Viimasel ajal mulle tundub, et maakera on hakanud mind ringi keerutama mingi erilise hooga, mis väljub märkimisväärselt minu enda tahtlikest tegevustest. Minu elu ja aega planeeritakse ilma mu endaga nõu pidamata ja luba küsimata kolmandate isikute poolt. Vähemalt tundub hetkel, et see planeeritud elu on kõike muud kui igav. Sõbrannad K ja K igatahes väitsid mulle üleeile, et peaksin hoopis õnnega koos olema selle üle, et asjad on nii, nagu nad on. Ja emm arvas, et millal siis veel rabeleda, kui mitte nüüd?

Jaanipäevaks Saaremaale.

27.juuni kuni 2. juuli Amsterdami.

4.-5. juuli laulupidu.

6.-20.  juuli puhkus.

14.august kuni 5.september – kolmed pulmad. Sellele eelneval ajal peaks leidma aja, millal korraldada midagi toredat kolmele pruudile.

Päris mitmed sünnipäevad (esimese matsuga loen kokku 4, võib-olla tuleb rohkem).

Päris kiireks läheb, ma ütleks.

Kõik sai alguse loomulikult sellest, et Kaja ja Meelis kaitsesid oma doktoritöid. Au andma peab mõlemale: nii verstapostini jõudmine kui kaitsmisüritus ise ei olnud kummalegi just lihtsaks tehtud. Meelise kaitsmine oli aga parim, mida ma siiani oma lühikese elu jooksul näinud. Vinge oponent, Michael Botchan, pani koos Meelisega kogu auditooriumi küüsi närima ja ma usun, et suurem osa meist tundsid ennast kohutavalt rumalatena. Aga ju siis tal on see vabadus, sest selline mee ongi üks elusolevatest molekulaarbioloogia gurudest. Ja lisaks mainis ta, et talle maksti hea šõu korraldamise eest. See õnnestus tal muidugi suurepäraselt.

Peale 2×3h kaitsmisi jätkus õhtu Ülikooli kohvikus koos paljude endiste kolleegide ja verinoorte viroloogidega. Avastati, et ma tegevat meeste tööd (ehk siis seda tööd, millega mehed ise hakkama ei saa ) ning kahjutundega leidsin mõne inimese ikka kinni istuvat 4 aasta tagustes väärkujutelmades. Aga aega oli, sai rääkida kõigiga ja kõigest täpselt nii palju, kui süda soovis. Mõnus.

Volbriöö puhul tuli kaugelt põhjast Tartusse turistitama saabunud seltskonnal teha tiir ka Heade Mõtete Linna kõrvaltänavatel, lootes leida võimalust jalakeerutamiseks. Peale kolme korporatsiooni, trügimisi, kummalisi tudenginäidendeid, millest sõnagi kuulda polnud, ning ootamatult vähest alkoholi maandusime Rotalias Ska Factory kontserdil. Ja sai jalga keerutada küll, nii et õhtu läks igati asja ette. Lisaks õnnestus mul kohata umbes 90% oma Tartu tuttavatest ja sõpradest, nentida, et mu korteriühistu esimees on Tartus korporatsiooni vilistlane ja komberdada, nagu ennemuiste, kontsade klõbinal peale poolt nelja öösel majutuskoha poole.

Tartul on imekspandav omadus edukalt mu stressi maandada. Loodetavasti tekib võimalus lähitulevikus ka sinna pikemalt jääda, oleks tore nii mõnelegi inimesele rohkem kui vaid “Tsau!” öelda. Ja mis praegusesse hetke puutub, siis lõõgastav on mõelda, et nädalavahetus on alles ees!

Viimastel päevadel kohtun ma planeerimatult inimestega, kellega pole aastaid suhelnud. Ja neil on isegi hea meel mind näha! Lisaks on ilmunud mu kalendrisse selle nädala kohta märkmed, mille lisamist ma ei mäleta. Samuti ei saa ma aru, mida need sissekanded tähendavad. UFO-d on rünnanud vist (või siis on keegi minu google´isse häkkinud).

Pea on kõigest pulki täis ja tööd ei viitsi teha… Eriti veel seepärast, et paljud teised inimesed ei ole oma tööd ära teinud ja mul ei ole seetõttu võimalik asjadega edasi minna. Tüütu.

Nädala lõpus Saaremaale…mmm

Ma ei tea päris täpselt, kuidas see nii on läinud, aga seep vahutab viimasel ajal kuidagi aktiivsemalt kui tavaliselt. Ja ooperisse kutsutakse ka pidevalt. Kultuurne värk, ma ütlen.

