Selleaastane PÖFF jäi kahjuks kiirete aegade ja rohkete tegemiste varju. Jõudsin käia vaatamas vaid üht filmi -  parem kui ei midagi, eksole! Aga Saksa komöödiafilm “Soul kitchen” on väga mõnus ja lõõgastav filmielamus raske päeva järel või niisama sõpradega laupäeval õlle kõrvale vaatamiseks. Näitlejavalik on selles filmis 100% õnnestunud, lisaks veel silmailu nii naistele kui meestele

Ma värisen ülekere, silmad on pisarais ja sõnu ei jätku, sest vaatasin just ära Losti 5. hooaja täiesti uskumatult pöördelise  finaali. Üleüldse pole mul enam aimugi, millest 6. hooaeg rääkida võiks. Täiesti sürr. Kõik on pahupidi.

Olen paaril reedel avastanud end teleka tagant ETV poolt salvestatud etendusi vaatamast. Üks reede jäi silma Linnateatri “Genoom”. Üleeile vaatasin NO99 teatri “Naftat”. “Nafta” teatris live´is vaatamata jäämine oli mu teatraalse elu suuremaid traagikaid ja seetõttu jätkus minus siirast heameelt, et vähemalt televiisorikasti vahendusel etendust nautida võisin. Jätkus naeru, imekspandavust ja arutelu. Nafta otsalõppemise aspekti üle arutleti küll suhteliselt ühekülgselt, sest transpordihälve on vaid üks osa muutuste tuulest. Vähemalt sama olulise põntsu saab maailm läbi materjalitööstuse seiskumise, alustades  näiteks kogu plastikust, millest meid ümbritsev tehismaailm paljuski koosneb, ning kasvõi tekstiiliööstus jnejne. Samuti meeldis mulle mõte, et “kunstiinimene ei saagi nii palju raha teenida kui maffiaboss, sest ta ei riskeeri oma eluga iga päev”.  Etenduse teema tuletas mulle ka meelde, et  oleme oma väikse sõpruskonnaga juba etteteadlikult valmistunud nafta otsalõppemiseks, varudes jalgrattaid, sisekumme ja tiirutades mööda kodumaad “Naftavaba homne” projekti raames, heheee.

Pärast etendust klõpsasin kanalilt kanalile, kuni jäin lõpuks pidama Neljandas näidatavale filmile “Tape” (“Kassett”). Üks tuba, kolm näitlejat, ei mingeid eriefekte, ei plahvatusi, seksi, vägivalda, romantikat. Üks ruum ja kolm inimest ning minu poolt 86 minutit suu ammuli vaatamist. Äärmiselt nauditav, lausa pinev sõnateater filmis. Ja Uma Thurman on ikka üks äge ja hurmav ning ilmselt ka üks parimaid Naisnäitlejaid siin ilmas.

Kogu selle nauditava telekavaatamise käigus valmis üks värviline vestike. Kas polnud mitte kasulikult veedetud õhtupoolik?

Ma ei suuda siiani uskuda, et on inimesi, kes peale “Laulva revolutsiooni” dokumentaalfilmi vaatamist võivad külma pilguga Sulle otsa vaadata ja öelda, et neid sündmusi ei olnud või et need ei loe midagi. Kahjuks neid inimesi on rohkem, kui arvata võiks. Igatahes üks väga ilusti tehtud ja südantsoojendav film. Soovitan vaadata nii eestlastel kui välismaalastel.

Kui leidub inimesi, kellele meeldib hea briti huumor ja kes ei ole veel vaadanud filmi sellest, kuidas üks Inglise härrasmees ronis künka otsa, kuid tuli alla mäest (1995), siis soovitan soojalt. Jaburat nalja jagub küllaga, võib vaadata ka väsinud peaga. Lahedat Walesi keelt, erinevaid aktsente ja inglaste-ueilslaste vahelist nagistamist on väga nauditav jälgida. Hugh Grant teeb minu meelest oma parima rolli (ma pole eriline fänn), lemmik-karakteri mängib välja aga Cole Meany aka Morgan the Goat. Filmi teema tõi mulle meelde lapsepõlvest pärit linnalegendi selle kohta, et Suurel Munamäel on ööpäevaringne valve selle jaoks, et lätlasedEestist kõrgema künkatipu saavutamise eesmärgil teda madalamaks ei tassiks.

