…, aga sellele vaatamata on jõutud siia mitmete kitarriteemaliste otsingsõnadega.

Tegelikult olen just viimasel ajal kitarrimängu peale rohkem mõelnud seoses paari täiesti seosetu lausekatkega täiesti erinevatest kohtadest. Üks tore lause on pärit Justin Petrone “Minu Eesti” raamatust ja kõlas umbkaudu nii: “No see eesti keel ei saa ju ometi nii võimatult raske olla, kunagi ma ju õppisin isegi kitarrimängu ära. Alguses olin ikka väga koba, aga hiljem rokkisin juba Rolling Stonesi järgi” (tsitaat ei ole täpne). Arvestades, et mina eesti keelt juba oskan, peaks kitarrimäng käkitegu olema.

Minult on viimasel ajal mitu korda küsitud, et mida ma siis kitarril mängin. Punastan siis vastuseks, kuna ma tegelikult ei oska enda arvates ühtegi lugu veel kultuurselt ette mängida. Ühele sõbrannale, kes ise ka veidi pilli tonksanud on, vastasin aga täpselt: “Põhiliselt tehnilisi harjutusi mängin. Hetkel õpin legatot.” Vastuseks sain üllatuslikult: “Oi, Sa oled ikka päris kaugele jõudnud.”
Mina: “…???”
Nojah, võib-olla siis tõesti.

Aga jõuluks lubas õpetaja mind välja aidata ja saata  paar uut lühikese ajaga äraõpitavat pala. Et siis oleks läbi need kuusealused “Küll on kuri meie Muri” luuletused. Tegelikult tuli mul vahepeal meelde paar täiesti tuliuut vana lugulaulu, mis mu ajusopis tolmukihi all olemas on. Tänu õelapsele muidugi, talle vaja ju midagi laulda kogu aeg

Ma ei ütle midagi . Marlango on äge. Fänn.

Mina käisin laupäeval ooperit vaatamas – aga mitte Estonia teatris, vaid hoopis kinos. Selle sünduse eest on täieõiguslikult vastutav muidugi Liina, kes mulle vaid umbes viis tundi enne etendust pileteid pakkus, suured tänud talle selle eest! Peab mainima, et Metropolitan Opera igakuine päevase etenduse otseülekanne kinodes üle maailma on üks igati väärt projekt ja äärmiselt tänuväärne kontseptsioon. Olgem ausad, kuidas muidu olekski võimalik jälgida suures plaanis maailma tipplauljaid ja -tasemel lavastusi ühes parimas ooperiteatris. Sündmus oli ka CC Plazas muudetud võimalikult teatrilähedaseks: plaksumais oli keelatud, kahte vaatust eraldas vaheaeg ning ooperinautijatele oli loodud kino fuajeesse eraldi kohvi ja konjaki puhvet.

Meie käisime vaatamas Puccini ooperit “La Rondine” (“Pääsuke”), peaosades Angela Gheorghiu (Rumeenia) ja Roberto Alagna (sitsiillastest esivanematega prantslane). Arvestades, et seda ooperit ei ole üle 70 aasta lavadel mängitud, oli loomulikult kogu teos mulle tundmatu ja seetõttu ei olnud mul ka eelnevalt erilisi ootusi. Ilmselt seetõttu, et Puccini soovis “Pääsukesest” kirjutada algul opereti ja alles hiljem ooperi kasuks ringi otsustas, osutus teos keskmisest kergemaks ning lõppki ei olnud klassikaliselt traagiline (keegi etenduses surma ei saa). Draama puuduse üle ei saanud aga kurta ja minu emotsioonid lööb lõkkele ka seik, kus naine peab oma armastatu vabatahtlikult maha jätma ning elama edasi teadmisega, et kaks inimest siin maamunal enam kunagi armastada ei suuda.  Vahest on see hullemgi, kui ühe paarilise surm.

Edaspidi hoian igatahes ooperiülekannete seerial teadlikumalt silma peal ja ehk õnnestub veelgi laupäeva õhtuid nõnda meeldivalt veeta. Pileteid tuleb siiski üsna aegsasti varuda, sest saal oli seekord praktiliselt välja müüdud.