Jõuludeks tõime esimest korda oma koju oma kuuse. Täna õhtul saime nautida praksuvat kaminatuld. Jõuluhooaeg on nüüd päriselt läbi.

Uus aasta on alanud, tunne on hea ja pea mõtteid täis. Pühade aja ja pühadevahelise aja võtsin end töölt vabaks, lõin jalad seinale ja resideerusin suuremalt jaolt kodus. Ei hakanud igav. Võiksin olla seal veel ja veel. Võib-olla isegi koduperenaise elu sobiks mulle, ha-haa Aga tegelikult on käes paras aeg vaadata tagasi eelnevale aastale, teha enda sees mõned kokkuvõtted ja seada uued eesmärgid.

Aasta 2008 oli kindlasti üks edukas aasta minu jaoks. Palju sai tehtud, nähtud ja alustatud:

1. Kodu – päris oma kodu väikeses roosas majas kamina ja vanniga. Meeldis kohe algusest peale ja õige kodu tunnegi ei lasknud end kaua oodata. Vaid esimene öö oli kuidagi imelik, ärkasin iga krõpsu peale ja juurdlesin, et kas on ikka normaalne, kui lambid jahtudes prõksuvad või et ma kuulen, kui keegi trepist käib. Kodu tunne kinnistus veel eriti nüüd, kui otsustasime suht viimasel hetkel ikkagi jõuluks kuuse tuua. Nüüd ei raatsi seda välja visata, nii õdusmeeleolu on toas. Õnneks on kolmekuninga päevani veel veidi aega. Jõuluboonusena lasi ühistu koridori ka ära remontida. Nüüd ei ole piinlik enam külalisi välisusksest korterini juhatada. Mõnusad rohekad ja beežikad toonid puitvoodril, põrandalauadki pandi uued.

2. Sain täiskasvanuks – tegin autojuhiload. See, kuidas ma sõidueksamitelt läbi sain, oli küll täielik ime ja õnnemäng, aga nüüd linnapilti jälgides võin ma öelda, et “raske õppustel, kerge lahingus” peab paika. Parkimine keerulistes situatsioonides mulle siiani ei meeldi, möödasõidud maanteel pimedas ka mitte, aga muidu naudin roolimist küll väga. Õpetaja Toomasele igatahes suured tänud.

3. Töö-töö-töö. Esimene täisaasta, kus ma ei käinud üheski koolis. Viimati olin sellises seisus kuueselt. Samas, ei saa kuidagi väita, et ma sel aastal midagi ei õppinud – täiesti vastupidi. Oli huvitav ja töine aasta: õppisin mitmeid uusi meetodeid, tutvusin süviti teooriaga (mida mul ülikooli laborites sageli alles vahetult enne lõputöö kirjutamist aega teha oli), käisin konverentsil, andisn ise ühe erialase loengu, avaldasin artikleid ning viisin läbi terve aasta kestnud uuringu. Loodetavasti õnnestub selle põhjal järgneval aastal hea mitu tööd avaldada. Oleks tore.

4. Alustasin kitarrimängu ja harrastajatele mõeldud iluuisutamisega. Mis seal ikka, tunnen end veel piisavalt motiveeritult ja pealehakkajana, et uusi asju ette võtta. Eks näeb, kauaks seda indu jätkub. Kahjuks jäid uute ettevõtmiste kõrval mõned varasemad hobid tahaplaanile.

5. Veetsin rohkem aega oma pereliikmete ja Eestist pärit sõpradega. Mitte küll piisavalt, aga ilmselt ei saagi kunagi midagi piisavalt olema. Paar korda sai Soomes käidud ja ühendus mitme hea sõbraga kaugetelt maadelt on säilinud.

6. Vaatasin palju filme, käisin mõnel ooperi- ja teatrietendusel ning viskasin näppu ja tukka paaril rokk-kontserdilgi (Korn, Lenny Kravitz). Avastasin väga positiivse NO99 teatritrupi. Lugesin selgelt liiga vähe raamatuid ning jõudsin liiga harva kunstinäitustele (Joan Miro omal käisin nii Kumus kui Barcelonas. Selle üle väga hea meel). Seega jääb üksjagu arenemisruumi järgmiseks aastaks.

7. Tundsin väga palju häid emotsioone: armastust, lahkust, osavõtlikkust ja ausust. Kuulsin palju ilusaid ja häid uudiseid. Järgmisel aastal saab ilmselt nii pulma kui katsikutele. See kõik kaalub tuhandekordselt üle need negatiivsed aspektid, mis eluga ikka kaasas käima peavad. Ying ja yang, üht teiseta ei saa.

