hüperaktiiviku nädalavahetus

Reede algas Kitarrikooli sünnipäevaga. Regasin end sinna ära täiesti spontaanselt, kuna see oli nii lihtsaks tehtud. Hiljem nõustus H minuga veel kaasa tulema ilma, et ma oleks pidanud teda veenma. Kuna olin kiire regaja, sain koha peal veel tasuta kitarrihoolduskäsiraamatu. Tegelikult on kitarrikooli algatus ikka kulda väärt. Nüüdseks juba tasuta netikursusega käib kaasas tagasisiside kitarriprofessionaalilt, tehes kursuse maailmas ainulaadseks. Mind paneb muidugi imestama, kuidas on ajaliselt võimalik tuhandetele isehakanutele õpetusi jagada, aga eks sellegagi peab olema mingi nipp. Suurim uudis viimasel aastal on ka kitarrikooli trügimispüüdlus välisturgudele, sest kursust on võimalik läbida inglise keeles. Kitarrikoolist kirjutasin ma natuke ka päris-päris alguses siin. Pidu ise oli vaheldumisi proffide ja harrastajate mõnus jämmimine ohtra tasuta šampaga

Laupäeval küpsetasin kolm leiba. Tellimus oli teha juustuleibasid, erinevaid ja ohtralt. Minu kõige suurem kauss mahutab umbes kolme leiva jagu tainast, nii et see paneb väljendile “ohtralt” teatud piirid peale. Täidised olid seekord siis sellised:
1. seemneleib Saaremaa kadakajuustuga
2. parmesani-köömneleib
3. sinihallitusjuustu (Dorblu) -Gouda juustu (Võru, 8-kuune laagerdus) leib

Lemmikuks sai hoobilt kolmas – eks see oli ka kõige rasvasem, sest hallitusjuust sulas taignasse mõnusalt ära ja andis oma spetsiifilise maitse. Seemneleiva üllatuseks panen ka enda jaoks kirja, et üle 100 grammi seemneid pole mõtet kilose leiva kohta uhada. Kuna leivas oli ka juust, siis ma rohkem seemneid ei lisanudki, aga juba tundus, nagu oleks leib neid umbselt täis.

Seesamune seemneleib läks külakostiks K-le, kes presenteeris oma  Kopli residentsis uhiuut köögimööblit. K juures on alati tore, sest jutt liigub kõikvõimalike teemadeni eraelust, tööst ja inimestest.  Samuti jõudsid hiljem kohale ka uuemad ja vanemad näod, kes lisasid õhtule vunki veelgi.

Pühapäeva tegemised kuuluvad sarja “Tunne oma kodulinna” ja läksin T-ga avastama Kadrioru lossi ning põikasime sisse ka Mikkeli muuseumi. Kadrioru lossis käisin viimati lapsena. Mäletan, et seal olid kaunite nikerdustega toolid ja uhked trepid. Ja et maja ise oli roosa. Peale 2000. aasta renoveerimist ei olnud ma sinna oma jalga tõstnud ning otsustasin seda viga parandada. Mikkeli muuseumis oli üleval Saksa ekspressionistide töö. Peab ütlema, et meie Wiiralt on ikka armsam vaadata

Õhtu lõppes üsna kehva filmiga “Inglid ja teemonid“. Kui mulle üldiselt konspiratsiooniteooriad väga meeldivad, siis see lugu oli küll üsna läbinähtav ja lõpupööre tegi kogu asja veel nõmedamaks, mitte huvitavamaks. Valikus pole aga paraku süüdistada kedagi teist peale iseenda. Vähemalt säästan end samanimelise Dan Browni raamatu lugemisest, nii et mingi kasu oli ajakulul ikka sees.

polegi ammu kitarrist kirjutanud…

…, aga sellele vaatamata on jõutud siia mitmete kitarriteemaliste otsingsõnadega.

