Päevad ja nädalad mööduvad pöörase kiirusega, valget aega näeb harva ja vabu hetki arvuti taga niisama jutu vestmiseks napib. November tõotab siiski teatud rutiini ja rahulikumat elu, plaanivabu nädalavahetusi ja normaalseid 40-tunniseid töönädalaid. Jah, artiklitega läks viimastel nädalatel ralliks. Oktoobris toimusid veel Tartus Arstiteaduskonna päevad ja labori kolimine Mustamäelt Viimsisse ning nii see kuu mööduski kuidagi märkamatult.

Õnneks olen suutnud ikka natuke kultuuri nautida. Filmidest: “Põletada pärast lugemist“, “Monster” ja “Gods and monsters“. Ilmselt üht-teist veel, mis nii hästi meelde ei jäänud. Vendade Coenite filmi (esimest) soovitan neist enim: garanteerib naeru ja wtf? emotsioone Ei juhtu just tihti, et satun eksprompt mõtte või kutse ajel kinno, teadmata enne suurt midagi vaadatavast filmist, ja siis saada selline vahva elamus! Viimati juhtus see filmiga “V nagu veritasu“, mis on tänini üks mu lemmikuid. Hetkel ootab riiulis Wong Kar-Wai film “2046” vaatamiskaaslasi.

Teatris käisin ka. No99 ja “Kommunisti surm“. Mulle ikka endiselt meeldivad No99 näitlejad. Nendes on väga mõnusat värskust ja kaasahaaravat energiat, mis ei lase kütkestusel terve etenduse jooksul kordagi kaduda. Kuna see oli alles teine etendus, mida seal teatris on olnud mahti vaatamas käia, ei ole ma ka nende stiilist või nägudest väsinud. Ehk ei väsigi, see oleks tore. Etendus ise oli aga väga tõsine. Mitte et seal naerda ei oleks saanud, aga läbi iroonia, sarkasmi ja musta huumori kisti lahti kõige valusama haavad Eesti rahva ajaloost ning visati need publikule toorel kujul näkku.

Ma ei tea, mis toimub, aga panen tähele, et viimasel ajal satuvad teele ette Eesti-Vene suhteid ja eriti erinevaid sõdu käsitlevaid teosed, ning kõikvõimalikud gei-lesbiteemad. Tahaks juba sellest ringist väja ja süübida millessegi muusse.

Üks teema, mis mind seoses mu selle sügise hobidega saadab, on lõputu kobatsemine. Nii kitarritunnis kui uisutrennis tunnen, et ma ei ole võimeline jõudma isegi mitte selle eesmärgini, mille ise olen endale seadnud, rääkimata siis veel kõrgematest levelitest. Alguse asi, ma väga loodan. Igal sammul korrutatakse mulle, et täiskasvanud peast ongi raske. Hetkel surun ma hambad risti ja sisendan endale, et ma ei ole veel liiga vana, et õppida, ja et ühel ilusal päeval tuleb üht-teist ka positiivselt välja ning loob selle emotsiooni, mida ma pikisilmi ootan.

Eile oli väike egobuust ka: Irve sünnal mängisin esimest korda elus Munchkinit ja võitsin Läbi algaja õnne, loomulikult! Strateegiamängud ikka ruulivad ja kärukeeramine sobib mulle hämmastavalt hästi

Täna oli üle pika aja üks laupäev, kus ei olnud mingeid erilisi plaane. Kasutasin ära meie pikkadele inimestele mõeldud vanni võimalusi ning leidsin ühe pudeli punast kuiva veini. Rahulike nädalavahetuste terviseks, ma ütlen!

Mul on paar unenägu, mis aeg-ajalt ennast erinevates versioonides kordavad. Üks neist on seesugune, kus mult keskkoolis küsitakse, et miks ma pole terve aasta jooksul vene keele tunnis käinud. Sellele järgneb muidugi mitu pikka nuputamisminutit ja kõige jaburamaid vabandusi ja selgitusi üldse. Täna nägin seda jälle. Rääkisin puudumise teemal oma keskkooliaegse venelannast õpetajaga loomulikult vene keeles (!). Ainult et seekord oli mul vastus  valmis: ” Ma ei oska praegu terve aasta puudumist seletada, aga reedel puudusin seepärast, et läksin mehele.” Ning viibutasin oma sõrme, mida ehtis kalliskividega sõrmus, ning uue nimega passi, kus millegipärast oli ka Heru pilt.