Mida ma siis ootan aastalt 2009? Kõike head ja paremat loomulikult ja seda soovin ka kõigile siia eksijatele!

Kõik algas teisipäeval. Või äkki andis hullumeelsusele tõuke sigaralli esmaspäev? Igatahes tesipäeval läksin kirurgi juurde, et lasta maha lõigata oma maagiline üksik sarv ja loobuda ametlikult ükssarve staatusest. Tolle haigla eripäraks on raudselt see, et isegi kirurgia osakonnas ei nõuta praeguse vesise ilmaga kilesusse, aga see selleks. Tegelikkus seisneb hoopis selle, et kuigi nad käsivad 15 minutit varem registratsiooni tulla, ei pääse arsti juurde ikka enne kui pool tundi peale kokkulepitud aega ja seda ka kibekiirel tööpäeva hommikul. Aga ka sellest ei tahtnus ma rääkida. Pigem hoopis sellest, et potsatasin pärast pikka ootamist, saapad jalas, kirurgi lauale maha, kästi sarv juuste alt välja otsida ja…. mida ei ole seda ei ole! Ma hetkeks arvasin, et tegemist on jabura unenäoga, sest sarv on mu pealae parempoolusel pesitsenud juba kolm aastat ilma vahepealsete jalutuskäikude ja muude eemalviibimisteta. Seetõttu ma kirurgi ei näinudki, naersin veidi kohmetult ja sõbralik õde kinnitas, et tõesti, need sarved võivad vahel ka ise ära kukkuda. Nagu põdral. Tundub, et minu haiglasse minekul oli tegelikult ikkagi kõrgemalt seatud eesmärk, sest majast väljudes oli mul võimalik püsti aidata teele praktiliselt näoli maha kukkunud meesterahvas. Tal oli ka hea meel, et ma arsti juurde tulemata ei jätnud ja tänas mind lahkesti.

Tänane päev ootas minult tarkuse ja osavuse demontsreerimist kahekümne arsti ees Lastehaiglas. Olin oma ettekandega viimased vabad õhtupoolikud hakkama pannud, närv kõditas ja peopesad olid higised. Publik oli muidugi juba väsinud, osad tahtsid lahkuda, osad püsti seista. Lubasin mitte nende aega kaua viita ja 45-minutilise kõne asemel pakkisin pillid kokku juba poole tunni järel. Loodetavasti sai vähemalt mõnele kohalviibijale päriliku trombofiilia diagnoosimise algoritm ja profülaktilised võimalused veidi enam selgeks. Igatahes, pingelangusest lumevallide kohal rõõmsalt hõljudes liikusin ma rutakalt bussipeatuse suunas ja istusin rahulikult ühistransporti. See, et ma koju mineku soovil kõigepealt Järve haigla juurde jõudsin, ei pannud mind grammigi imestama. Uskusin, et valisin lihtsalt vale suuna. Tegin tiiru ära (see polnud kuigi pikk), jõudsin taas Lastehaiglani ning alustasin uuesti. Kusagil Õismäe ja Järveotsa kandis hakkas mulle aga tunduma, et 17A bussiliini jaoks on tegemist ikka selgelt liiga suure ringiga. Aga siis oli ka juba hilja. Astangul lasi pikajuukseline rokk-bussijuht rahva maha, sulges uksed ja pani tuled kustu. Natuke hirmus hakkas ja hetkeks läks mõte kaotsi. Tänasin peagi õnne moodsa informatsiooniajastu eest lasin telefoni teel välja uurida oma täpse asukoha ja kesklinna jõudmise võimalused ning adusin, et ainus, mis mind Astangult päästab, on seesama nr. 61 (!!!) buss. Jah, ma olin ise ka sõnulseletamatus hämmingus oma liinivalikus.

Mingi ime läbi jõudsin kitarritundi isegi hilinemiseta. Georg armastab minu käeasendi üle norida ning mina lasen tal kuulekalt seda teha, oma huvid ju mängus. Asi võttis aga veidi ulmselisema pöörde, kui ta haaras äkki laualt paberikäärid ja teatas, et minu sõrmitsemisküüned (paremal käel siis) olevat alagaja jaoks liiga pikad  ja lõigaku ma need maha. Tubli lapsena kuulasin sõna. Pidin siiski teatama, et need käärid on iga maniküüri õudusunenägu ja et ma ei kujutanud varem ette, et poolvõõras meesterahvas võiks kunagi minu küünte osas otsuseid teha

Ühesõnaga, ma ei tea, kas hulluks olen läinud mina või maailm mu ümber, aga ootan juba huviga, mida homne toob. Loodetavastis mitte luumurde uisutrennis (ptui-ptui-ptui).

