Parimad palad











Ma käisin vaatamas maailma parimat etendust. Isegi kui see ei olnud tegelikult maailma parim etendus, siis sobis ta minu meelelaadi ja hingeseisundiga eile õhtul absoluutselt sajaprotsendiliselt. Juba see tegi etenduse minu silmis maailma parimaks.

Uku Uusbergi lavastus NO82 “Pea vahetus” on peamiselt kahe mehe duett (Märt Avandi ja Priit Võigemast). Kaks pianistist tegelast arutlevad elu üle ilma liigse draama ja eriefektideta, kuid läbi muusika – lahendus, millesse suudan suhestuda ülihästi. Kaasategevaks oli Rapla kammerkoor “Head ööd, vend”, kes hoolitses selle eest, et elavat muusikat etendusse põimida ja sellega sõnateatri emotsioone veel kõrgemale kruvida.

Pikemalt on etendusest kirjutatud siin. Toon siin ära vaid ühe mulle väga hinge läinud tsitaatidest:

“Muusika. On kindel struktuur. Puhta ilu süsteem. Täiuse suisa matemaatiline vorm. Muusika. Vorm, millesse inimene peab paigutuma. Mitte vastupidi. Inimene peab iseend oma ebatäiuslikkuses viima täiuseni. Mitte lodevalt lootma, et teda ümbritsev keskkond tema puuduste järgi ennast kohandab…”

Soovitan.



Reede algas Kitarrikooli sünnipäevaga. Regasin end sinna ära täiesti spontaanselt, kuna see oli nii lihtsaks tehtud. Hiljem nõustus H minuga veel kaasa tulema ilma, et ma oleks pidanud teda veenma. Kuna olin kiire regaja, sain koha peal veel tasuta kitarrihoolduskäsiraamatu. Tegelikult on kitarrikooli algatus ikka kulda väärt. Nüüdseks juba tasuta netikursusega käib kaasas tagasisiside kitarriprofessionaalilt, tehes kursuse maailmas ainulaadseks. Mind paneb muidugi imestama, kuidas on ajaliselt võimalik tuhandetele isehakanutele õpetusi jagada, aga eks sellegagi peab olema mingi nipp. Suurim uudis viimasel aastal on ka kitarrikooli trügimispüüdlus välisturgudele, sest kursust on võimalik läbida inglise keeles. Kitarrikoolist kirjutasin ma natuke ka päris-päris alguses siin. Pidu ise oli vaheldumisi proffide ja harrastajate mõnus jämmimine ohtra tasuta šampaga :P

Laupäeval küpsetasin kolm leiba. Tellimus oli teha juustuleibasid, erinevaid ja ohtralt. Minu kõige suurem kauss mahutab umbes kolme leiva jagu tainast, nii et see paneb väljendile “ohtralt” teatud piirid peale. Täidised olid seekord siis sellised:
1. seemneleib Saaremaa kadakajuustuga
2. parmesani-köömneleib
3. sinihallitusjuustu (Dorblu) -Gouda juustu (Võru, 8-kuune laagerdus) leib

Lemmikuks sai hoobilt kolmas – eks see oli ka kõige rasvasem, sest hallitusjuust sulas taignasse mõnusalt ära ja andis oma spetsiifilise maitse. Seemneleiva üllatuseks panen ka enda jaoks kirja, et üle 100 grammi seemneid pole mõtet kilose leiva kohta uhada. Kuna leivas oli ka juust, siis ma rohkem seemneid ei lisanudki, aga juba tundus, nagu oleks leib neid umbselt täis.

Seesamune seemneleib läks külakostiks K-le, kes presenteeris oma  Kopli residentsis uhiuut köögimööblit. K juures on alati tore, sest jutt liigub kõikvõimalike teemadeni eraelust, tööst ja inimestest.  Samuti jõudsid hiljem kohale ka uuemad ja vanemad näod, kes lisasid õhtule vunki veelgi.

