Ega mul eriti mingit ootust ei olnudki enne kontserdi algust. Kiire oli: kiire tööl, kiire kojujõudmisega ja siis Estosse jõudmisega. Lõpuks prantsatasin oma istekohale ja siis Anneli küsis, et huvitav, kas tuleb suur pettumus. Mina vastasin seepeale, et Ivo Linna on ikka hea, tehku need teised, mis iganes tahavad.
Tegelikult oli kontsert tugevalt üle minu ootuste. Kuna aga eelpool lõigus just kirjeldasin, kuidas mul ootusi tegelikult ei olnudki, siis ei ole see väide võib-olla just sobivaimaks komplimendiks.
Lauljatest nii palju, et kõik ülatasid mind meeldivalt positiivselt. Kaire Vilgatsit ei olnud ma kuni eilse õhtuni live´is just oma parimas vormis näinud. Võib-olla on see kokkusattumus, et nii kui mina mõnda muusikali või estraadikontserti vaatama juhtun, on Kaire alati häälest är. Seega ei olnud ma temast eelnevalt kui võimsa hääle ja maheda tämbriga lauljast just kuigipalju vaimustunud. Eilne esitus näitas teda täpselt seesugusena, nagu ma oodanud olen. Nii võimsust kui mahedust, meloodilisust kui tugevaid detsibelle oli ülimat nauditav kuulata.
Maarja-Liis mulle meeldib. On juba umbes viimased 5 aastat üsnagi ja viimase aasta jooksul väga meeldinud. Väga vahva on näha, kuhu valgete tennistega teismelisest diskostaar veidi enam kui kümme aastat hljem välja on jõudnud. Tehniliselt tohutult mitmekesine repertuaar ja hääle värvingute vikerkaar annab tunnistust suurest tööst ja näitab igati, et enesetäiendamine maailma parimate õpetajate käe all on end igati ära tasunud. Ja tore oli tõdeda sedagi, et jazzi laulmise jaoks ei pea naisterahval olema kindlasti madal ja kärisev tämber.
Koit Toome suhtes olin ma enne kontserdi algust kõige skeptilisem. Tavaliselt, kui tema nimi kusagil reklaamlehel figureerib, siis püüan ma joosta nii kiiresti kui jaksan võimalikult vastassuunas kontserdi toimumiskohast. No ei ole poiss mulle avalikkuses head muljet jätnud, mis teha. Mis aga eilsesse kontserti puutub, siis üllatas Koit mind hoopis uuest küljest. Ma usun, et estraadilaul on midagi niisugust, mida ta peaks sagedaminigi ette võtma ja see žanr sobib talle tõepoolest ülihästi. “Tiigrikutsu” laul pani mõnusalt muigma ja teised lood olid samuti kiftilt tehtud. Kui ta nüüd oma dändilikust ilusa poisi imagost ja kekutamisest ka veel lahti saaks, võiks temast veel päris hea artist tulla. Võib-olla olen ma ülekohtune ja ilmselt kasvavad poisid vanusega. Täiesti võimalik, et ühel ilusal päeval, kui Koit on sama vana kui Ivo Linna praegu, on ta ka sama tore.
Ivo Linnast ja Jakko Maltisest ma palju ei räägi, sest nemad üllatasid kõige vähem. If oli mõnus ja muhe nagu ikka ja tema meenutused aastatest, mil ma napilt ündinud olin, olid väga siirad ja emotsionaalsed. Jakko jäi paraku veidi teiste artistide varju. Samas oli tema õlul bändi orgunni ja lugude saatmise vastutusrikas koorem.
Tegelikult meeldis mulle selle kontserdi juures hoopistükis repertuaari valik. Minuni jõudis selle kahe ja poole tunni vältel veendumus, et Eesti levimuusikal pole tõepoolest mitte midgi häbeneda, väga ägedaid laule on kirjutatud aegade jooksul. Ning Alo Mattiiseni isamaalised laulud tõmbasid minulgi klombi kurku, kuigi mida mina, juntsu, laulvast revolutsioonist mäeletan, eksole. Ja eriti südantsoojendav on tõsiasi, et leidub inimesi, kes ei lase Eesti levimuusika ajalool rahva mälust kustuda, vaid toovad seda uues või vanas kuues ikkagi kuulajateni. Siit oleks pakkuda ka hea äriidee – selle kontserdi lugude plaadi ma ilmselt ostaks endale pikemalt mõtlemata. Aitäh aktiivsuse, orgunni, mälestuste ja muusika eest, elavad tähed!