Kui paluda Herul muretseda mulle Prison Breaki 4. hooaja 2. osa ja siis ta vastab, et tegelikult on kolmas ka juba saadaval. Ehk siis mul on nädal aega läinud kaotsi nii, et ma isegi ei mõelnud hetkekski oma lemmikseriaali peale! Aga jah, fännid, kui te veel ei teadnud: ta on tulnud taas!

Pilt Wikipediast

Jah, mul on uus lemmiksari. Tõepoolest, veedan vähe aega teleka taga, aga iga kord kui seda sarja näen, naeran kõhu kõveraks. Valusnaljakalt naelapea pihta käiv suhtesari, kus naabriteks on 20 aastat abilus olnud paar ja äsja abiellunud noored. Peaks olema kohustuslik kõigile paaridele, vanadele ja noortele

Tulin just kinost, et vaadata seksi ja linna asemel niisugust filmi nagu “The Happening”. Taas midagi härra Shyamalani kuldsest sulest. Lugu sellest, kuidas loodusega tuleb õrnalt ümber käia, või siis sellest, et me ei jaga oma kehadest peale sadu aastaid teadust midagi, või siis lihtsalt üks armastuse ja leidmise lugu. Kõige karmim seik oli ikkagi see, kus üks mees tõmbas kombaini käima ja siis vabatahtlikult selle ette pikali viskas ja rahulikult ootama jäi. Lubati ju, et verd ja soolikaid ei lenda! Aga hea film muidu. Ehk järgmisel korral õnnestub siiski ka neli vallalist üle vaadata, kuigi, mis teha, kui neljal mitte enam nii vallalisel ei leidu suve jooksul enam ühtegi hetke, mil samal ajal samas paigas viibida.

Koju jõudes tervitas mind üks väga armas kiri väga armsalt sõbralt. Ja vanade heade aegade meenutuseks panen siia üles lingi minu lahkumise peost Helsingis. Peaaegu kõik sealsed vahvad sõbrad on peal ja ma isegi vilksatan korra või paar. Nostalgia.

Eile õnnestus mul ära vaadata üks film, mida ma juba kaua oma filminimekirja saada olen tahtnud. Ükskord hoidsin Otepääl juba laenutuse DVD-d näpu vahel, aga ema DVD mängija regioonide seaded ei ühildunud plaadi omadega ja nii viisin ma ta sama targalt laenutusse ka tagasi. Väga nõme lugu.  Nüüd mõne aasta pärast sain “Saladuslikule aknale” taas kord küüned taha ja vaatasin kiiresti lõpuni, kartes, et äkki muidu midagi juhtub jälle, mis sunniks katkestama.

 Stephen Kingi novelli järgi vändatud filmis ei pidanud tõesti pettuma. Kuigi hetkel, mil selgus filmi puänt, olin mures, et nüüd saavad kindlasti vaid allesjäänud tegelased erineval kombel surma ja läbi ta ongi. Tegelikult vürtsitas filmist jäänud lõplikku muljet aga viimane minut-paar, kus ma kõõksudes naerma jäin kogu lõputiitrite ajaks. Täiesti jabur, kuidas peategelane saab olla hea, siis halb ja lõpuks oled temaga isegi nõus. Ja kes ikka sobib sellist kummalist tegelast paremini kehastama kui Johnny Depp ise

 Jah, Deppi filmidest ootavad mul veel järjekorras “The Libertine” ja “Sweeney Todd… “. Oleks vaid ööpäevas natuke rohkem tunde! Ja siit ka järeldus – tulemas on veel palju filmiteemalisi postitusi :p

Mitte et ma tahaks sellest saidist siin kinoblogi tekitada, aga ju ma siis järelikult vaatangi palju filme. Eile jäi ette paljupromotud “Cloverfield”. Palju kisa, kära ja kriitikat võib-olla oligi see, mis lükkas mu ootused liiga kõrgele ning kukutas mulje vastu maad pisikesteks kildudeks. Ma saan aru küll, et käskiaamera kasutamise eesmärk on muuta tegevus võimalikult reaalseks ja luua “koduvideo elamust”, mis tundub usutavam kui nii mõnigi Hollywoodi miljoneid maksma läinud eriefek, aga siiski… Minu meelest oli see film kogu aeg hämar või  lauspime, pilt värises ja iga teine-kolmas lause oli: “Oh my god, what is this?” või “Let´s run!” või “What the hell are you doing???” või muud säärast kriiskava ja paanitseva häälega. Isegi hiigelsuur koll ja inimesesuurused ämblikulaadsed ei üllatanud piisavalt, et üldmuljet positiivseks suunata. Üks film vabatahtlikult halvasti valitud…