Nii väga, kui see pilt ka juba leierdatud pole, ei saa midagi muud paremini kirjeldada minu tänase päeva emotsioone. Si-si-si-sinine esmaspäev… Mõni päev kohe on selline.

Niih… Õunahooaeg on kuulutatud ametlikult avatuks. Eile sain kätte kotitäie kohe-kohe oma eksistentsiga hüvasti jätvate õuntega. Leidsin õnneks Gea blogist sellise retsepti, mille koostisosad olid kohe kodus olemas. Aega ka selle maiuse tegemine eriti ei võtnud, nii et tulemuse ja energiakulu suhe oli 5+.  Võib-olla et suhkrut võiks järgmine kord vähem panna…

Järgmisel nädalavahetusel lähen Pärnumaale järgmist õunauputust likvideerima. Plaanis on teha ka suurem kogus õunamahla. Sellega seoses on teretulnud ka igasugused õpetused õunaveini tegemiseks ning ettepanekud õunte kasutamise kohta soolastes toitudes (eeldusel, et need toidud pärast magusad ei ole, muidu peremees ei söö).

Seoses töö iseloomuga alustati täna minu vaktsineerimisega hepatiidiviiruste A ja B suhtes. Lisaks sellele, et kõrvalnähtudena võin ma aeg-ajalt täiskuu aja ristteel verist vahtu välja ajada ja “Umbluu!” karjuda, ei ole minuga ka järgmised kaheksa kuud mõtet titejuttu ajada. Lihtsalt ei tohi ja kõik. Päris nutikas töötajateülene kontrollmehhanism, peaks mainima