Pühapäeva tegemised kuuluvad sarja “Tunne oma kodulinna” ja läksin T-ga avastama Kadrioru lossi ning põikasime sisse ka Mikkeli muuseumi. Kadrioru lossis käisin viimati lapsena. Mäletan, et seal olid kaunite nikerdustega toolid ja uhked trepid. Ja et maja ise oli roosa. Peale 2000. aasta renoveerimist ei olnud ma sinna oma jalga tõstnud ning otsustasin seda viga parandada. Mikkeli muuseumis oli üleval Saksa ekspressionistide töö. Peab ütlema, et meie Wiiralt on ikka armsam vaadata :)

Õhtu lõppes üsna kehva filmiga “Inglid ja teemonid“. Kui mulle üldiselt konspiratsiooniteooriad väga meeldivad, siis see lugu oli küll üsna läbinähtav ja lõpupööre tegi kogu asja veel nõmedamaks, mitte huvitavamaks. Valikus pole aga paraku süüdistada kedagi teist peale iseenda. Vähemalt säästan end samanimelise Dan Browni raamatu lugemisest, nii et mingi kasu oli ajakulul ikka sees.



Käisin täna H-ga Viimsi valla korraldatud PopJazzFesti lõppkontserdil, mis oli samal ajal pühendatud ka Uno Loobi 80. juubelile. Lisaks austatud grand-old-man-ile astusid seal üles ka G. Otsa muusikakooli lauljad, bigband ja festivali raames korraldatud kooride ja vokaalansamblite konkursi parimad. Suur osa Loobi poolt kuulsaks lauldud paladest oli saanud uue kuue, mispeale isegi hilisemates kõnedes mainiti, et muusika peab ajas muutuma. Uued kuued ja noored tundmatud lauljad kinnitasid tõika, et osad laulud on ja jäävad igihaljasteks.

Konkursi kollektiivide kuulamisel tükkis südamesse õige kiiresti nukrus, et ma ei olnud viitsinud päeval tervet konkurssi kuulama tulla. Parimad said loa esitada vaid ühe loo, niiväga rohkem oleks mõnda kollektiivi kuulda tahtnud. Ja tase oli väga kõrge ning suuremast osast kollektiividest polnud ma enne kuulnudki. Vot seesugune hariv üritus siis…



{aprill 26, 2010}   uued suunad

Kuna hetkel on aeg selline, et uusi postitusi just liiga sageli ei ilmu, siis tegin ühe lisa-alajaotuse paremasse serva. Sealt saab jälgida minu kultuurilist tegevust ja aasta lõpus otsustada minu (eba)kultuursuse üle. Kontserdite nimekirja lähevad kõik, klassikast rokini. Filmid on vaadatud kinos, kodus, külas või kus iganes.  Teater on samuti üsna lai kategooria: tants, ooper, sõnateater,mida kõike. Aga nimekiri täieneb jooksvalt ning aasta algusest võib veel üht-teist hiljem meenuda. Kui nüüd keegi mulle ütleks, kuidas teha nii, et tekstikastid nii servast servani täidetud poleks, oleksin piiritult tänulik!

Muide, kes minuga jazzkaarele tuleb???



{november 16, 2009}   polegi ammu kitarrist kirjutanud…

…, aga sellele vaatamata on jõutud siia mitmete kitarriteemaliste otsingsõnadega.

Tegelikult olen just viimasel ajal kitarrimängu peale rohkem mõelnud seoses paari täiesti seosetu lausekatkega täiesti erinevatest kohtadest. Üks tore lause on pärit Justin Petrone “Minu Eesti” raamatust ja kõlas umbkaudu nii: “No see eesti keel ei saa ju ometi nii võimatult raske olla, kunagi ma ju õppisin isegi kitarrimängu ära. Alguses olin ikka väga koba, aga hiljem rokkisin juba Rolling Stonesi järgi” (tsitaat ei ole täpne). Arvestades, et mina eesti keelt juba oskan, peaks kitarrimäng käkitegu olema.

