See aasta oli filmide mõttes eriline, sest minu kallid Neegrisõbrad kinkisid mulle sünnipäevaks PÖFFi passi. Selgituseks, pass võimaldab osta 30 piletit PÖFFi või sellega kaasneva festivali (Animated Dreams, JustFilm) filmile ning ülejäänutele seanssidele vaba sissepääsu kohtade olemasolul. Minul ei olnud puhkust, mida selleks kaheks nädalaks võtta ja leidsin, et töö kõrvalt selle ajaga 30 filmi ära vaadata on selgelt võimatu (pigem isegi emotsionaalselt, mitte niivõrd ajaliselt). Vaatasin ära 25 (esitatud vaatamise järjekorras):
Üks kass Pariisis
Martha Marcy May Marlene
Üle piiride
Sihtmärk
Suvemängud
Metsik Bill
Teine maa
Täiuslik meel
Mitsuko saab hakkama
Kirjad Inglile
Norra pojad
Röstsai
Uus Maailm
Melanhoolia
Kui tähtis on osata kingapaelu siduda
Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk
Asmaa
13 palgamõrtsukat
Haldjas
Anonüümne
Idioot
Kollane meri
Tõutäkk
Püsimatud
Nõid ja valge madu
Võiks ju arvata, et nimekiri on isegi pikk, aga mõned filmid jäid siiski vaatamata, kuna seansside ajad kattusid halastamatult omavahel. Filmid jagunesid üsna traditsiooniliselt: südamlikud (draamad), naljakad või jaburnaljakad, põnevusfilmid, ulmekad ja fantasy ning “OAH! Mis film!” filmid. Need viimased on siis sellise, mis jäid kõige enam meelde ja üllatasid millegi ootamatuga. Nüüd, kuu aega hiljem, meenutan siiani eredalt kolme filmi: “Täiuslik meel”, “Teine maa” ja “Melanhoolia”. Need on kõik inglisekeelsed ühtaegu draamad, ulmekad ja armastusfilmid, aga jätsid kõik lõppedes sellise tunde, et minus on tänu nende vaatamisele midagi jäädavalt muutunud. Kõige drastilisem oli vast “Täiuslik meel”, mille seansilt lahkudes oli mul tükk tegemist, et meie 21. sajandi Tallinnasse end tagasi tuua: käisin mööda tänavat ja mõtlesin, kuidas praegusesse hetke ei sobi möödasõitvad autod, vilkuvad tulukesed ja reklaamklipid kaubanduskeskuses (Solarises on ju ka kino).
“Melanhoolia” mulle muideks kinos nii tohutult ei meeldinudki, ilmselt mängis selles rolli ka mu 4. rea istekoht, mis Sõpruse kinos pani pea ringi käima, seest kergelt iiveldama ja vahepeal tahtsin filmi ajal lausa silmad kinni panna. Aga teisalt on see just üks filmidest, millele leian end mõtlemast tänaseni. Pisavalt häiriv süžee ja muljetavaldavalt ilusad kaadrid lükkavad selle teose minu isikliku filmiajaloo paremiku sekka.
“Teine maa” oli kütkestav film esimestest minutitest viimaseni. See film küsis palju küsimusi, mida ma isegi olen küsinud ja andis neile omapoolse vastuse. Samuti armusin ma sügavalt mõlemasse peategelasi kehastavasse näitlejasse: William Mapother ja Brit Marling on oma rollisoorituste eest tugevat aplausi väärt. Ja teadmiseks, tegemist ei ole üldse mingi kosmosefilmiga, nagu sisukirjeldusest võiks esmalt uskuma jääda.
Mis siis veel? Parim naerutaja oli minu jaoks “Tõutäkk”. Kartsin küll pealkirja taga peituvat labasust, aga seda ei olnudki. Lemmikuks Eesti filmiks oli “Uus Maailm”, kuigi “Kirjad Inglile” jääb väga napilt teiseks. Tegemist on mudiugi nii erinevate filmide ja žanritega, et võrrelda on neid teeglikult võimatu, vaid lõplik emotsioon loeb. Ja põnevusfilmidest jättis kõige sümpaatsema mulje Lõuna-Korea “Kollane meri”. Ilmselt kui viimast ümber jutustama hakata, oleks sellel ühe klassikalise actioni kõik elemendid, aga ometi oli tegu tavapärasest teistsuguse põnevusfilmiga. Ei sisaldanud mingeid iidseid võitluskunsti võtteid, aga tekitas tegelaste suhtes suurel hulgal kaastunnet ja ilmselt sellega jäi meelde. Animafilmi austajatele ja lapsemeelsetele soovitan vaadata muigelekiskuvat Prantsuse multikat “Üks kass Pariisis”.
