Nüüd on asjalood sinnamaale jõudnud, et kui ma oleksin üks korralik Hollywoodi ameeriklane, veedaksin ma ilmselt kõik õhtud lösutades kusagil psühhiaatri kabinetis diivanil jutustades, kui nõme ja paha ja ebaaus on elu. Nii et ärge mulle helistage, mattute viginalaviini alla. Õnneks paistab tunneli lõpust veidi valgust: kui ma suudaks end kokku võtta ja homme õhtuks artikli ära saata, jääb veel 3 päeva töö tegemist järgmisel nädalal ja siis algab puhkus! Ei jõua ära oodata, üldse ei jõua.

Ja nagu rusikas silmaauku lohutab mind täna orkut sellise fortuunalausega: “Success usually comes to those who are too busy to be looking for it” (edu jõuab tavaliselt nendeni, kellel on liiga kiire, et seda otsida).  Oleks tore, kui orkutil oleks seekord õigus.

Seda ma arvasin, et ega see nädalavahetuse öödel kleidikeses ringi lippamine karistamata jää: kurk on valus, nina kinni ja esimesed köhatused kripeldavad kurgus. Sügis oleks nagu kätte jõudnud. Vääks!

Hiljem kodus:  ostsin kehva enesetunde lohutuseks koju sushit. Sõin ära kogu sisu, sealhulgas kõik kaasa pandud ingveri ja wasabi. Lõõrid tegi see õhtusöök mõnusalt lahti ja päris hea on olla!

Ma varem, arvasin, et kindlustusäri on üks kõige tulusam äri siin ilmas üldse. Et kindlustatakse elu, kodu, autot, ratast, juveele, ja mõnel pool isegi lemmikloomi. Ja nüüd ühtäkki ei saa ma reisile minnes kindlustada oma fotoaparaati. Ühe Kindlustusseltsi meeldiv töötaja üritas mulle pähe määrida pagasikindlustust, mille väärtust saab kahe reisija peale tõsta kuni 30 000 Vabariigi rahani, aga fotokat kindlustab see summa ainult kuni 5 000 raha eest. Minu pagas pole aga kuidagi väärt seda ülejäänut 25 kilo, samas kui mu fotokas ja tema vidinad seda on. Ja eraldi fotokale kindlustust ka juurde osta ei saa. Nui neljaks, aru ma ei taipa, mis maailm see on… Eks väisame siis konkurente. Keegi soovitada oskab?

Ja kuidas küll profifotograafid, kelle varustuse väärtus küündib kuue-seitsmekohaliste arvudeni, mööda maailma ringi reisivad?

Pole vaja liigselt hõisata ja juubeldada, et käes on liiga palju vaba aega, sest see kiputakse sul ilma luba küsimata ära planeerima. Minule tuli appi sõber varicella zoster viirus ja nüüdma põen tuulerõugeid. Jees… Külalisi vastu ei võta ja ise õue ei tule. Meenutagem lapsepõlve parem!

Kust ma selle sain? Hea küsimus.Veel parem on küsimus, et millal. Üks töökaaslane tuli esmaspäeval puhkuselt tööle ja tema laps oli puhkuse ajal tuulerõugeid põdenud. Samas Wiki jälle väidab, et peiteaeg on 10-21 päeva, mis ei klapi eriti, sest esimese villi avastasin 4 päeva peale töökaaslase naasmist. Mine sa võta kinni… Juttude põhjal on praegu terve Tallinn umbselt tuulerõugeid täis. Suurem epideemia kui seagripp, tundub.

Vahel võib ju vigiseda ka eksjuonju? Minuni on jõudnud see etapp töös, kus ma ei tee enam varsti vahet reaalsusel ja ulmel, kus asjad kasvavad üle pea ja aju annab paanikahäirekella. Üleeile öösel tülitsesin unes meie peaarstiga, kes on maailma kõige rahulikum ja kaalutlevam inimene ever. Täna öösel oli Meredith sarjast “Grey anatoomia” ja pidin patsiendil laparaskoopilise operatsiooni käigus tuvastama munajuhade läbitavuse. Tegelikus elus kirjutan juba kolmandat nädalat ühele killer (aga see-eest huvitavale) artiklile diskussiooni, milleks läbiloetavate artiklite hulk ulatub varsti maast laeni. Üks ammu lõpetatud asi saadeti ajakirjast tagasi, kuna üks kahest kriitikust pole ikka rahul. Esimene andis oma heakskiidu juba ma ei tea kui kaua aega tagasi. Kas olen mina loll või kriitik norija? Lisaks tegelen ma asjadega, mis pole niiväga üleüldse minu pärusmaa: tekstitöötlused, kujundused, printimistööd, müügialased läbirääkimised, ajalehtede intervjuud. Ja kui ma uurisin juhtkonnalt, kas sellise töö peal ei peaks eraldi inimene olema, sain vastuseks, et seda eraldi inimest polevat kuhugi istuma panna. Einoh, tänks. Ja täna koosolekul selgus, et koristaja asendaja oli ülemusele vahele jäänud loputades põrandakaltsu meie kohvitasside kohal. Ilmselt on mingi imepärane bakteriaalne koostis mu hommikukohvis kogu selle hullumaja peasüüdlane.

Tegelikult õues ju päike paistab, mis on vähemalt hommikuse ärkamise muutnud märksa inimlikumaks. Ja eks pakilised asjad kuhjuvadki tavaliselt ühte kohta. Tuleb ilmselt oodata, millal see “koht” läbi saab. Seniks aga: “Welcome to the world of a mad scientist!”

Minu uute laboriruumide remont seisab nüüd määramata pikka aega, sest nädalavahetusel varastati nendest samadest ruumidest töömeeste tööriistad ära. Uskumatu, milliseid inimesi ikka leidub ja et nad võib-olla iga päev mööduvad minust ja ma vaatan neile otsa.