1. E-mailid ja uudised jäävad kindlatele aegadele: tööle tulles, lõunapausi järel ja enne kojuminekut võin vaadata. Muul ajal login end kõikidest mailboxidest ja Google Readerist välja.
2. Google chatist login välja, Skype on “Hõivatud” olekus. See on hetkel üks nõrk koht, kuna osad tööasjad käivad ka Skype-i kaudu, seega ma peaks ühelt poolt saadaval olema, samas tahaks eravestlusi töö ajal miinimumi viia.
3. Kõrvaklapid pähe, isegi kui sealt muusikat ei tule! Aitab müra ja muu mõttetult tähelepanu tõmbavate kõrvaliste asjade vastu.
4. Sean endale reaalsed eesmärgid (ka raske teostada). Ja olen rahul ka siis, kui sain terve päeva tulemusena kirja ainult kondikava või kogusin artikleid. Kuna mõtlemine, planeerimine ja uute teadmiste süstematiseerimine on sageli aeganõudvamgi kui käega katsutav tulemus (kirjatükk) ise, siis on need tegevused ka töö ja käivad tööaja sisse.
5. Annan endast parima, et suunata õpitud abituse küüsis vaevlevaid inimesi ise oma probleemidele lahendusi leidma. Minu töö ei pea tegemata jääma seepärast, et keegi teine arvab, et tema töö saab minu läbi lihtsamalt tehtud.
6. Enne, kui ütlen uuele projektile “jah”, mõtlen vastuse hoolega läbi ja arvutan oma olemasolevad ressursid kokku. “Ei” on parem vastus, kui see säilitab mulle meelerahu ja mõned eraelu tunnid päevas.
7. Tööd koju kaasa ei vii! Ja nüüd kordan seda 10x. Erandjuht on see, kui töö valmimistähtaeg on ukse ees. Samuti võib kooliasju kodus teha (ettekanded mingites ainetes, kodutööd jne).
8. Kui otsustan mingit ebameeldivat töölõiku  mitte täna teha, siis ma ei tee, aga ka ei põe selle pärast. Teen hoopis midagi muud ja ebameeldivuse jaoks broneerin aja mingil teisel päeval.
9. Arvuti kõrval on alati vähemalt 1 leht valget paberit ja pastakat kiirete mõttevälgatuste üles märkimiseks. Päeva lõpus kannan need üle Thinking Rock programmi ja süstematiseerin ära.
10. Kui on soov kodus leboussitada, siis teen seda mõnuga Iga päev ei saa nii tööl kui kodus asjalik olla.

Ja ilmselt saate lugeda nädala pärast, kuidas ma kõik need 10 punkti prügikasti viskasin.

1. Reisimine, reisimine ja veelkord reisimine. Nii palju ringi sõitmist ei ole veel ühessegi varasemasse aastasse mahtunud: Taani (Odense, Kerteminde ja Kopenhaagen), Rootsi (Malmö, Lund ja Stockholm), Saksamaa (Frankfurt-Mainz piirkond), Prantsusmaa (Bordeaux ja lähiümbruse Gironde-i maakond), Soome (Helsingi ümbrus) ja tervelt 3 korda Gruusiat (Tbilisi, Signaghi, Stepantsminda, Mtskheta) ! Lisaks sai Eestiski trallitud: Saaremaa-Hiiumaa, Viljandi, Pärnu, Tartu, Otepää-Kääriku, Rakvere, Haapsalu ja kindlasti kusagil veel.

