Vahel võib ju vigiseda ka eksjuonju? Minuni on jõudnud see etapp töös, kus ma ei tee enam varsti vahet reaalsusel ja ulmel, kus asjad kasvavad üle pea ja aju annab paanikahäirekella. Üleeile öösel tülitsesin unes meie peaarstiga, kes on maailma kõige rahulikum ja kaalutlevam inimene ever. Täna öösel oli Meredith sarjast “Grey anatoomia” ja pidin patsiendil laparaskoopilise operatsiooni käigus tuvastama munajuhade läbitavuse. Tegelikus elus kirjutan juba kolmandat nädalat ühele killer (aga see-eest huvitavale) artiklile diskussiooni, milleks läbiloetavate artiklite hulk ulatub varsti maast laeni. Üks ammu lõpetatud asi saadeti ajakirjast tagasi, kuna üks kahest kriitikust pole ikka rahul. Esimene andis oma heakskiidu juba ma ei tea kui kaua aega tagasi. Kas olen mina loll või kriitik norija? Lisaks tegelen ma asjadega, mis pole niiväga üleüldse minu pärusmaa: tekstitöötlused, kujundused, printimistööd, müügialased läbirääkimised, ajalehtede intervjuud. Ja kui ma uurisin juhtkonnalt, kas sellise töö peal ei peaks eraldi inimene olema, sain vastuseks, et seda eraldi inimest polevat kuhugi istuma panna. Einoh, tänks. Ja täna koosolekul selgus, et koristaja asendaja oli ülemusele vahele jäänud loputades põrandakaltsu meie kohvitasside kohal. Ilmselt on mingi imepärane bakteriaalne koostis mu hommikukohvis kogu selle hullumaja peasüüdlane.

Tegelikult õues ju päike paistab, mis on vähemalt hommikuse ärkamise muutnud märksa inimlikumaks. Ja eks pakilised asjad kuhjuvadki tavaliselt ühte kohta. Tuleb ilmselt oodata, millal see “koht” läbi saab. Seniks aga: “Welcome to the world of a mad scientist!”

Ma ei ütle midagi . Marlango on äge. Fänn.

Ehk natuke sai käsitööd tehtud. Võtsin seekord õmblemise ette ja olen väga rahul   Kahekordne kunstkarusnahk+kumm ja natuke kollast niiti ning tulemus on selline:

Kunstkarusnahk on nii mõnus ja pehme, et Heru juba muretseb, et võtan uisud täna öösel kaissu Tegelikult mõtlesin, et peaks õmblemisele rohkem tähelepanu pöörama. Mingi mõte oli, et sel aastal ei osta ühtegi suverõivast, vaid õmblen kõik ise. Hooaeg peaks kulmineeruma ühe suvise piduliku kleidiga, mida nendes lugematutes pulmades augustis-septembris kanda. Ilmselt on see üleliia optimistlik plaan, aga unistada ju võib…

Ma ei tea päris täpselt, kuidas see nii on läinud, aga seep vahutab viimasel ajal kuidagi aktiivsemalt kui tavaliselt. Ja ooperisse kutsutakse ka pidevalt. Kultuurne värk, ma ütlen.

Kui ma uisutrenni alustasin, siis olin tükk aega veendunud, et varustus pole kuigi oluline: uisk on ju uisk. Tänaseks päevaks on selgunud, et selles uskumuses peitub vaid pool tõde. Nimelt muretsesin omale edasjiõudnud harrastajale mõeldud uisupaari, mis võimaldab mul keerutada kindlamalt, hüpata kõrgemale ja kaugemale ning liuelda kiiremini.

Seoses sellega on mul üle üks paar pühapäevauisutaja naiste iluuiske firmalt Piruett! Värvilt valged, välimuselt terved, kuid kasutatud, tera äsja teritatud. Originaalsuurus oli 39, aga ise kannan tavaliselt jalanõusid nr 40 ja usun, et saabas on selle numbrini juba välja venitatud küll. Saabas on ühekordsest nahast (pehme) ja plastiktallaga. Kaasa annan ka plastmassist punased terakaitsmed. Sobivad nad täiesti vabalt uisusammu sõitmiseks, pööreteks ja lihtsamateks ühe jala harjutusteks.

