Pakun kaaslase haigestumise tõttu piletit juba sel reedel, 23. jaanuaril kell 18  Tallinna Rahvusraamatukogus toimuvale etendusele Klammi Sõda.  Hind on ainult 115 Vabariigi raha ning kohad on vabad (ei pea minu kõrval istuma). Huvilistel palun jätta teade kommentaaridesse, teadjamad võivad  helistada/kirjutada/joonistada.

Üks asjassepuutuv artikkel ka.

Edit: läind!

Mina käisin laupäeval ooperit vaatamas – aga mitte Estonia teatris, vaid hoopis kinos. Selle sünduse eest on täieõiguslikult vastutav muidugi Liina, kes mulle vaid umbes viis tundi enne etendust pileteid pakkus, suured tänud talle selle eest! Peab mainima, et Metropolitan Opera igakuine päevase etenduse otseülekanne kinodes üle maailma on üks igati väärt projekt ja äärmiselt tänuväärne kontseptsioon. Olgem ausad, kuidas muidu olekski võimalik jälgida suures plaanis maailma tipplauljaid ja -tasemel lavastusi ühes parimas ooperiteatris. Sündmus oli ka CC Plazas muudetud võimalikult teatrilähedaseks: plaksumais oli keelatud, kahte vaatust eraldas vaheaeg ning ooperinautijatele oli loodud kino fuajeesse eraldi kohvi ja konjaki puhvet.

Meie käisime vaatamas Puccini ooperit “La Rondine” (“Pääsuke”), peaosades Angela Gheorghiu (Rumeenia) ja Roberto Alagna (sitsiillastest esivanematega prantslane). Arvestades, et seda ooperit ei ole üle 70 aasta lavadel mängitud, oli loomulikult kogu teos mulle tundmatu ja seetõttu ei olnud mul ka eelnevalt erilisi ootusi. Ilmselt seetõttu, et Puccini soovis “Pääsukesest” kirjutada algul opereti ja alles hiljem ooperi kasuks ringi otsustas, osutus teos keskmisest kergemaks ning lõppki ei olnud klassikaliselt traagiline (keegi etenduses surma ei saa). Draama puuduse üle ei saanud aga kurta ja minu emotsioonid lööb lõkkele ka seik, kus naine peab oma armastatu vabatahtlikult maha jätma ning elama edasi teadmisega, et kaks inimest siin maamunal enam kunagi armastada ei suuda.  Vahest on see hullemgi, kui ühe paarilise surm.

Edaspidi hoian igatahes ooperiülekannete seerial teadlikumalt silma peal ja ehk õnnestub veelgi laupäeva õhtuid nõnda meeldivalt veeta. Pileteid tuleb siiski üsna aegsasti varuda, sest saal oli seekord praktiliselt välja müüdud.

Algas sõprussidemete rehabilitatsiooniprojekt. Eile kohtusin üle viie aasta (!) oma lapsepõlvesõbranna Kristiga. Vanade sõpradega on tore asi see, et jutt läheb enam-vähem sealt kohast edasi, kuhu viimati pooleli jäi. Loodetavasti on edaspidised kohtumisintervallid lühemad ning et jätkub ettevõtlikkust teisigi vahvaid inimesi üles otsida.

Üleüldse on mul viimasel ajal tekkinud tunne, et kui Postimehe negatiivseid uudiseid mitte lugeda, siis on Eestis ikka täitsa tore elada

Jõuludeks tõime esimest korda oma koju oma kuuse. Täna õhtul saime nautida praksuvat kaminatuld. Jõuluhooaeg on nüüd päriselt läbi.

Olen paaril reedel avastanud end teleka tagant ETV poolt salvestatud etendusi vaatamast. Üks reede jäi silma Linnateatri “Genoom”. Üleeile vaatasin NO99 teatri “Naftat”. “Nafta” teatris live´is vaatamata jäämine oli mu teatraalse elu suuremaid traagikaid ja seetõttu jätkus minus siirast heameelt, et vähemalt televiisorikasti vahendusel etendust nautida võisin. Jätkus naeru, imekspandavust ja arutelu. Nafta otsalõppemise aspekti üle arutleti küll suhteliselt ühekülgselt, sest transpordihälve on vaid üks osa muutuste tuulest. Vähemalt sama olulise põntsu saab maailm läbi materjalitööstuse seiskumise, alustades  näiteks kogu plastikust, millest meid ümbritsev tehismaailm paljuski koosneb, ning kasvõi tekstiiliööstus jnejne. Samuti meeldis mulle mõte, et “kunstiinimene ei saagi nii palju raha teenida kui maffiaboss, sest ta ei riskeeri oma eluga iga päev”.  Etenduse teema tuletas mulle ka meelde, et  oleme oma väikse sõpruskonnaga juba etteteadlikult valmistunud nafta otsalõppemiseks, varudes jalgrattaid, sisekumme ja tiirutades mööda kodumaad “Naftavaba homne” projekti raames, heheee.