Tegelikult olen just viimasel ajal kitarrimängu peale rohkem mõelnud seoses paari täiesti seosetu lausekatkega täiesti erinevatest kohtadest. Üks tore lause on pärit Justin Petrone “Minu Eesti” raamatust ja kõlas umbkaudu nii: “No see eesti keel ei saa ju ometi nii võimatult raske olla, kunagi ma ju õppisin isegi kitarrimängu ära. Alguses olin ikka väga koba, aga hiljem rokkisin juba Rolling Stonesi järgi” (tsitaat ei ole täpne). Arvestades, et mina eesti keelt juba oskan, peaks kitarrimäng käkitegu olema.

Minult on viimasel ajal mitu korda küsitud, et mida ma siis kitarril mängin. Punastan siis vastuseks, kuna ma tegelikult ei oska enda arvates ühtegi lugu veel kultuurselt ette mängida. Ühele sõbrannale, kes ise ka veidi pilli tonksanud on, vastasin aga täpselt: “Põhiliselt tehnilisi harjutusi mängin. Hetkel õpin legatot.” Vastuseks sain üllatuslikult: “Oi, Sa oled ikka päris kaugele jõudnud.”
Mina: “…???”
Nojah, võib-olla siis tõesti.

Aga jõuluks lubas õpetaja mind välja aidata ja saata  paar uut lühikese ajaga äraõpitavat pala. Et siis oleks läbi need kuusealused “Küll on kuri meie Muri” luuletused. Tegelikult tuli mul vahepeal meelde paar täiesti tuliuut vana lugulaulu, mis mu ajusopis tolmukihi all olemas on. Tänu õelapsele muidugi, talle vaja ju midagi laulda kogu aeg

mis toimub?

Kõik algas teisipäeval. Või äkki andis hullumeelsusele tõuke sigaralli esmaspäev? Igatahes tesipäeval läksin kirurgi juurde, et lasta maha lõigata oma maagiline üksik sarv ja loobuda ametlikult ükssarve staatusest. Tolle haigla eripäraks on raudselt see, et isegi kirurgia osakonnas ei nõuta praeguse vesise ilmaga kilesusse, aga see selleks. Tegelikkus seisneb hoopis selle, et kuigi nad käsivad 15 minutit varem registratsiooni tulla, ei pääse arsti juurde ikka enne kui pool tundi peale kokkulepitud aega ja seda ka kibekiirel tööpäeva hommikul. Aga ka sellest ei tahtnus ma rääkida. Pigem hoopis sellest, et potsatasin pärast pikka ootamist, saapad jalas, kirurgi lauale maha, kästi sarv juuste alt välja otsida ja…. mida ei ole seda ei ole! Ma hetkeks arvasin, et tegemist on jabura unenäoga, sest sarv on mu pealae parempoolusel pesitsenud juba kolm aastat ilma vahepealsete jalutuskäikude ja muude eemalviibimisteta. Seetõttu ma kirurgi ei näinudki, naersin veidi kohmetult ja sõbralik õde kinnitas, et tõesti, need sarved võivad vahel ka ise ära kukkuda. Nagu põdral. Tundub, et minu haiglasse minekul oli tegelikult ikkagi kõrgemalt seatud eesmärk, sest majast väljudes oli mul võimalik püsti aidata teele praktiliselt näoli maha kukkunud meesterahvas. Tal oli ka hea meel, et ma arsti juurde tulemata ei jätnud ja tänas mind lahkesti.

Tänane päev ootas minult tarkuse ja osavuse demontsreerimist kahekümne arsti ees Lastehaiglas. Olin oma ettekandega viimased vabad õhtupoolikud hakkama pannud, närv kõditas ja peopesad olid higised. Publik oli muidugi juba väsinud, osad tahtsid lahkuda, osad püsti seista. Lubasin mitte nende aega kaua viita ja 45-minutilise kõne asemel pakkisin pillid kokku juba poole tunni järel. Loodetavasti sai vähemalt mõnele kohalviibijale päriliku trombofiilia diagnoosimise algoritm ja profülaktilised võimalused veidi enam selgeks. Igatahes, pingelangusest lumevallide kohal rõõmsalt hõljudes liikusin ma rutakalt bussipeatuse suunas ja istusin rahulikult ühistransporti. See, et ma koju mineku soovil kõigepealt Järve haigla juurde jõudsin, ei pannud mind grammigi imestama. Uskusin, et valisin lihtsalt vale suuna. Tegin tiiru ära (see polnud kuigi pikk), jõudsin taas Lastehaiglani ning alustasin uuesti. Kusagil Õismäe ja Järveotsa kandis hakkas mulle aga tunduma, et 17A bussiliini jaoks on tegemist ikka selgelt liiga suure ringiga. Aga siis oli ka juba hilja. Astangul lasi pikajuukseline rokk-bussijuht rahva maha, sulges uksed ja pani tuled kustu. Natuke hirmus hakkas ja hetkeks läks mõte kaotsi. Tänasin peagi õnne moodsa informatsiooniajastu eest lasin telefoni teel välja uurida oma täpse asukoha ja kesklinna jõudmise võimalused ning adusin, et ainus, mis mind Astangult päästab, on seesama nr. 61 (!!!) buss. Jah, ma olin ise ka sõnulseletamatus hämmingus oma liinivalikus.

