Kui väga lühikese ajaintervalli jooksul kukub ära tooli seljatugi, tsentrifuugi kaas enam kinni ei lähe ning ülakorruse sünnitustoa helid hakkavad selgelt kabinetti kostma, tähendab see vist vaid üht: mine ära koju, nädal on läbi!

Linnahallis eellavastus eile Cole Porteri muusikal “Nii on meil moes” (“Anything goes”), mida mul õnnestus jälgida lausa teisest reast. Nägin ära näitlejate paksu meigi, ninakarvad ja üleprodutseeritud miimika. Tegelikult oli tore etendus, mis ma siin ikka norin. Tohutult nauditav oli kaasa elada Kaire Vilgatsi laulule, liikumisele ja näitlemisele. Ta läheb niivõrd hästi oma rolli sisse ja lausa särab laval kuni viimase kummarduseni välja. Ja Tõnu Kark oli nii lahe Tõdesin, et ilmselt üks vahvamaid vanema põlvkonna näitlejaid siin maal. Suure aplausi teeksin koreograaf Kristin Pukkale. Ilmselt ei olnud seatud eesmärgiks, et lavaline liikumine ja kõik tantsud, nii soolod, duetid kui rühmatetteasted oleksid nauditavamad ja paeluvamad kui laul. Muusikaline pool jäi liikumise kõrval tõepoolest natuke kahvatuks.

Kui ma kunagi ise muusikali kirjutan (hahaa, jee rait), siis jätan sealt igatahes välja kõik imalad armastustseenid. “Cats” muidugi juba on sedasorti teos, aga olgem ausad, seal puudub ka igasugune muu sisu

Ja Linnahallile palavad tervitused ja soovitus, et garderoobitasu eest võiks korda teha allapoole kalduva nurgaga istmed ja kätekuivatusvõimaluseta peldikud