Minult on viimasel ajal mitu korda küsitud, et mida ma siis kitarril mängin. Punastan siis vastuseks, kuna ma tegelikult ei oska enda arvates ühtegi lugu veel kultuurselt ette mängida. Ühele sõbrannale, kes ise ka veidi pilli tonksanud on, vastasin aga täpselt: “Põhiliselt tehnilisi harjutusi mängin. Hetkel õpin legatot.” Vastuseks sain üllatuslikult: “Oi, Sa oled ikka päris kaugele jõudnud.”
Mina: “…???”
Nojah, võib-olla siis tõesti.

Aga jõuluks lubas õpetaja mind välja aidata ja saata  paar uut lühikese ajaga äraõpitavat pala. Et siis oleks läbi need kuusealused “Küll on kuri meie Muri” luuletused. Tegelikult tuli mul vahepeal meelde paar täiesti tuliuut vana lugulaulu, mis mu ajusopis tolmukihi all olemas on. Tänu õelapsele muidugi, talle vaja ju midagi laulda kogu aeg :D



Ma ei ütle midagi . Marlango on äge. Fänn.



{jaanuar 12, 2009}   Metropolitan Opera kinodes

Mina käisin laupäeval ooperit vaatamas – aga mitte Estonia teatris, vaid hoopis kinos. Selle sünduse eest on täieõiguslikult vastutav muidugi Liina, kes mulle vaid umbes viis tundi enne etendust pileteid pakkus, suured tänud talle selle eest! Peab mainima, et Metropolitan Opera igakuine päevase etenduse otseülekanne kinodes üle maailma on üks igati väärt projekt ja äärmiselt tänuväärne kontseptsioon. Olgem ausad, kuidas muidu olekski võimalik jälgida suures plaanis maailma tipplauljaid ja -tasemel lavastusi ühes parimas ooperiteatris. Sündmus oli ka CC Plazas muudetud võimalikult teatrilähedaseks: plaksumais oli keelatud, kahte vaatust eraldas vaheaeg ning ooperinautijatele oli loodud kino fuajeesse eraldi kohvi ja konjaki puhvet.

Meie käisime vaatamas Puccini ooperit “La Rondine” (“Pääsuke”), peaosades Angela Gheorghiu (Rumeenia) ja Roberto Alagna (sitsiillastest esivanematega prantslane). Arvestades, et seda ooperit ei ole üle 70 aasta lavadel mängitud, oli loomulikult kogu teos mulle tundmatu ja seetõttu ei olnud mul ka eelnevalt erilisi ootusi. Ilmselt seetõttu, et Puccini soovis “Pääsukesest” kirjutada algul opereti ja alles hiljem ooperi kasuks ringi otsustas, osutus teos keskmisest kergemaks ning lõppki ei olnud klassikaliselt traagiline (keegi etenduses surma ei saa). Draama puuduse üle ei saanud aga kurta ja minu emotsioonid lööb lõkkele ka seik, kus naine peab oma armastatu vabatahtlikult maha jätma ning elama edasi teadmisega, et kaks inimest siin maamunal enam kunagi armastada ei suuda.  Vahest on see hullemgi, kui ühe paarilise surm.

Edaspidi hoian igatahes ooperiülekannete seerial teadlikumalt silma peal ja ehk õnnestub veelgi laupäeva õhtuid nõnda meeldivalt veeta. Pileteid tuleb siiski üsna aegsasti varuda, sest saal oli seekord praktiliselt välja müüdud.