Pärast etendust klõpsasin kanalilt kanalile, kuni jäin lõpuks pidama Neljandas näidatavale filmile “Tape” (“Kassett”). Üks tuba, kolm näitlejat, ei mingeid eriefekte, ei plahvatusi, seksi, vägivalda, romantikat. Üks ruum ja kolm inimest ning minu poolt 86 minutit suu ammuli vaatamist. Äärmiselt nauditav, lausa pinev sõnateater filmis. Ja Uma Thurman on ikka üks äge ja hurmav ning ilmselt ka üks parimaid Naisnäitlejaid siin ilmas.

Kogu selle nauditava telekavaatamise käigus valmis üks värviline vestike. Kas polnud mitte kasulikult veedetud õhtupoolik?

Uus aasta on alanud, tunne on hea ja pea mõtteid täis. Pühade aja ja pühadevahelise aja võtsin end töölt vabaks, lõin jalad seinale ja resideerusin suuremalt jaolt kodus. Ei hakanud igav. Võiksin olla seal veel ja veel. Võib-olla isegi koduperenaise elu sobiks mulle, ha-haa Aga tegelikult on käes paras aeg vaadata tagasi eelnevale aastale, teha enda sees mõned kokkuvõtted ja seada uued eesmärgid.

Aasta 2008 oli kindlasti üks edukas aasta minu jaoks. Palju sai tehtud, nähtud ja alustatud:

1. Kodu – päris oma kodu väikeses roosas majas kamina ja vanniga. Meeldis kohe algusest peale ja õige kodu tunnegi ei lasknud end kaua oodata. Vaid esimene öö oli kuidagi imelik, ärkasin iga krõpsu peale ja juurdlesin, et kas on ikka normaalne, kui lambid jahtudes prõksuvad või et ma kuulen, kui keegi trepist käib. Kodu tunne kinnistus veel eriti nüüd, kui otsustasime suht viimasel hetkel ikkagi jõuluks kuuse tuua. Nüüd ei raatsi seda välja visata, nii õdusmeeleolu on toas. Õnneks on kolmekuninga päevani veel veidi aega. Jõuluboonusena lasi ühistu koridori ka ära remontida. Nüüd ei ole piinlik enam külalisi välisusksest korterini juhatada. Mõnusad rohekad ja beežikad toonid puitvoodril, põrandalauadki pandi uued.

2. Sain täiskasvanuks – tegin autojuhiload. See, kuidas ma sõidueksamitelt läbi sain, oli küll täielik ime ja õnnemäng, aga nüüd linnapilti jälgides võin ma öelda, et “raske õppustel, kerge lahingus” peab paika. Parkimine keerulistes situatsioonides mulle siiani ei meeldi, möödasõidud maanteel pimedas ka mitte, aga muidu naudin roolimist küll väga. Õpetaja Toomasele igatahes suured tänud.

3. Töö-töö-töö. Esimene täisaasta, kus ma ei käinud üheski koolis. Viimati olin sellises seisus kuueselt. Samas, ei saa kuidagi väita, et ma sel aastal midagi ei õppinud – täiesti vastupidi. Oli huvitav ja töine aasta: õppisin mitmeid uusi meetodeid, tutvusin süviti teooriaga (mida mul ülikooli laborites sageli alles vahetult enne lõputöö kirjutamist aega teha oli), käisin konverentsil, andisn ise ühe erialase loengu, avaldasin artikleid ning viisin läbi terve aasta kestnud uuringu. Loodetavasti õnnestub selle põhjal järgneval aastal hea mitu tööd avaldada. Oleks tore.

4. Alustasin kitarrimängu ja harrastajatele mõeldud iluuisutamisega. Mis seal ikka, tunnen end veel piisavalt motiveeritult ja pealehakkajana, et uusi asju ette võtta. Eks näeb, kauaks seda indu jätkub. Kahjuks jäid uute ettevõtmiste kõrval mõned varasemad hobid tahaplaanile.

5. Veetsin rohkem aega oma pereliikmete ja Eestist pärit sõpradega. Mitte küll piisavalt, aga ilmselt ei saagi kunagi midagi piisavalt olema. Paar korda sai Soomes käidud ja ühendus mitme hea sõbraga kaugetelt maadelt on säilinud.

6. Vaatasin palju filme, käisin mõnel ooperi- ja teatrietendusel ning viskasin näppu ja tukka paaril rokk-kontserdilgi (Korn, Lenny Kravitz). Avastasin väga positiivse NO99 teatritrupi. Lugesin selgelt liiga vähe raamatuid ning jõudsin liiga harva kunstinäitustele (Joan Miro omal käisin nii Kumus kui Barcelonas. Selle üle väga hea meel). Seega jääb üksjagu arenemisruumi järgmiseks aastaks.

7. Tundsin väga palju häid emotsioone: armastust, lahkust, osavõtlikkust ja ausust. Kuulsin palju ilusaid ja häid uudiseid. Järgmisel aastal saab ilmselt nii pulma kui katsikutele. See kõik kaalub tuhandekordselt üle need negatiivsed aspektid, mis eluga ikka kaasas käima peavad. Ying ja yang, üht teiseta ei saa.

Mida ma siis ootan aastalt 2009? Kõike head ja paremat loomulikult ja seda soovin ka kõigile siia eksijatele!