “Ebaeetiline on kasutada võõra inimese keha, kui see on seotud bisnisiga. Aga kui see on sugulaste vahel, siis mis siin on ebaeetilist?” (EPL)
Kui see puussepanek (või siis kontekstist välja rebitud lause) välja arvata, on tegemist igatahes väga huvitava ja diskuteerimist väärt teemaga. Kui õnnestuks vaid kõik võimalikud seaduseaugud kinni lappida, siis oleks Eesti kindlasti innovaatiliste riikide seas. Samas, kui äritegevust sel teemal piirata ei suudeta, saab kogu ülejäänud maailm võrrelda meid Ukraina ja Venemaaga. Kas pole tore?