{november 14, 2008}   Nii on meil moes

Linnahallis eellavastus eile Cole Porteri muusikal “Nii on meil moes” (“Anything goes”), mida mul õnnestus jälgida lausa teisest reast. Nägin ära näitlejate paksu meigi, ninakarvad ja üleprodutseeritud miimika. Tegelikult oli tore etendus, mis ma siin ikka norin. Tohutult nauditav oli kaasa elada Kaire Vilgatsi laulule, liikumisele ja näitlemisele. Ta läheb niivõrd hästi oma rolli sisse ja lausa särab laval kuni viimase kummarduseni välja. Ja Tõnu Kark oli nii lahe :) Tõdesin, et ilmselt üks vahvamaid vanema põlvkonna näitlejaid siin maal. Suure aplausi teeksin koreograaf Kristin Pukkale. Ilmselt ei olnud seatud eesmärgiks, et lavaline liikumine ja kõik tantsud, nii soolod, duetid kui rühmatetteasted oleksid nauditavamad ja paeluvamad kui laul. Muusikaline pool jäi liikumise kõrval tõepoolest natuke kahvatuks.

Kui ma kunagi ise muusikali kirjutan (hahaa, jee rait), siis jätan sealt igatahes välja kõik imalad armastustseenid. “Cats” muidugi juba on sedasorti teos, aga olgem ausad, seal puudub ka igasugune muu sisu :P

Ja Linnahallile palavad tervitused ja soovitus, et garderoobitasu eest võiks korda teha allapoole kalduva nurgaga istmed ja kätekuivatusvõimaluseta peldikud :P



{aprill 15, 2008}   Armastatud Eesti laulud

Ega mul eriti mingit ootust ei olnudki enne kontserdi algust. Kiire oli: kiire tööl, kiire kojujõudmisega ja siis Estosse jõudmisega. Lõpuks prantsatasin oma istekohale ja siis Anneli küsis, et huvitav, kas tuleb suur pettumus. Mina vastasin seepeale, et Ivo Linna on ikka hea, tehku need teised, mis iganes tahavad.

Tegelikult oli kontsert tugevalt üle minu ootuste. Kuna aga eelpool lõigus just kirjeldasin, kuidas mul ootusi tegelikult ei olnudki, siis ei ole see väide võib-olla just sobivaimaks komplimendiks.

Lauljatest nii palju, et kõik ülatasid mind meeldivalt positiivselt. Kaire Vilgatsit ei olnud ma kuni eilse õhtuni live´is just oma parimas vormis näinud. Võib-olla on see kokkusattumus, et nii kui mina mõnda muusikali või estraadikontserti vaatama juhtun, on Kaire alati häälest är. Seega ei olnud ma temast eelnevalt kui võimsa hääle ja maheda tämbriga lauljast just kuigipalju vaimustunud. Eilne esitus näitas teda täpselt seesugusena, nagu ma oodanud olen. Nii võimsust kui mahedust, meloodilisust kui tugevaid detsibelle oli ülimat nauditav kuulata.

Maarja-Liis mulle meeldib. On juba umbes viimased 5 aastat üsnagi ja viimase aasta jooksul väga meeldinud. Väga vahva on näha, kuhu valgete tennistega teismelisest diskostaar veidi enam kui kümme aastat hljem välja on jõudnud. Tehniliselt tohutult mitmekesine repertuaar ja hääle värvingute vikerkaar annab tunnistust suurest tööst ja näitab igati, et enesetäiendamine maailma parimate õpetajate käe all on end igati ära tasunud. Ja tore oli tõdeda sedagi, et jazzi laulmise jaoks ei pea naisterahval olema kindlasti madal ja kärisev tämber.

