Ligi 19 aastat taasiseseisvust ja alles nüüd tekib diskussioon teemal, et oi, meil on ju venekeelsed elanikud ka, kes ei kavatse siit kuhugi minna ja ka kelle hääli keegi peale Keski ei püüa. Jube jama küll, et me siis ei võida. Huvitav tõesti. Kuidas on võimalik, et pealtnäha suhteliselt mõislikud inimesed selliseid möödapanekuid oma reklaamides ja kampaaniates teevad? Kui ma ärimaailmas sama võhik oleks, jääks Tallinnas poolte potensiaalsete klientideni jõudmata. Miks poliitikas samade põhimõtete järgi ei mõelda? Enamikel poliitikutel ju käpp ärimaalimas sees…

Selgituseks: vaatan hetkel saadet “Vabariigi kodanikud”.

Kui tuju on selline, et tahaks midagi lõbusat kogeda ja kohe südamest naerda, aga naeruajat pole käepärast, on üks tore viis lugeda kokku kooliaja mälestusi, mida koolikaaslased on kokku kirjutanud.

Näiteks mu pinginaabrile kukkus põhikooli matatunnis jõulualulude laulmise käigus õpetaja näts vihikusse. Õpetaja oli aga sääne kurjavõitu olemisega, et pinginaaber ei julgenud isegi naerma hakata selle intsidendi peale. Kuidas ma küll seda lugu ei mäelatnud?

Üleüldse on pika aja taha vaatamisel  sündmustel naljakas nostalgiaseepia värving. Ma vist hakkan vanaks jääma