See aasta oli filmide mõttes eriline, sest minu kallid Neegrisõbrad kinkisid mulle sünnipäevaks PÖFFi passi. Selgituseks, pass võimaldab osta 30 piletit PÖFFi või sellega kaasneva festivali (Animated Dreams, JustFilm) filmile ning ülejäänutele seanssidele vaba sissepääsu kohtade olemasolul. Minul ei olnud puhkust, mida selleks kaheks nädalaks võtta ja leidsin, et töö kõrvalt selle ajaga 30 filmi ära vaadata on selgelt võimatu (pigem isegi emotsionaalselt, mitte niivõrd ajaliselt). Vaatasin ära 25 (esitatud vaatamise järjekorras):
Üks kass Pariisis
Martha Marcy May Marlene
Üle piiride
Sihtmärk
Suvemängud
Metsik Bill
Teine maa
Täiuslik meel
Mitsuko saab hakkama
Kirjad Inglile
Norra pojad
Röstsai
Uus Maailm
Melanhoolia
Kui tähtis on osata kingapaelu siduda
Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk
Asmaa
13 palgamõrtsukat
Haldjas
Anonüümne
Idioot
Kollane meri
Tõutäkk
Püsimatud
Nõid ja valge madu
Võiks ju arvata, et nimekiri on isegi pikk, aga mõned filmid jäid siiski vaatamata, kuna seansside ajad kattusid halastamatult omavahel. Filmid jagunesid üsna traditsiooniliselt: südamlikud (draamad), naljakad või jaburnaljakad, põnevusfilmid, ulmekad ja fantasy ning “OAH! Mis film!” filmid. Need viimased on siis sellise, mis jäid kõige enam meelde ja üllatasid millegi ootamatuga. Nüüd, kuu aega hiljem, meenutan siiani eredalt kolme filmi: “Täiuslik meel”, “Teine maa” ja “Melanhoolia”. Need on kõik inglisekeelsed ühtaegu draamad, ulmekad ja armastusfilmid, aga jätsid kõik lõppedes sellise tunde, et minus on tänu nende vaatamisele midagi jäädavalt muutunud. Kõige drastilisem oli vast “Täiuslik meel”, mille seansilt lahkudes oli mul tükk tegemist, et meie 21. sajandi Tallinnasse end tagasi tuua: käisin mööda tänavat ja mõtlesin, kuidas praegusesse hetke ei sobi möödasõitvad autod, vilkuvad tulukesed ja reklaamklipid kaubanduskeskuses (Solarises on ju ka kino).
“Melanhoolia” mulle muideks kinos nii tohutult ei meeldinudki, ilmselt mängis selles rolli ka mu 4. rea istekoht, mis Sõpruse kinos pani pea ringi käima, seest kergelt iiveldama ja vahepeal tahtsin filmi ajal lausa silmad kinni panna. Aga teisalt on see just üks filmidest, millele leian end mõtlemast tänaseni. Pisavalt häiriv süžee ja muljetavaldavalt ilusad kaadrid lükkavad selle teose minu isikliku filmiajaloo paremiku sekka.
“Teine maa” oli kütkestav film esimestest minutitest viimaseni. See film küsis palju küsimusi, mida ma isegi olen küsinud ja andis neile omapoolse vastuse. Samuti armusin ma sügavalt mõlemasse peategelasi kehastavasse näitlejasse: William Mapother ja Brit Marling on oma rollisoorituste eest tugevat aplausi väärt. Ja teadmiseks, tegemist ei ole üldse mingi kosmosefilmiga, nagu sisukirjeldusest võiks esmalt uskuma jääda.
Mis siis veel? Parim naerutaja oli minu jaoks “Tõutäkk”. Kartsin küll pealkirja taga peituvat labasust, aga seda ei olnudki. Lemmikuks Eesti filmiks oli “Uus Maailm”, kuigi “Kirjad Inglile” jääb väga napilt teiseks. Tegemist on mudiugi nii erinevate filmide ja žanritega, et võrrelda on neid teeglikult võimatu, vaid lõplik emotsioon loeb. Ja põnevusfilmidest jättis kõige sümpaatsema mulje Lõuna-Korea “Kollane meri”. Ilmselt kui viimast ümber jutustama hakata, oleks sellel ühe klassikalise actioni kõik elemendid, aga ometi oli tegu tavapärasest teistsuguse põnevusfilmiga. Ei sisaldanud mingeid iidseid võitluskunsti võtteid, aga tekitas tegelaste suhtes suurel hulgal kaastunnet ja ilmselt sellega jäi meelde. Animafilmi austajatele ja lapsemeelsetele soovitan vaadata muigelekiskuvat Prantsuse multikat “Üks kass Pariisis”.
Järgmise aastani!