Koit Toome suhtes olin ma enne kontserdi algust kõige skeptilisem. Tavaliselt, kui tema nimi kusagil reklaamlehel figureerib, siis püüan ma joosta nii kiiresti kui jaksan võimalikult vastassuunas kontserdi toimumiskohast. No ei ole poiss mulle avalikkuses head muljet jätnud, mis teha. Mis aga eilsesse kontserti puutub, siis üllatas Koit mind hoopis uuest küljest. Ma usun, et estraadilaul on midagi niisugust, mida ta peaks sagedaminigi ette võtma ja see žanr sobib talle tõepoolest ülihästi. “Tiigrikutsu” laul pani mõnusalt muigma ja teised lood olid samuti kiftilt tehtud. Kui ta nüüd oma dändilikust ilusa poisi imagost ja kekutamisest ka veel lahti saaks, võiks temast veel päris hea artist tulla. Võib-olla olen ma ülekohtune ja ilmselt kasvavad poisid vanusega. Täiesti võimalik, et ühel ilusal päeval, kui Koit on sama vana kui Ivo Linna praegu, on ta ka sama tore.

Ivo Linnast ja Jakko Maltisest ma palju ei räägi, sest nemad üllatasid kõige vähem. If oli mõnus ja muhe nagu ikka ja tema meenutused aastatest, mil ma napilt ündinud olin, olid väga siirad ja emotsionaalsed. Jakko jäi paraku veidi teiste artistide varju. Samas oli tema õlul bändi orgunni ja lugude saatmise vastutusrikas koorem.

Tegelikult meeldis mulle selle kontserdi juures hoopistükis repertuaari valik. Minuni jõudis selle kahe ja poole tunni vältel veendumus, et Eesti levimuusikal pole tõepoolest mitte midgi häbeneda, väga ägedaid laule on kirjutatud aegade jooksul. Ning Alo Mattiiseni isamaalised laulud tõmbasid minulgi klombi kurku, kuigi mida mina, juntsu, laulvast revolutsioonist mäeletan, eksole. Ja eriti südantsoojendav on tõsiasi, et leidub inimesi, kes ei lase Eesti levimuusika ajalool rahva mälust kustuda, vaid toovad seda uues või vanas kuues ikkagi kuulajateni. Siit oleks pakkuda ka hea äriidee – selle kontserdi lugude plaadi ma ilmselt ostaks endale pikemalt mõtlemata. Aitäh aktiivsuse, orgunni, mälestuste ja muusika eest, elavad tähed!



{märts 25, 2008}   kitarrikursusel selgroog pooleks

Muusika õppimisega on mingi kummaline lugu. Ma olen korduvalt leidnud, et üht ja sama asja 238456 korda harjutades ei muutu lugu paremaks ega harjutaja lõpmatult osavamaks. Kitarrikursuse 4. tase oli millegipärast pikka aega minu jaoks üle jõu käiv. Viskasin sadu korda mängitud viisijupid nurka ja haarasin 5. peatüki omade järele. Sain need selgeks ning, oh imet! Ka 4. kursuse lood hakkasid seepeale palju paremini välja tulema. Ajukoore adaptsiooni- ja assotsiatsioonipiirkondadele on kasulik aeg-ajalt puhkust anda ning lubada neil omasoodu neuriitide võrgustikke moodustada. Sellele vaatamata, et aktiivselt ja teadvuslikult probleemiga ei tegelda, üritab aju ja alateadvus ikkagi motiivid omavahel kokku sobitada. Samuti õigustas end jällegi otsus mitte regulaarselt kitarritundides käia, vaid omasoodu õppida ning aeg-ajalt targematelt nõu, õpetussõnu ja kriitikat nuruda.

Mobiilile mõeldud kõrvaklapid otsisin kapinurgast taaskord välja ning nüüd ei pane ma enda pihta käivaid järelehõikeid, ja võimalik ka et teretusi, tänaval tähele.  Kõrvades üürgab peaasjalikult Lacuna Coil, kelle intensiivne naishääl ja mõnusalt meloodilised ja lihtsad kitarrikäigud mind ära on võlunud. Kui ma kunagi kitarrikursusega ühele poole saan, siis esimene järgiõpitud lugu saab ilmselt olema Falling. Seniks õpin aga bluesi ning järgmises peatükis tulevad juba bossanova ja jazz… mmmmm….



et cetera
Follow

Get every new post delivered to your Inbox.