Järgmise aastani!
Uau. Nii palju filme ja ilma puhkuseta! Väga tubli. Mul oli kavas 16, aga kuskil keset festivali murdusin ja andsin ühe pileti sõbrale ära. Niisiis tuli 15 kokku. Tartus on valiku tegemine kergem, sest osasid filme lihtsalt ei näidatagi ja sellega tuleb leppida
Ühe päeva käisin Tallinnas ka ja sealne festivalimelu oli vapustav ja veidi nostalgiline 
Rohkem meie kavad ei kattunud. Võib öelda, et tegin sel aastal kehva valiku – viieteistkümnest filmist jäid eredalt meelde vaid kaks – “Meie ääretu masendus” ja “Nädalalõpp”.
“Melanhooliat” vaatasin kunagi varem, mitte festivali ajal – väga-väga meeldis, aga olin õnnelik, et sattusin istuma Athena kino viimasesse ritta, sest eespool istudes oleksid need aegluubis kaadrid ja Wagneri muusika LIIGA mõjuvad olnud. Ei oska paremini seletada – mõnikord on asjad nii sügavalt liigutavad, et see võib lausa väljakannatamatuks muutuda.
“Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk” oli ilma (kasvõi ingliskeelsete) subtiitriteta liiga keeruline minu jaoks, aga stiililt minu maitse järele, samas “Röstsai” ja “Kui tähtis on osata kingapaelu siduda” kujunesid täielikuks pettumuseks. “Uus Maailm” sai ka kunagi tavakinos vaadatud, meenutan samuti hea sõnaga
Toreda kokkuvõtte tegid! Teiste muljeid on väga mõnus lugeda.
Tänan tähelepanu eest
Jah, ma pean ka tunnistama, et esialgses kavas oli mul lausa 28 filmi, aga tuju tegi omad korrektiivid ja vähemalt ühte neist saab ehk kuidagi teisiti vaadata (“Me peame Kevinist rääkima”). Samuti olen ma nõus Plekksepa jne filmi osas. Mõned liinid jäid esimese vaatamisega täiesti segaseks ja koju minnes oli meil H-ga pikalt arutamist ja seletamist, et miks üks või teine tegelane nii või naa käitus. Vajaks üle vaatamist küll. Ja “Röstsai” ning kingapaelalugu kukkusid minu jaoks kategooriasse: “Südamlikud draamad”, mis ju tegelikult ei ole iseenesest halb ja õige tuju korral sobivad ju vaadata ka. Aga nõustun, et need jäid teiste filmide kõrval kahvatuteks. Eepiliselt kehv film oli tegelikult viimane: “Nõid ja valge madu”. See on Hiina film ja üritati tabada selle kultuuri mütoloogiat ja sellesse üks muinasjutt põimida. Tulemuseks oli üsna huumorivaene, kohati lapsik ja väga ebakvaliteetsete eriefektidega film (umbes nagu 1970ndate Hollywoodi filmide efektid, ainult et 2011. aastal). Samas, vaatan, et ta ikka mõne auhinna on maailmas korjanud. Järelikult maitse asi.
Maitse asi tõepoolest. Meil tekkis keset festivali (peale mitmeid nö altminekuid valiku osas) arutelu PÖFFi lehel olevate filmitutvustuste usaldusväärsuse üle. Hea näide sellest, kuidas inimeste maitsed võivad erineda, on just see “Nõid ja valge madu” – vaata kommentaare festivali lehel filmitutvustuse all. Ju see film ikka valiti kavva kuna kellelegi meeldis?
Muide, nii “Meie ääretu masendus” kui ka “Nädalalõpp” langevad ilmselt samuti südamlike draamade kategooriasse. Kui kuskil näppu jääb, siis soovitan, eriti esimest!
Kevini-filmi nägin ära ja polnud viga. Natuke elukaugeks jäi minu jaoks, aga olen kuulnud, et lapsevanemaid raputab