Täiesti uskumatu, aga ma tundsin end täna esimest korda elus täiskasvanud inimesena. Sõitsin nimelt esimest korda autoroolis nii, et kedagi rohkem autos ei olnud kommenteerimas, õpetamas või niisama jutustamas. Tee oli küll lühike: uisutama ja tagasi. Aga ikkagi. Sel hetkel, kui pärast trenni sammusin bussipeatuse asemel auto juurde ja avasin puldiga autouksed, millega kaasnes klassikaline heli “bibiip!”, valdas mind imelik tunne. Meenus, et kunagi lapsena oli mul autojuhtide ees teatud aukartus, sest ainult suured ja vastutustundlikud tädid ja onud juhtisid autosid. Imelik oli. On möödunud aasta autokooli algusest.

Sõiduõpetaja arvab, et ma teen koolieksami ära 18. veebruaril, mis on kolme nädala pärast. Enne seda muidugi veel teooriaeksam. Kiire hakkas kuidagi!