Linnahallis eellavastus eile Cole Porteri muusikal “Nii on meil moes” (“Anything goes”), mida mul õnnestus jälgida lausa teisest reast. Nägin ära näitlejate paksu meigi, ninakarvad ja üleprodutseeritud miimika. Tegelikult oli tore etendus, mis ma siin ikka norin. Tohutult nauditav oli kaasa elada Kaire Vilgatsi laulule, liikumisele ja näitlemisele. Ta läheb niivõrd hästi oma rolli sisse ja lausa särab laval kuni viimase kummarduseni välja. Ja Tõnu Kark oli nii lahe Tõdesin, et ilmselt üks vahvamaid vanema põlvkonna näitlejaid siin maal. Suure aplausi teeksin koreograaf Kristin Pukkale. Ilmselt ei olnud seatud eesmärgiks, et lavaline liikumine ja kõik tantsud, nii soolod, duetid kui rühmatetteasted oleksid nauditavamad ja paeluvamad kui laul. Muusikaline pool jäi liikumise kõrval tõepoolest natuke kahvatuks.

Kui ma kunagi ise muusikali kirjutan (hahaa, jee rait), siis jätan sealt igatahes välja kõik imalad armastustseenid. “Cats” muidugi juba on sedasorti teos, aga olgem ausad, seal puudub ka igasugune muu sisu

Ja Linnahallile palavad tervitused ja soovitus, et garderoobitasu eest võiks korda teha allapoole kalduva nurgaga istmed ja kätekuivatusvõimaluseta peldikud

Ega mul eriti mingit ootust ei olnudki enne kontserdi algust. Kiire oli: kiire tööl, kiire kojujõudmisega ja siis Estosse jõudmisega. Lõpuks prantsatasin oma istekohale ja siis Anneli küsis, et huvitav, kas tuleb suur pettumus. Mina vastasin seepeale, et Ivo Linna on ikka hea, tehku need teised, mis iganes tahavad.

Tegelikult oli kontsert tugevalt üle minu ootuste. Kuna aga eelpool lõigus just kirjeldasin, kuidas mul ootusi tegelikult ei olnudki, siis ei ole see väide võib-olla just sobivaimaks komplimendiks.

Lauljatest nii palju, et kõik ülatasid mind meeldivalt positiivselt. Kaire Vilgatsit ei olnud ma kuni eilse õhtuni live´is just oma parimas vormis näinud. Võib-olla on see kokkusattumus, et nii kui mina mõnda muusikali või estraadikontserti vaatama juhtun, on Kaire alati häälest är. Seega ei olnud ma temast eelnevalt kui võimsa hääle ja maheda tämbriga lauljast just kuigipalju vaimustunud. Eilne esitus näitas teda täpselt seesugusena, nagu ma oodanud olen. Nii võimsust kui mahedust, meloodilisust kui tugevaid detsibelle oli ülimat nauditav kuulata.

Maarja-Liis mulle meeldib. On juba umbes viimased 5 aastat üsnagi ja viimase aasta jooksul väga meeldinud. Väga vahva on näha, kuhu valgete tennistega teismelisest diskostaar veidi enam kui kümme aastat hljem välja on jõudnud. Tehniliselt tohutult mitmekesine repertuaar ja hääle värvingute vikerkaar annab tunnistust suurest tööst ja näitab igati, et enesetäiendamine maailma parimate õpetajate käe all on end igati ära tasunud. Ja tore oli tõdeda sedagi, et jazzi laulmise jaoks ei pea naisterahval olema kindlasti madal ja kärisev tämber.

Koit Toome suhtes olin ma enne kontserdi algust kõige skeptilisem. Tavaliselt, kui tema nimi kusagil reklaamlehel figureerib, siis püüan ma joosta nii kiiresti kui jaksan võimalikult vastassuunas kontserdi toimumiskohast. No ei ole poiss mulle avalikkuses head muljet jätnud, mis teha. Mis aga eilsesse kontserti puutub, siis üllatas Koit mind hoopis uuest küljest. Ma usun, et estraadilaul on midagi niisugust, mida ta peaks sagedaminigi ette võtma ja see žanr sobib talle tõepoolest ülihästi. “Tiigrikutsu” laul pani mõnusalt muigma ja teised lood olid samuti kiftilt tehtud. Kui ta nüüd oma dändilikust ilusa poisi imagost ja kekutamisest ka veel lahti saaks, võiks temast veel päris hea artist tulla. Võib-olla olen ma ülekohtune ja ilmselt kasvavad poisid vanusega. Täiesti võimalik, et ühel ilusal päeval, kui Koit on sama vana kui Ivo Linna praegu, on ta ka sama tore.

Ivo Linnast ja Jakko Maltisest ma palju ei räägi, sest nemad üllatasid kõige vähem. If oli mõnus ja muhe nagu ikka ja tema meenutused aastatest, mil ma napilt ündinud olin, olid väga siirad ja emotsionaalsed. Jakko jäi paraku veidi teiste artistide varju. Samas oli tema õlul bändi orgunni ja lugude saatmise vastutusrikas koorem.