Mingi ime läbi jõudsin kitarritundi isegi hilinemiseta. Georg armastab minu käeasendi üle norida ning mina lasen tal kuulekalt seda teha, oma huvid ju mängus. Asi võttis aga veidi ulmselisema pöörde, kui ta haaras äkki laualt paberikäärid ja teatas, et minu sõrmitsemisküüned (paremal käel siis) olevat alagaja jaoks liiga pikad  ja lõigaku ma need maha. Tubli lapsena kuulasin sõna. Pidin siiski teatama, et need käärid on iga maniküüri õudusunenägu ja et ma ei kujutanud varem ette, et poolvõõras meesterahvas võiks kunagi minu küünte osas otsuseid teha

Ühesõnaga, ma ei tea, kas hulluks olen läinud mina või maailm mu ümber, aga ootan juba huviga, mida homne toob. Loodetavastis mitte luumurde uisutrennis (ptui-ptui-ptui).

2 nädalat Helsingini. 3 nädalat ja 2 päeva puhkuseni. Jeees!

klaas veini ja soe vann on kõik, mis õnneks vaja :P

Päevad ja nädalad mööduvad pöörase kiirusega, valget aega näeb harva ja vabu hetki arvuti taga niisama jutu vestmiseks napib. November tõotab siiski teatud rutiini ja rahulikumat elu, plaanivabu nädalavahetusi ja normaalseid 40-tunniseid töönädalaid. Jah, artiklitega läks viimastel nädalatel ralliks. Oktoobris toimusid veel Tartus Arstiteaduskonna päevad ja labori kolimine Mustamäelt Viimsisse ning nii see kuu mööduski kuidagi märkamatult.

Õnneks olen suutnud ikka natuke kultuuri nautida. Filmidest: “Põletada pärast lugemist“, “Monster” ja “Gods and monsters“. Ilmselt üht-teist veel, mis nii hästi meelde ei jäänud. Vendade Coenite filmi (esimest) soovitan neist enim: garanteerib naeru ja wtf? emotsioone Ei juhtu just tihti, et satun eksprompt mõtte või kutse ajel kinno, teadmata enne suurt midagi vaadatavast filmist, ja siis saada selline vahva elamus! Viimati juhtus see filmiga “V nagu veritasu“, mis on tänini üks mu lemmikuid. Hetkel ootab riiulis Wong Kar-Wai film “2046” vaatamiskaaslasi.

Teatris käisin ka. No99 ja “Kommunisti surm“. Mulle ikka endiselt meeldivad No99 näitlejad. Nendes on väga mõnusat värskust ja kaasahaaravat energiat, mis ei lase kütkestusel terve etenduse jooksul kordagi kaduda. Kuna see oli alles teine etendus, mida seal teatris on olnud mahti vaatamas käia, ei ole ma ka nende stiilist või nägudest väsinud. Ehk ei väsigi, see oleks tore. Etendus ise oli aga väga tõsine. Mitte et seal naerda ei oleks saanud, aga läbi iroonia, sarkasmi ja musta huumori kisti lahti kõige valusama haavad Eesti rahva ajaloost ning visati need publikule toorel kujul näkku.