2 nädalat Helsingini. 3 nädalat ja 2 päeva puhkuseni. Jeees!

Täiesti uskumatu, aga ma tundsin end täna esimest korda elus täiskasvanud inimesena. Sõitsin nimelt esimest korda autoroolis nii, et kedagi rohkem autos ei olnud kommenteerimas, õpetamas või niisama jutustamas. Tee oli küll lühike: uisutama ja tagasi. Aga ikkagi. Sel hetkel, kui pärast trenni sammusin bussipeatuse asemel auto juurde ja avasin puldiga autouksed, millega kaasnes klassikaline heli “bibiip!”, valdas mind imelik tunne. Meenus, et kunagi lapsena oli mul autojuhtide ees teatud aukartus, sest ainult suured ja vastutustundlikud tädid ja onud juhtisid autosid. Imelik oli. On möödunud aasta autokooli algusest.

Päevad ja nädalad mööduvad pöörase kiirusega, valget aega näeb harva ja vabu hetki arvuti taga niisama jutu vestmiseks napib. November tõotab siiski teatud rutiini ja rahulikumat elu, plaanivabu nädalavahetusi ja normaalseid 40-tunniseid töönädalaid. Jah, artiklitega läks viimastel nädalatel ralliks. Oktoobris toimusid veel Tartus Arstiteaduskonna päevad ja labori kolimine Mustamäelt Viimsisse ning nii see kuu mööduski kuidagi märkamatult.

Õnneks olen suutnud ikka natuke kultuuri nautida. Filmidest: “Põletada pärast lugemist“, “Monster” ja “Gods and monsters“. Ilmselt üht-teist veel, mis nii hästi meelde ei jäänud. Vendade Coenite filmi (esimest) soovitan neist enim: garanteerib naeru ja wtf? emotsioone Ei juhtu just tihti, et satun eksprompt mõtte või kutse ajel kinno, teadmata enne suurt midagi vaadatavast filmist, ja siis saada selline vahva elamus! Viimati juhtus see filmiga “V nagu veritasu“, mis on tänini üks mu lemmikuid. Hetkel ootab riiulis Wong Kar-Wai film “2046” vaatamiskaaslasi.

Teatris käisin ka. No99 ja “Kommunisti surm“. Mulle ikka endiselt meeldivad No99 näitlejad. Nendes on väga mõnusat värskust ja kaasahaaravat energiat, mis ei lase kütkestusel terve etenduse jooksul kordagi kaduda. Kuna see oli alles teine etendus, mida seal teatris on olnud mahti vaatamas käia, ei ole ma ka nende stiilist või nägudest väsinud. Ehk ei väsigi, see oleks tore. Etendus ise oli aga väga tõsine. Mitte et seal naerda ei oleks saanud, aga läbi iroonia, sarkasmi ja musta huumori kisti lahti kõige valusama haavad Eesti rahva ajaloost ning visati need publikule toorel kujul näkku.

Ma ei tea, mis toimub, aga panen tähele, et viimasel ajal satuvad teele ette Eesti-Vene suhteid ja eriti erinevaid sõdu käsitlevaid teosed, ning kõikvõimalikud gei-lesbiteemad. Tahaks juba sellest ringist väja ja süübida millessegi muusse.

Üks teema, mis mind seoses mu selle sügise hobidega saadab, on lõputu kobatsemine. Nii kitarritunnis kui uisutrennis tunnen, et ma ei ole võimeline jõudma isegi mitte selle eesmärgini, mille ise olen endale seadnud, rääkimata siis veel kõrgematest levelitest. Alguse asi, ma väga loodan. Igal sammul korrutatakse mulle, et täiskasvanud peast ongi raske. Hetkel surun ma hambad risti ja sisendan endale, et ma ei ole veel liiga vana, et õppida, ja et ühel ilusal päeval tuleb üht-teist ka positiivselt välja ning loob selle emotsiooni, mida ma pikisilmi ootan.

Eile oli väike egobuust ka: Irve sünnal mängisin esimest korda elus Munchkinit ja võitsin Läbi algaja õnne, loomulikult! Strateegiamängud ikka ruulivad ja kärukeeramine sobib mulle hämmastavalt hästi

Täna oli üle pika aja üks laupäev, kus ei olnud mingeid erilisi plaane. Kasutasin ära meie pikkadele inimestele mõeldud vanni võimalusi ning leidsin ühe pudeli punast kuiva veini. Rahulike nädalavahetuste terviseks, ma ütlen!