Tundub, et mul on vaba aega tekkinud. Alles ükspäev tegin hunniku pastasalatit täidetud tortellinidest, salaamivorstist ja muust heast-paremast. Täna läksin poodi ja avastasin, et peaaegu mitte millegi eest saab juba rabarberit osta! Maksin peotäie varte eest kuus krooni ja otsustasin kooki teha. Sellist kooki. Tuli äga maitsev, vetruv ja mahlane. Ainult viimases etapis pidin ahjule vunki juurde keerama, sest 125 kraadi juures ei toimunud küll midagi.

Üleüldse, nüüd kui kitarritunnid on läbi, töö hakkab normaliseeuma ja loksuma tavatööpäeva tundidesse, olen ma jõudnud kokata, nühkida ja möllata ja isegi veidi aknaid pesta. Kui kõik kodus tehtud saab, siis võib niiviisi varsti külalisigi kutsuma hakata. See oleks küll midagi ennenägematut viimaseid kuid arvesse võttes

Kallis autojuht,

Kui Sa jõuad ristmikule, ja Su ees on “Anna teed!” märk, siis palun ära unustada anda teed ka jalgratturile, eriti kui olen juba ristmikule välja sõitnud. Ma saan aru küll, et minu kaherattaline sõber pole nii ilus ja uhke, kui Sinu tuliuus must bemm, aga ta viib mind sellegipoolest usaldusväärselt sihtkohta. Liikluskorraldust eirates saan mina surma ja Sina lähed vangi, sest just Sina olid see, kes eksis. Parem on vist ikka märke vaadata?

Kultuursele liiklemisele lootes,

Jalgrattur

Ma värisen ülekere, silmad on pisarais ja sõnu ei jätku, sest vaatasin just ära Losti 5. hooaja täiesti uskumatult pöördelise  finaali. Üleüldse pole mul enam aimugi, millest 6. hooaeg rääkida võiks. Täiesti sürr. Kõik on pahupidi.

Ma olen selle aasta Minu Eesti Mõttetalgute projektiga 100% nõus: vigisemise asemel koondada huvigrupid ja hakata otsast probleemidele lahendust leidma. Üks mu sakslasest sõber kunagi ütles, et ta tohutult imetleb väikeriike, sest võrreldes tema kodumaaga on meil vaid käputäis inimesi, aga ülesanded riigi funktsioneerimiseks on üldjoontes samad. Seega pole ime, et meie virinale keegi teine ei vasta, sest kõik inimesed juba on oma tegemistega hõivatud. Seepärast on igati tervitatav (ja lausa geniaalne) ettepanek, et igaüks saaks ka ise midagi kodumaa arenguks ära teha.

Piinlik juhtum, et ma ise tegelikult 1.mail mõtettalgutest osa ei võtnudki. See-eest elasin ma kaasa ühele kindlale huvigrupile, mis koondab aktiivseid harrastusiluuisutajaid eesmärgiga sporditingimuste parandamiseks Tallinnas/Harjumaal. Seoses Linnahalli jäähalli sulgemisega tekib Tallinnas tõsine probleem nii professionaalsetel jääsportlastel kui ka harrastajatel olemasoleva kahe jäähalli platside jagamisel. On selge, et 2×2 platsist Tallinnas jääb ilmselgelt väheks ning katusealuse vaba jää olemasolu tavakülalistele jääb mõneks ajaks mineviku nähtuseks.

Eile toimus harrastusuisutajate ümarlaud, millest võttis osa ka Uisuliidu president. Mõtteid sai avaldatud ja ideid talletatud. Esimese pressiteate meie tegevusest leiab siit. Igasugused konstruktiivsed kommentaarid, nõu ja jõud on äärmiselt teretulnud. Usun veel naiivselt, et aktiivsuse olemasolul saab palju asju siin ilmas liigutada.

Illustratiivseks materjaliks on USA iluuisutamislegend Michelle Kwan ja selle fotoga tahan ma endale eeskuju seada, kuidas väliskandil pääsukest sõidetakse

Photo by Jonathan Ferrey/Staff – Getty Images

Edit: Pressiteade leidis pikemat kajastamist ka Eesti Päevalehes.

T2na s6itsin pool Tallinna nr 33 bussiga l2bi, aga j6udisn l6puks 6nneks siiski 6igesse kohta. Pandi mulle yks magav pamp sylle ja kl6psutati pilte. Ma ju ikka mainisin, et sain vahepeal t2diks? Fotosyydistus:

Kõik sai alguse loomulikult sellest, et Kaja ja Meelis kaitsesid oma doktoritöid. Au andma peab mõlemale: nii verstapostini jõudmine kui kaitsmisüritus ise ei olnud kummalegi just lihtsaks tehtud. Meelise kaitsmine oli aga parim, mida ma siiani oma lühikese elu jooksul näinud. Vinge oponent, Michael Botchan, pani koos Meelisega kogu auditooriumi küüsi närima ja ma usun, et suurem osa meist tundsid ennast kohutavalt rumalatena. Aga ju siis tal on see vabadus, sest selline mee ongi üks elusolevatest molekulaarbioloogia gurudest. Ja lisaks mainis ta, et talle maksti hea šõu korraldamise eest. See õnnestus tal muidugi suurepäraselt.

Peale 2×3h kaitsmisi jätkus õhtu Ülikooli kohvikus koos paljude endiste kolleegide ja verinoorte viroloogidega. Avastati, et ma tegevat meeste tööd (ehk siis seda tööd, millega mehed ise hakkama ei saa ) ning kahjutundega leidsin mõne inimese ikka kinni istuvat 4 aasta tagustes väärkujutelmades. Aga aega oli, sai rääkida kõigiga ja kõigest täpselt nii palju, kui süda soovis. Mõnus.

Volbriöö puhul tuli kaugelt põhjast Tartusse turistitama saabunud seltskonnal teha tiir ka Heade Mõtete Linna kõrvaltänavatel, lootes leida võimalust jalakeerutamiseks. Peale kolme korporatsiooni, trügimisi, kummalisi tudenginäidendeid, millest sõnagi kuulda polnud, ning ootamatult vähest alkoholi maandusime Rotalias Ska Factory kontserdil. Ja sai jalga keerutada küll, nii et õhtu läks igati asja ette. Lisaks õnnestus mul kohata umbes 90% oma Tartu tuttavatest ja sõpradest, nentida, et mu korteriühistu esimees on Tartus korporatsiooni vilistlane ja komberdada, nagu ennemuiste, kontsade klõbinal peale poolt nelja öösel majutuskoha poole.

Tartul on imekspandav omadus edukalt mu stressi maandada. Loodetavasti tekib võimalus lähitulevikus ka sinna pikemalt jääda, oleks tore nii mõnelegi inimesele rohkem kui vaid “Tsau!” öelda. Ja mis praegusesse hetke puutub, siis lõõgastav on mõelda, et nädalavahetus on alles ees!