ANNAN ÄRA TÄIESTI NIISAMA lootuses, et mind uisutamise juurde toonud uisupaar rõõmustab kedagi äkki veel sellelgi talvel. Ja kehtib kiirema reegel: kes enne jõuab, see saab. Sooviavaldusena arvestan kõikvõimalikke kanaleid pidi minuni jõudnud teateid, kaasa arvatud kommetaarid sellele postitusele.

EDIT: Uiskudel uus omanik, minul kommi ja veini: PIDU!

Ma võin nüüd igatahes kuni aegade lõpuni oma sugulastele, tulevastele lastele ja laste-lastele rääkida, kuidas minu noorusajal oli maailm karm ja kord lõi mu ülemus mul isegi vere ninast välja. Aga alustame algusest…

Ma ei teagi täpselt, millest teisipäevane pallimänguidee alguse sai. Võib-olla meie laienenud kollektiivi integreerimise soovist või lihtsalt seetõttu, et ülemusel oleks kus ja kellega sporti teha. Igatahes, sai renditud üks spordisaal ja mängitud tunnike jalkat. Esimese korra solidaarsusest tuli kohale isegi päris suur hulk rahvast, mistõttu sai komplekteerida lausa neljased võistkonnad. Entusiastlikud noorsportlased, nagu me oleme, ei lasknud keegi end heidutada sellest, et jalkat sai viimati mängitud kooli kehalise kasvatuse tunnis. Ilma igasuguse tehnika ja taktikata jooskime end esimese kümne minutiga hingetuks ja tabasime ära, et rollide jagamine väljaku raames ei ole üldse nii mõtetu idee. Edasine sportimine oli seega märksa sihtpärasem: inimesi jagus nii kaitsesse kui rünnakusse ja taktika “kõik peavad jõudma kõikjale” visati nurka uusi algajaid ootama.  Mäng oli äärmiselt tasavägine: 5 minutit enne lõppu oli seis 3:2 ja võitjavõistkond otsustas, et oma võidu kindlustamiseks on rünnaku asemel targem investeerida kaitsepositsioonidesse. Kaotajavõistkond muutus muidugi mängu algusega võrreldes äärmiselt kirglikuks ja matsud kaitsjate pihta aina tugevnesid. Viimasel minutil toimus väga huvitav ja kiire pallivahetusintsident ründajate ja kaitsjate vahel. Mina olin end selleks hetkeks positsioneerinud värava vahetusse lähedusse, kui käis äkki ilge mataks ja ma ei näinud paar sekundit midagi. Siis sain aru, et nina oli valus ja olin saanud palliga otsejoones keset sihverplaati. Veri väljas, muidugi. Fenomenaalne selle löögi juures oli asjaolu, et lööjaks oli mu ülemus, kes oli tegelikult minuga samas (võitjate) võistkonnas ja mina seisin värava ees, mida pidime kaitsma. Nii et võib öelda, et oma nina ja vere hinnaga päästsin ma meie võistkonna “oma värava” löömise häbist ja kindlustasime võidu.

Lugejate rahustuseks võin kinnitada, et nina on ikka otse, luu terve ja praeguseks vaid veidi hell. Ja ma usun et ka verekaotus ei ületnud milliliitrit. Ja ütleme ausalt, kui lööja ja kaitsja rollid oleksid olnud vastupidised, oleks mul olnud märksa piinlikum, ja järgmise hommiku koosolekul oleks jätkunud  julgust suhelda vaid oma kinganinadega.

Ja veel: miks mul on meeletult haiged kõhu- külje- ja käelihased? Äkki me ikkagi ei mänginud jalgpalli, ainult arvasime, et seda tegime

Kuna meie lähisuguvõsas pole ammuilma juba uusi põnne tatsama vupsanud, on elevus uue tulevase sugulase üle üüratu. Ja kohe nii üüratu, et sundis mind haarama lõnga ja vahendid ja toimetama hilistel õhtutundidel kõik selle nimel, et uuel ilmakodanikul külm ei hakkaks (harjunud on ta ju sooja mõnusa olemisega).

Märkus: karu pikkus on umbes 60 cm. Muster raamatust “Heegeldised beebidele ja mudilastele”.