2. Ei tahaks küll reise kuidagi järjestada, aga ma usun, et ma ei tee kellelegi liiga, kui ütlen, et need Gruusia sõidud muutsid minu elu. Ilmselgelt on mul väga vedanud, et mul on seal sellised sõbrad ja kolleegid, tänu kellele ma nägin seda maad tõesti parimast küljest. Ja ilmselt olid need käigud üle ootuste toredad just seepärast, et ma esimesel korral ei osanudki väga midagi oodata. Aga juba peale seda korda sai mulle selgeks, et grusiinidelt õppida on meil küll. Kohalik rahvas jättis mulle tohutult viisaka, külalislahke, seltsiva, abivalmi ja vastutuleliku mulje. Ma ei ole kunagi tundnud, et keegi pingutaks nii palju selle nimel, et ühel välismaalasel oleks nende linnas või riigis hea olla. Kuigi elasin seal üle seedehäired, üsna ebameeldivad kauplemised hinna üle turul ja taksos (muide, ma ei oska ju isegi nende keelt ja vene keelt räägin ka kohutavalt halvasti) ja nägin oma elu ilmselt hullemaid elamistingimusi, sai mulle selgeks, et tegelikult inimesed toetavad seal üksteist palju enam kui lääneriikides. Ja seda isegi siis, kui oled puruvõõras. Lisaks minu Gruusia kolleegidele panid mind lõputult imestama ka minu neli Eesti sõbrannat Mirjam, Triin, Maret ja Merike, kelle vabatahtlik tegevus Gruusias, elustiil, reisihimu ja muidugi lahke olek  loksutasid mu maailma sügavalt. Samuti aitasid just nemad mulle grusiinide hingeelu tagamaid selgitada mulle arusaadavas keeles. Kahtlemata ei oleks mu reisid Gruusiasse olnud needsamad ilma Eesti tüdrukuteta.

3. Sellel aastal said minu neli sõpra: Ivar, Jaagup, Rene ja Andrus, kõik korraga 30 aastat vanaks. Lisaks sellele, et nad otsustasid peo maha pidada äärmiselt loodukaunis kohas Otepää lähedal, tegid nad ka oma tüdruksõpradele (ja teistele külalistele) suure kingituse ja kutsusid privaatesinema minu selle aasta suurima muusikaleiu: Svjata Vatra

Sellel peol nägin Lõuna-Eesti puhta õhuga taevas esimest korda elus virmalisi (augustikuus!) ja maitsesin poiste endi tehtud koduõlut.

4. Jooksmine. Sattusin tänu Kerstile osa võtma jooksulaagrist, mille korraldas MTÜ Elujooks. Kuigi ma ei ole peale seda laagrit MTÜ tegevuses kuigi aktiivne olnud, loen ennast Elujooksikuks sellest ajast peale ikkagi. Kuigi Elujooksikute filosoofiat ja eesmärke kirja panema ma siia ei hakka (eks se ole pikk jutt ja igaühel see ju veel omakorda varieerub), siis enda kohta võin öelda, et õppisin selles laagris spordist teistmoodi mõtlema. Ja kuigi süvenemine jooksu ja pikamaajooksu sooritus on hoopis midagi muud kui iluuisukava oma, saab nendest mõtetest igasse tegevuse midagi üle tuua. Mul on hea meel, et suuresti tänu sellele laagrile ja sealt saadud laengule arenesin ma jooksurajal inimese ja jooksjana oluliselt edasi. Mõõdetavatest tulemustest saab rääkida juba seepärast, et kui enne juulikuist laagrit olin kord elus jooksnud maksimumdistantsina 9 km, siis septembri keskel lõpetasin oma elu esimese poolmaratoni.  Ja ma lihtsalt ei lõpetanud seda distantsi, vaid tõeliselt nautisin seda! Enne poolmaratoni distantsi harjutasin ka Muhu jooksul, Ülemiste järve jooksul ja Elujooksikute endi korraldatud jooksusündmusel Estonian Adventure Run (EAR), millest saab samuti iga-aastane jooksuüritus.

Laagris oli pidevalt kohal ka meie võimas kaameraboss Anniken, kes produtseeris hunniku videomaterjali. Siin lingi all on ka eelmise aasta laagri videod, nii et tasub jälgida üleslaadimise kuupäeva.

5. Inimsuhted olid sel aastal rasked. Ilmselt on elu mind siiani hellitanud, kuna alles nüüd veeretab ta mu teele sellised isiksused, kellega suhtlemine tavamõistuse ja -loogika kohaselt ei õnnestu kuidagi. Lihtsalt ei ole võimalik leida ühist tasandit või keelt, millest tulenevalt jäävad alles ainult probleemid. Sel aastal nägin ma selliseid inimesi mitut ja ignoreerida neid ka kuidagi ei õnnestunud. Lisaks tunnen ma üha enam, kuidas vanemaks saades hakkavad “tähtsate inimeste” võimumängud ka mind puudutama ja selline poliitiline kemplemine ei meeldi mulle sugugi. Aga see vist ongi täiskasvanute maailm, sest eks päris üksi metsa sees elada oleks ka raske.