Enne seda seiklesime Heruga Rhodosel, kusjuures terve saar oli muudetud tuha- ja söekaevandusväljadeks. Sõitsime kannatlikult ringi ja orienteerusime solgijärvede vahel, et mõnda vaatamisväärsust leida. Ei leidnud.

Oskab äkki keegi unenägusid seletada?

Neljapäeval oli asja apteeki sadama D-terminali kõrval. Sattusin oma ühe õnnetu retseptiga suure kamba noorte soomlaste selja taha, kellel igaühel näpus kümekond retsepti. Sellised piduse välimusega 20-30-aastates suhteliselt tüüpilised soomlased, veidi väsinud, läikivate silmade ja higiste otsaesistega. No mis siin Tallinnas ikka muud teha, kui pidutseda, eksole.

Prosviisoritädi leti taga oli aga selgelt ärritunud. Ainus, mille kohta ta oli nõus infot jagama, olid hinnad. Nii et ei saa just väita, et ta soome keelest aru poleks saanud. Seetõttu juhtusingi mina puhtast kaastundest seletama ühele noormehele, et hematogeen ei ole proteiini- või energiabatoon selles mõttes, mida tema arvab, ja selle tegelikust eesmärgist üht-teist seletama. Olin üllatunud, et ma seda soome keeles teha oskasin

Umbes veerand tunniga suutsid noored osta minu jaoks hämmastavates kogustes karpe mingisuguste minule tundmatute ravimitega ja jalutada apteegi ruumist välja. Proviisoritädi leebus mind nähes silmnähtavalt ja teenindas mind jutukalt. Lõpuks lisas üsna kurvalt, et tal on soome narkomaanidest ikka väga kõrini. Selgus, et kõrged ravimikarbihunnikud sisaldasid endas erinvat sorti uinuteid ja rahusteid, mida noored Eesti päritolu retseptidega ostsid.

Peale seda jutuajamist hakkas mul proviisoritädist üksjagu kahju ja samas adusin, millises ilusas roosas maailmas ma elan. Mõni palju õppinud arst kusagil (võimalik, et samas majas asuvas polikliinikus) teenib ilmselt kogu oma elatise noorte narkomaanide pealt ning sadama apteegi käibe moodustavad erinevad legaalsed mõnuained. Natuke harjumatu kontekst meditsiiniasutustest ja -töötajatest rääkides minu jaoks. Soomlased on aga rõõmsad ja Eesti majandus elavneb. Mis selles siis ikka halba saab olla, või mis?

Mulle meeldib, mid kirjutab Pronto situatsioonist Gruusias siin ja siin. Õnneks on tekkinud ka lahkarvamusi kommentaarides, mis näitab olukorra keerukust ja seda, et kõik häälekandjad on üht või teistpidi kallutatud ning päris tõde on peaaegu et võimatu selgitada.

Aeg lendab kui linnutiivul ja ei olegi pikalt jõudnud kirjutada sellest, et käisin Barcelonas ESHRE (European Society of Human Reproduction and Embryology) aastakonverentsil. Konverents oli suurem kui ükski neist, kus ma kunagi käinud olen: üle 7500 inimese üle maailma (nii palju siis Euroopa assotsiatsioonist, hehee) ja 6 paraleelset loengusessiooni läbi terve päeva. Oli valikut küll, mida kuulata, ja loomulikult kattusid kõige huvitavamad teemad omavahel. Aga polnud hullu. Teadusest ma siin pikka juttu ei tee. Oli tõesti huvitavaid mõtteid, huvitavaid inimesi ja nimekiri artiklitest, mida lugeda, kasvas veelgi.

Lõunapauside ajal ja siis, kui aju juba ventileeritud ruumides infotulvast pehmenema hakkas, käisin ka linna võlusid nautimas. Barcelona oli pikalt tõsine sadamalinn, mistõttu on ekslik arvata, et tegemist oleks kuurortiga, kus on suvel mõnus ennast rannal kuldpruuniks küpsetada ja alleedelt apelsine noppida. Kuigi kataloonlased on näinud viimastel aastakümnetel suurt vaeva, et oma pealinna rannaala elavdada ja turistidele meelepärasemaks muuta, jääb ta meie Pärnu turismimekale või siis mõne Peipsi järve vaiksele liivarannaribale tugevalt alla. Suur osa randadest on betoneeritud, ujuma minnakse redelist, ja need vähesed liivaribad, mis ei-tea-kust kohale on tassitud, on enda hallata võtnud teiste kontinentide vaesemad asukad, kes siis igal võimalusel üritavad lõksulangenud turistist mingit kasu välja teenida.