Ma ei tea, mis toimub, aga panen tähele, et viimasel ajal satuvad teele ette Eesti-Vene suhteid ja eriti erinevaid sõdu käsitlevaid teosed, ning kõikvõimalikud gei-lesbiteemad. Tahaks juba sellest ringist väja ja süübida millessegi muusse.

Üks teema, mis mind seoses mu selle sügise hobidega saadab, on lõputu kobatsemine. Nii kitarritunnis kui uisutrennis tunnen, et ma ei ole võimeline jõudma isegi mitte selle eesmärgini, mille ise olen endale seadnud, rääkimata siis veel kõrgematest levelitest. Alguse asi, ma väga loodan. Igal sammul korrutatakse mulle, et täiskasvanud peast ongi raske. Hetkel surun ma hambad risti ja sisendan endale, et ma ei ole veel liiga vana, et õppida, ja et ühel ilusal päeval tuleb üht-teist ka positiivselt välja ning loob selle emotsiooni, mida ma pikisilmi ootan.

Eile oli väike egobuust ka: Irve sünnal mängisin esimest korda elus Munchkinit ja võitsin Läbi algaja õnne, loomulikult! Strateegiamängud ikka ruulivad ja kärukeeramine sobib mulle hämmastavalt hästi

Täna oli üle pika aja üks laupäev, kus ei olnud mingeid erilisi plaane. Kasutasin ära meie pikkadele inimestele mõeldud vanni võimalusi ning leidsin ühe pudeli punast kuiva veini. Rahulike nädalavahetuste terviseks, ma ütlen!

kitarrimäng jätkub

Täna käisin end potentsiaalsetele kitarriõpetajatele näitamas. Olin end vaimselt valmistanud koputamisteks, järgilaulmisteks, kitarrimuusikast ja -huvidest vestlemiseks. Tegelikult nägi kogu vestluse “eksami” osa välja umbes selline:

A: “Moodusta akord CMaj7. Kuidas see sinu arvates välja näeb?”

B: “CMaj7? DO-MI-SOL-SI”

A: “Oot, ma pean nüüd kohe kindlamalt toolile istuma. Võtame teiega siis järgmisel nädalal ühendust ja lepime tunni toimumise kindlamalt kokku!”

Lahkusin totter naeratus näol ja kõndisin piiluva päikese all läbi Vanalinna. Nii suur suhtlemisvajadus oli, et helistasin sõbrannale, kellel ei olnud aega kohvitama tulla. Seejärel põrkasin Viru keskuses kokku oma tütarlapsega miilustava klassivennaga ning tekitasin veidi  piinlik-naljaka olukorra. Nüüd veel kuhugi muusikapoodi kitarrikotti otsima ja siis minust alles saab virtuoos, oodake ainult !

kitarrikursusel selgroog pooleks

Muusika õppimisega on mingi kummaline lugu. Ma olen korduvalt leidnud, et üht ja sama asja 238456 korda harjutades ei muutu lugu paremaks ega harjutaja lõpmatult osavamaks. Kitarrikursuse 4. tase oli millegipärast pikka aega minu jaoks üle jõu käiv. Viskasin sadu korda mängitud viisijupid nurka ja haarasin 5. peatüki omade järele. Sain need selgeks ning, oh imet! Ka 4. kursuse lood hakkasid seepeale palju paremini välja tulema. Ajukoore adaptsiooni- ja assotsiatsioonipiirkondadele on kasulik aeg-ajalt puhkust anda ning lubada neil omasoodu neuriitide võrgustikke moodustada. Sellele vaatamata, et aktiivselt ja teadvuslikult probleemiga ei tegelda, üritab aju ja alateadvus ikkagi motiivid omavahel kokku sobitada. Samuti õigustas end jällegi otsus mitte regulaarselt kitarritundides käia, vaid omasoodu õppida ning aeg-ajalt targematelt nõu, õpetussõnu ja kriitikat nuruda.