6. Töö ja kool olid sel aastal nagu ikka: väga palju õppimist täis. Sain käia mitmel koolitusel ja konverentsil, pidasin isegi kaks loengut ja ühe seminari ning osalesin praktikumi läbiviimisel. Esimest korda kaitsti minu juhendamise all bakalaureusetöö, nii et ka need esimesed “triibulised” sain sel aastal kätte. Õnneks lõppes kõik väga positiivselt ja jääb vaid loota, et mu tudeng ei näe õudusunenägusid oma juhendajast ja teadusest

Järgmiseks aastaks ma soovin ehk natuke enam stabiilsust. Ringi rallimine on ühelt poolt tore küll, aga teisalt tekitab see üksjagu probleeme mujal ja lisaks on mul ilmselgelt olnud liiga vähe aega oma pere jaoks. Samas, just pere on see, kes on mind kõige rohkem toetanud päevadel, kus värvid läksid kaduma.

Ilusat aastavahetust ja õnnelikku uut aastat 2012!

Inspiratsiooniallikana kasutasi kahte imelist eestikeelset raamatut: Anni Arro, Angeelika Kangi ja Epp Mihkelsi “Sahver” ning Maire Suitsu ja Lia Virkuse “Maitsvad kingitused”. Retseptide järgi tehes sai kingitusi natuke rohkem, kui  kingipurkidesse mahtus ja seega sain kõike toodetut ka ise maista, et ei peaks põrsast kotis kinkima. Tulemused olid igatahes sellised:

Marineeritud küüslaugud:

Sain selleks ettevõtmiseks inspiratsiooni ühst Helsingi küüslaugurestoranist ja tegelikult on meilgi mitmel pool ju marineeritud küüslauku müügil. Marineerimise eeliseks on see, et küüslaugu kangus ja kibedus leebuvad oluliselt, nii et vähemalt mina võin neid küüsi naagistada üks teise järel. Ja talvisel ajal on tegemist ka asendamatu gripirohuga, sest sisaldab lisaks põhikomponendile ka ingverit, mett  ja tšillipipart.

Apelsiniliköör:
Tõeline ja kange aastavahetuse jook. Selle tegemine nõudis natuke nokistemist ja natuke kannatamist, kuna pidi mitu päeva maitsestuma. Õnneks saime koos H-ga nokitsemise osa ka koos tehtud.

Aprikoosid Amaretto mandlilikööris:

Nimi räägib juba iseenda eest!

Tervislik müslisegu Granola:

Poest saadavate müslidega võrreldes ei ole siin nisuhelbeid ning ka suhkrut on kahe liitri peale vaid teelusikatäis (seegi on vanillsuhkur). Kaerahelveste ja pähklite-seemnete röstimine käib selles retseptis hoopis meega.  See osa, mis kingipurgist üle jäi, kulus mul piimaga küll imekiiresti ära.

Inglisepärane sidrunivõie ehk lemon curd:

Ma ise väga armastan sidruni maitset ja seetõttu jäi mulle sidrunivõide retsept kohe silma. Maitseb röstsaial väga hea, aga kindlasti tahaksin proovida panna seda mõne koogi, keeksi või küpsiste vahele.

Ja jõulupuuga läks ka seekord hoopis nii, et kuuse asemel on meil jõuluaaloe! Mul on selle üle hea meel, et ei kuulanud H soovitusi ja kevadiste ümberistutamiste käigus ei ole ma seda “monstrumit” (jajaa, nii H seda kutsub) väiksemaks harvendanud. Jõuluehted sobivad talle väga ilusti külge ja otsustasime, et kui ta enam meie koju ära ei mahu, viime raekoja platsile jõulupuuks

Fotod: erakogu.