Mina mingi rannainimene ei ole, seega otsisin ma põnevust enamasti mujalt ja lasin end lummata linna väga mitmekesisest arhitektuurist. Sagrada Familia ehitusjärgus katedraal, Güelli park ja modernistlikud Gaudi tänavahooned, ülinikerdatud ja mosaiikidega kaetud kontserdimaja, täiesti oma ja originaalne gooti linnaosa ning Montjuici kindluse külastus köisraudteed pidi olid minu jaoks tõeline elamus. Barcelona on väga turistisõbralik linn ning transport kataloonlaste pealinnas on tehtud üsna mugavaks, minu lemmiktranspordivahend metroo oli seal ka täiesti esindatud. Ometigi võttis liikumine ühest vaatamisväärsusest teiseni üllatavalt kaua aega ning ühe loengupausiga ei näinud just kuigi palju. Otsustasin igatahes, et Barcelonasse tuleks tagasi minna siis, kui Sagrada Familia on valmis (ennustuste kohaselt aastal 2026) ning siis mitte suvisel ajal. Kuigi pargid on Barcelonas armsad ja nende puude all leiab mõnegi varjulise pingi, millel palava päevaga smuutit nautida, on neid parke kokkusurutud kivilinnas ikka liiga vähe. Suurlinnale omaselt kattis mind õhtuti paks tolmukiht, sest vett ei paistnud kusagilt taevast alla tulevat. Bacrcelonas on isegi nii suur kuivus ja veesäästupropaganda, et ükski purskkaev ei töötanud. (Hiljem selgus siiski, et linna vägevaima purskkaevu muusika- ja vaögusmängu saab nautida kindlate õhtute kindlatel kellaaegadel, aga see selgus juba minu reisi lõpupoole.) Iseenesest kahju oli vaadata tõeliselt imposantseid kunstteoseid ja siis vaid ette kujutada, kuidas veejoad ja sillerdused oleks ehitise muljele kaasa aidanud (jah, just “ehitise”, sest Parc de la Ciutadella purskkaevu otsisin ma kaua taga, kuni lõpuks mõistsin, et suur mitme maja kõrgune ehitis ongi see. Vett ju ei tulnud, kust ma pidin aru saama, et see polegi maja, hehee).

Võtsin ka reisi algul endalt lubaduse, et suvehooajal ma muuseume ei külasta. Südame pidin külmaks tegema, sest Picasso muuseumi ja modernse kunsti muuseumi tahaks ma ikka kunagi minna küll. Saatus ulatas mulle aga sõbrakäe ja sättis asjad nii, et konverentsi üks õhtusöök toimus kohas nimega Fondacion de Joan Miro ehk siis Miro teoseid koguvas, eksponeerivas, tutvustavas ja tema mõtteid arendavas muuseumis. Tundsin end äärmiselt rumalana tema maale vaadates ja aru saades, milline kuju on nüüd lind ja milline naine. Enamasti panin mööda :p

Sotsiaalses mõttes selgus tõsiasi, et käi enne Nuustakul, kui piiri taha kipud, ehk siis toredaimad inimesed olid pärit ikkagi Eestist. Sai aetud tõsisemaid ja lõbusamaid jutte, söödud, joodud ja ringi käidud ning meeldivalt tõdetud, et konkurents ei ole vähemalt meie riigis ja minu erialal teinud veel inimesest hunti. Vähemalt mitte puhkuse ajal

Pilte ma siia üles riputama ei hakka. Kes tahab, see võib vaadata siit. Minu jaoks oli väga raske 600 pildi hulgast valida välja just need. Kes veel tahab, tulgu küsigu.

Rattamatk “Naftavaba homne 2008″ algas sedakorda Jõhvist, keerutas mööda Estonia kaevandusest, Selisoo rabast, Peipsi järve põhjakallast ning jõudis lõpuks Jõgevasse välja. Kogudistants umbes 225km. Seltskond: lõbusad neegrid miinus aweron.

Eredaid hetki oli palju. Eriti meeldejääv oli esimene õhtu, kui me veidi enne südaööd möödusime Estonia kaevandusest tagavärava kaudu, kui öine vahetus busside kaupa sisse vooris. Samal õhtul avastasin, et mul on kalduvus kanapimedusele. Peipsi ääres pakuti meile turistihinnaga suitsukala.  Õppisin tingima ning seltskonna infotehnoloogiaspetsialistid said ärijutule kohalike seltsimeestega. Laiuse kindluse varemed nägid välja nagu Eesti Stonehenge ning Kassinurme muistse puukindluse rajamise projekt on lihtsalt üliäge idee, mille teostusest juba üht-teist praegusekski aimu saab. Suured tänud lähevad kindlasti ka mitmetele kohalikele, kes meid siin-seal hädast välja aitasid, öömaja pakkusid, sauna kütsid, teed juhatasid.