Mobiilile mõeldud kõrvaklapid otsisin kapinurgast taaskord välja ning nüüd ei pane ma enda pihta käivaid järelehõikeid, ja võimalik ka et teretusi, tänaval tähele.  Kõrvades üürgab peaasjalikult Lacuna Coil, kelle intensiivne naishääl ja mõnusalt meloodilised ja lihtsad kitarrikäigud mind ära on võlunud. Kui ma kunagi kitarrikursusega ühele poole saan, siis esimene järgiõpitud lugu saab ilmselt olema Falling. Seniks õpin aga bluesi ning järgmises peatükis tulevad juba bossanova ja jazz… mmmmm….

nii tore

Vahepeal oli väike kodune filmiõhtu. Sai vaadatud selline tore film.
Tegemist on mõnusa ajaviitepõnevusega, kus pealegi mängivad kaks minu lemmikmeesnäitlejat: Nicolas Cage ja Sean Bean. Loomulikult ei puudu sealt müsteeriumid, tagaajamine ja romantika. Täpselt paras film, et elavdada veidi oma töönädalast läbiküpsenud ajunatukest. Ja tekkis tahtmine lausa teist osa näha. Meenutas Da Vinci koodi veidi…

Kitarriõpingutes võttis kolmas tase aega rohkem, kui arvasin. Näpuotsad hakkavad muutuma tallanaha sarnaseks ja tundide kaupa tuleb tegeleda tehniliste sõrmeliigutusharjutustega, et üleüldse midagi välja tuleks. Seega kõrvapaitavaid lugusid minult veel ei kuule. Lohutuseks tundub neljas tase kolmandaga võrreldes isegi lihtne :p

Eile õhtul otsisin taga oma õllesoont ja leidsin sellega seoses meeõlle Õllemajakesest. Vana Hansa variandile jäi küll alla, aga olgem ausad, viimases mängivad suurt rolli õhustik ja eelnevalt külmas hoitud savipeekrid. Aga eilse õueskäigu tulemusena sain teada sedagi, et uus meestemood soosib laiupidi triibulisi kampsuneid ja et rahvatants ei ole kuhugi kadunud, vaid teatud Tallinna nurkades kogub peadpööritavat populaarsust.

Täna ootab ees õudusfilmiralli!

kitarrimängust siis lõpuks ometi

Ei ole ilmselt just tore uudis mu tuttavatele ja sõpradele, kui ma ütlen, et mulle meeldib hetkel oma aega üsna palju koduseinte vahel veeta. Leidsin omale uue mänguasja ning olen sellega tegelemisest absoluutselt võlutud. Hakkasin nimelt kitarri õppima. Minu otsingud teemal: “Ega kellelgi juhuslikult mõnda kitarri kodus nurgas ei vedele?” kandsid vilja ning sain Kaia kasutamata pilli endale. Leidsin ka toreda kitarrikooli süsteemi ja tundub, et minu jaoks see töötab. Õppevorm jääb mõnusalt ise üritamise ja regulaarsete tundide vahepeale – täpselt see, mis mulle meeldib. Et üksipäini midagi selgeks õppida või midagi saavutada, peab olema ikka roppu moodi motivatsiooni. Regulaarsetes tundides on kiire elutempo juures keeruline käia. Samas motiveerivad tunnid jällegi rohkem harjutama. Minu puhul, peale esimese nädala täitumist, harjutamise tuhin veel kadunud ei ole ning olen kitarrikooli 8 tasemest läbinud 2. Saatsin kodutööd mailiga ja sain kommentaarid vastu. Väga lahe! Järgmised tasemed on juba märksa keerulisemad ja võtavad ilmselt rohkem aega.

Tänase õhtu veetsin suuremalt jaolt kitarri keeli vahetades. Esimest korda elus võtsin asja ette ja esimese keele puhul hakkas käsi värisema küll. Nüüd, veidi hinge tõmmamnuna, tundub, et midagi ära ei lõhkunud ja kõik keeled teevad seda häält, mis neile ette nähtud on. Järgmiseks korraks kavatsen aja kokkuhoiu huvides igatahes natuke lisavarustust muretseda, mis kruvimise mulle lihtsamaks teeks.

Praeguseks hetkeks olen suutnud ära õppida viisi mängimise põhimõtte ja mõned lihtsamad lugulaulud. Kuhu edasi?? Äkki kuhugi sinna… nii 10 aasta pärast (esimene lugu eriti)