Üks kass Pariisis
Martha Marcy May Marlene
Üle piiride
Sihtmärk
Suvemängud
Metsik Bill
Teine maa
Täiuslik meel
Mitsuko saab hakkama
Kirjad Inglile
Norra pojad
Röstsai
Uus Maailm
Melanhoolia
Kui tähtis on osata kingapaelu siduda
Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk
Asmaa
13 palgamõrtsukat
Haldjas
Anonüümne
Idioot
Kollane meri
Tõutäkk
Püsimatud
Nõid ja valge madu

Võiks ju arvata, et nimekiri  on isegi pikk, aga mõned filmid jäid siiski vaatamata, kuna seansside ajad kattusid halastamatult omavahel. Filmid jagunesid üsna traditsiooniliselt: südamlikud (draamad), naljakad või jaburnaljakad, põnevusfilmid, ulmekad ja fantasy ning “OAH! Mis film!” filmid. Need viimased on siis sellise, mis jäid kõige enam meelde ja üllatasid millegi ootamatuga. Nüüd, kuu aega hiljem, meenutan siiani eredalt kolme filmi: “Täiuslik meel”, “Teine maa” ja “Melanhoolia”. Need on kõik inglisekeelsed ühtaegu draamad, ulmekad ja armastusfilmid, aga jätsid kõik lõppedes sellise tunde, et minus on tänu nende vaatamisele midagi jäädavalt muutunud. Kõige drastilisem oli vast “Täiuslik meel”, mille seansilt lahkudes oli mul tükk tegemist, et meie 21. sajandi Tallinnasse end tagasi tuua: käisin mööda tänavat ja mõtlesin, kuidas praegusesse hetke ei sobi möödasõitvad autod, vilkuvad tulukesed ja reklaamklipid kaubanduskeskuses (Solarises on ju ka kino).

“Melanhoolia” mulle muideks kinos nii tohutult ei meeldinudki, ilmselt mängis selles rolli ka mu 4. rea istekoht, mis Sõpruse kinos pani pea ringi käima, seest kergelt iiveldama ja vahepeal tahtsin filmi ajal lausa silmad kinni panna. Aga teisalt on see just  üks filmidest, millele leian end mõtlemast tänaseni. Pisavalt häiriv süžee ja muljetavaldavalt ilusad kaadrid lükkavad selle teose minu isikliku filmiajaloo paremiku sekka.

“Teine maa” oli kütkestav film esimestest minutitest viimaseni. See film küsis palju küsimusi, mida ma isegi olen küsinud ja andis neile omapoolse vastuse. Samuti armusin ma sügavalt mõlemasse peategelasi kehastavasse näitlejasse: William Mapother ja Brit Marling on oma rollisoorituste eest tugevat aplausi väärt. Ja teadmiseks, tegemist ei ole üldse mingi kosmosefilmiga, nagu sisukirjeldusest võiks esmalt uskuma jääda.

Mis siis veel? Parim naerutaja oli minu jaoks “Tõutäkk”. Kartsin küll pealkirja taga peituvat labasust, aga seda ei olnudki. Lemmikuks Eesti filmiks oli “Uus Maailm”, kuigi “Kirjad Inglile” jääb väga napilt teiseks. Tegemist on mudiugi nii erinevate filmide ja žanritega, et võrrelda on neid teeglikult võimatu, vaid lõplik emotsioon loeb. Ja põnevusfilmidest jättis kõige sümpaatsema mulje Lõuna-Korea “Kollane meri”. Ilmselt kui viimast ümber jutustama hakata, oleks sellel ühe klassikalise actioni kõik elemendid, aga ometi oli tegu tavapärasest teistsuguse põnevusfilmiga. Ei sisaldanud mingeid iidseid võitluskunsti võtteid, aga tekitas tegelaste suhtes suurel hulgal kaastunnet ja ilmselt sellega jäi meelde.  Animafilmi austajatele ja lapsemeelsetele soovitan vaadata muigelekiskuvat Prantsuse multikat “Üks kass Pariisis”.

Järgmise aastani!

Elagu Eesti teadus!

Pilt pärineb Eesti Kenneliidu kodulehelt