Tulemus: kui on piisavalt varukumme, ka katkiseid parandatud kujul, võib nafta kavõi hommepäev lõppeda. Muhahahaaa!

Kogu reis on üksipulgi dokumenteeritud. Minu tehtud pilte leiab siit. Irve oli ametlik fotograaf ja tema pildid ripuvad siin. Triin loodetavasti kirjutab kroonikat

Tulin just kinost, et vaadata seksi ja linna asemel niisugust filmi nagu “The Happening”. Taas midagi härra Shyamalani kuldsest sulest. Lugu sellest, kuidas loodusega tuleb õrnalt ümber käia, või siis sellest, et me ei jaga oma kehadest peale sadu aastaid teadust midagi, või siis lihtsalt üks armastuse ja leidmise lugu. Kõige karmim seik oli ikkagi see, kus üks mees tõmbas kombaini käima ja siis vabatahtlikult selle ette pikali viskas ja rahulikult ootama jäi. Lubati ju, et verd ja soolikaid ei lenda! Aga hea film muidu. Ehk järgmisel korral õnnestub siiski ka neli vallalist üle vaadata, kuigi, mis teha, kui neljal mitte enam nii vallalisel ei leidu suve jooksul enam ühtegi hetke, mil samal ajal samas paigas viibida.

Koju jõudes tervitas mind üks väga armas kiri väga armsalt sõbralt. Ja vanade heade aegade meenutuseks panen siia üles lingi minu lahkumise peost Helsingis. Peaaegu kõik sealsed vahvad sõbrad on peal ja ma isegi vilksatan korra või paar. Nostalgia.

Mulle meeldivad aktiivsed nädalavahetused. Reedel kõigepealt kitarrifestivali lõppkontsert, kus esitati Astor Piazzolla muusikat ja tantsiti tangoballetti. Seejärel veinine sabotöörlus poole ööni. Respekt Kristile, kes peale seda suutis värava koodi pimesi sisse lüüa ja end meie kodu ja mängude haardest päästa. Laupäeval sain lihased esimest korda haigeks sulgpalli tagudes. Liiga pikk vahe oli viimasest trennist jäänud. Otsustasime siiski, et jätkame õhtut ajutreeninguga ja nii järgnesidki Hispaaniateemaline lauakas ja, oh imet, veel sabotöörlust. Kere kiskus sellise ralli peale nii heledaks, et südaöö leidis meid Staabist. Pühapäeval avastasin, et golf on päris äge spordiala. Uued lihasgrupid said kolme tunniga valusaks treenitud, kuid mitte asjata, sest naiste arvestuses olin lõpuks green´il parim. Näljane seltskond viidi pärast pikka ekslemist ja huvitavaid U-pöördeid forellikasvatusse, kus vähem kui kümne minutiga tõmmati välja kuus kilo kala. Oleks ainult aega rohkem antud, oleks tahtnud ka ühe purika enda õnge otsa saada. Kuigi mul oli professionaal abiks, suutsid minu sööda konksu otsast pika hambaga ära tõmmata need kõige kavalamad kalad. Ja peale kosutavat kõhutäidet lubati mul kõige tagatipuks veel kojugi roolida.

Täna on megategus tööpäev olnud. Mõtteid ja tulemusi ja mida sa, hing, veel oskad tahta!

Tänapäeva meditsiin oma kohalike tuimestuse preparaatidega on ikka uskumatu. Lõigutakse, puuritakse, saetakse, kangutatakse, tiritakse ja tõmmatakse ja lõpuks õmmeldakse paari pistega kinni. Mina aga laman toolis, lasen rahumeelselt seda kõike endaga teha ja unistan päikesepaistellistest heinamaadest. Arstionu “parim” uudis oli muidugi see, et kolm korda on vaja veel käia. Ühtlasi aitab hambahaldja meeles pidamine ka efektiivselt rannahooajale vastavasse vormi saada. Poole topsikese kohupiimakreemi allaneelamine oli tõsine katsumus. Nii palju siis täna õhtusöögist (ja homme ja ülehomme ja…)