Minu elu esimene juhendatav tudeng kaitses täna oma bakalaureusetöö. Kaitses edukalt ja hästi ja sai kraadi. Ma peaks ütlema, et see aasta oli tänu temale ka minu jaoks õppimist täis. Eks ma natuke kartsin, et esimene vasikas läheb aia taha, ja oli hetki, mil ma ei saanud aru, kas kumbki meist peaks tegema rohkem või vähem, kui sai tehtud. Eks lõpuks jäi ikka ajast puudu ja üliõpilane kirjutas lõputööd segamini eksamitega – see on katsumus, mida mina ei pidanud läbi tegema ja sain omal ajal kirjutamisele paremini keskenduda. Nii proovi- kui päriskaitsmisel tõdesin rõõmuga, et küsimustele vastamisega ta hätta ei jäänud, millega mina olin omakorda saavutanud oma peamise eesmärgi – üliõpilane sai aru, mida ta teinud oli ja mis tulemused saanud ning oskas neid loogiliselt interpreteerida. Mitte kõik ei saanud kaitsmisel sellega hakkama, kuid hinnati ikkagi positiivselt. Kas see peaks nii olema? Vahel mulle tundub, et üliõpilasi hinnatakse viimasel hetkel leebemalt kui vaja, et “mitte noore inimese elu ära rikkuda”. Seda tõdesin ka ise magistritööde kaitsmiskomisjonis olles, kus alla nelja (vastab sõnalisele hindele “väga hea”) ei saanud keegi. Mõttekoht Eesti kõrghariduse kvaliteedi üle arutamisel.
Täna on Odenses kursuse esimene päev, mis algas alles kell 1 lõunal, aga ma olen jua positiivses hämmingus. Mõlema kahe toimunud loengu ajal oli mul lõug imestusest konstantselt põrandal, kursusekaaslased on väga toredad ning homme hakkame laboris ka ringi soperdama. Mitte ei saa mainimata jätta, et homme kohtun ka mehega, kes leiutas mass-spektromeetria vahenditega valkude aminohapete järjestuse määramise süsteemi. Lisaks sain teada, et siia kursusele oli konkurss 10 inimest 1 kohale. Ma olen ikka õnnega koos.
Vahel on tore, kui saab tudengi tegemisi valvata, sest siis leian end ümbrust jälgimas. Selleks ju tavaliselt aega pole, vähemalt mitte töötundidel. Täna vaatasin instituudi aknast välja, kuidas lumi sadas vasakult paremale selle asemel, et sadada ülevalt alla. Ja siis üks ülikonnas meesterahvas jooksis ülikonnas läbi selle tuisu üle parkimisplatsi, pikk tumepunane roos näpus. Romantika!
Aga tudeng on juba täitsa tubli. Täna ei olnud mul praktiliselt mitte millegi kallal norida. Varsti tuleb vastutus üle anda ja jälle ei jää aega ümbrust jälgida.
Lõpuks ometi mõtleb keegi nii nagu mina: milleks ajada inimesi ülivara üles, kui nad on produktiivsed hoopis õhtul kell kümme? Ja ma ei usu siinkohal juttu, et hommikuste inimeste päralt on maailm.
Olen end ise iga päev 9-ks tööle ajanud, aga artikli kirjutamisega hakkan tegelema ikka alles kell 13. Ja siis panen õhtuni välja ja olen enda arust väga kiire lugeja-kirjutaja.
Ja hetkel on parim töökoha vahetusega kaasnev aspekt hoopis see, et saan teisipäeva hommikuti trennis käia ja keegi ei vigise (veel). Ainult jalad oleks nagu keeduspagetid. Õnnelik töötaja on hea töötaja!
Homme on esimene loeng ka. Head kooliaasta algust kõigile!