Tegelikult meeldis mulle selle kontserdi juures hoopistükis repertuaari valik. Minuni jõudis selle kahe ja poole tunni vältel veendumus, et Eesti levimuusikal pole tõepoolest mitte midgi häbeneda, väga ägedaid laule on kirjutatud aegade jooksul. Ning Alo Mattiiseni isamaalised laulud tõmbasid minulgi klombi kurku, kuigi mida mina, juntsu, laulvast revolutsioonist mäeletan, eksole. Ja eriti südantsoojendav on tõsiasi, et leidub inimesi, kes ei lase Eesti levimuusika ajalool rahva mälust kustuda, vaid toovad seda uues või vanas kuues ikkagi kuulajateni. Siit oleks pakkuda ka hea äriidee – selle kontserdi lugude plaadi ma ilmselt ostaks endale pikemalt mõtlemata. Aitäh aktiivsuse, orgunni, mälestuste ja muusika eest, elavad tähed!

Muusika õppimisega on mingi kummaline lugu. Ma olen korduvalt leidnud, et üht ja sama asja 238456 korda harjutades ei muutu lugu paremaks ega harjutaja lõpmatult osavamaks. Kitarrikursuse 4. tase oli millegipärast pikka aega minu jaoks üle jõu käiv. Viskasin sadu korda mängitud viisijupid nurka ja haarasin 5. peatüki omade järele. Sain need selgeks ning, oh imet! Ka 4. kursuse lood hakkasid seepeale palju paremini välja tulema. Ajukoore adaptsiooni- ja assotsiatsioonipiirkondadele on kasulik aeg-ajalt puhkust anda ning lubada neil omasoodu neuriitide võrgustikke moodustada. Sellele vaatamata, et aktiivselt ja teadvuslikult probleemiga ei tegelda, üritab aju ja alateadvus ikkagi motiivid omavahel kokku sobitada. Samuti õigustas end jällegi otsus mitte regulaarselt kitarritundides käia, vaid omasoodu õppida ning aeg-ajalt targematelt nõu, õpetussõnu ja kriitikat nuruda.

Mobiilile mõeldud kõrvaklapid otsisin kapinurgast taaskord välja ning nüüd ei pane ma enda pihta käivaid järelehõikeid, ja võimalik ka et teretusi, tänaval tähele.  Kõrvades üürgab peaasjalikult Lacuna Coil, kelle intensiivne naishääl ja mõnusalt meloodilised ja lihtsad kitarrikäigud mind ära on võlunud. Kui ma kunagi kitarrikursusega ühele poole saan, siis esimene järgiõpitud lugu saab ilmselt olema Falling. Seniks õpin aga bluesi ning järgmises peatükis tulevad juba bossanova ja jazz… mmmmm….

Ütlen ausalt, otse ja jõhkralt, et pettusin veidi selles filmis. Ma ei oodanud küll Norah Jonesist näitlejana eriti midagi, aga ma arvan, et professionaalsema peaosatäitja valimine oleks filmi mõneti päästnud. Enamasti oli tütarlaps kaadrisse sõnatult seisma pandud ja öeldud, et “ole nüüd ilus”. Ühes kohas tegi ta vasikasilmi ja küsis: “And what should I do now?” Millegipärast kangastus see episood mulle hoopis teises kontekstis, samamoodi läbi kaamerasilma, aga esitatuna rezhisöörile või operaatorile. Ja nii enne iga võtet… Oli aegu, kui ma Norah muusikat täitsa innukalt kuulasin ja ilmselt kuulaks ka selle filmi soundtracki, aga vahel võiks seda sepa ja liistudega seotud vanasõna meelde tuletada. Kõik inimesed ei olegi multitalentsed!

Tegelikult oli häid asju ka. Mulle väga meeldis David Strathairni ja Rachel Weiszi duett ja nende loo dramaatiline lõpp kiskus pisara põsele. Meeldis ka see, et vahepeal filmiti kohviku turvakaameraga ja et siis jälle oli kaamera klaasist leti taga, mida aknapesuvahendiga samal ajal puhastati… Aga Kehrwiederi poolt reklaamitud mustikapiruka pähe ootasin ma võikreemitorditüki asemel ikka midagi sellist:

Seda pilti otsides läks mul küll nüüd kõht tühjaks. Aga vein oli hea! Ja Kristit oli tore näha üle pika aja.