Kõik algas teisipäeval. Või äkki andis hullumeelsusele tõuke sigaralli esmaspäev? Igatahes tesipäeval läksin kirurgi juurde, et lasta maha lõigata oma maagiline üksik sarv ja loobuda ametlikult ükssarve staatusest. Tolle haigla eripäraks on raudselt see, et isegi kirurgia osakonnas ei nõuta praeguse vesise ilmaga kilesusse, aga see selleks. Tegelikkus seisneb hoopis selle, et kuigi nad käsivad 15 minutit varem registratsiooni tulla, ei pääse arsti juurde ikka enne kui pool tundi peale kokkulepitud aega ja seda ka kibekiirel tööpäeva hommikul. Aga ka sellest ei tahtnus ma rääkida. Pigem hoopis sellest, et potsatasin pärast pikka ootamist, saapad jalas, kirurgi lauale maha, kästi sarv juuste alt välja otsida ja…. mida ei ole seda ei ole! Ma hetkeks arvasin, et tegemist on jabura unenäoga, sest sarv on mu pealae parempoolusel pesitsenud juba kolm aastat ilma vahepealsete jalutuskäikude ja muude eemalviibimisteta. Seetõttu ma kirurgi ei näinudki, naersin veidi kohmetult ja sõbralik õde kinnitas, et tõesti, need sarved võivad vahel ka ise ära kukkuda. Nagu põdral. Tundub, et minu haiglasse minekul oli tegelikult ikkagi kõrgemalt seatud eesmärk, sest majast väljudes oli mul võimalik püsti aidata teele praktiliselt näoli maha kukkunud meesterahvas. Tal oli ka hea meel, et ma arsti juurde tulemata ei jätnud ja tänas mind lahkesti.

Tänane päev ootas minult tarkuse ja osavuse demontsreerimist kahekümne arsti ees Lastehaiglas. Olin oma ettekandega viimased vabad õhtupoolikud hakkama pannud, närv kõditas ja peopesad olid higised. Publik oli muidugi juba väsinud, osad tahtsid lahkuda, osad püsti seista. Lubasin mitte nende aega kaua viita ja 45-minutilise kõne asemel pakkisin pillid kokku juba poole tunni järel. Loodetavasti sai vähemalt mõnele kohalviibijale päriliku trombofiilia diagnoosimise algoritm ja profülaktilised võimalused veidi enam selgeks. Igatahes, pingelangusest lumevallide kohal rõõmsalt hõljudes liikusin ma rutakalt bussipeatuse suunas ja istusin rahulikult ühistransporti. See, et ma koju mineku soovil kõigepealt Järve haigla juurde jõudsin, ei pannud mind grammigi imestama. Uskusin, et valisin lihtsalt vale suuna. Tegin tiiru ära (see polnud kuigi pikk), jõudsin taas Lastehaiglani ning alustasin uuesti. Kusagil Õismäe ja Järveotsa kandis hakkas mulle aga tunduma, et 17A bussiliini jaoks on tegemist ikka selgelt liiga suure ringiga. Aga siis oli ka juba hilja. Astangul lasi pikajuukseline rokk-bussijuht rahva maha, sulges uksed ja pani tuled kustu. Natuke hirmus hakkas ja hetkeks läks mõte kaotsi. Tänasin peagi õnne moodsa informatsiooniajastu eest lasin telefoni teel välja uurida oma täpse asukoha ja kesklinna jõudmise võimalused ning adusin, et ainus, mis mind Astangult päästab, on seesama nr. 61 (!!!) buss. Jah, ma olin ise ka sõnulseletamatus hämmingus oma liinivalikus.

Mingi ime läbi jõudsin kitarritundi isegi hilinemiseta. Georg armastab minu käeasendi üle norida ning mina lasen tal kuulekalt seda teha, oma huvid ju mängus. Asi võttis aga veidi ulmselisema pöörde, kui ta haaras äkki laualt paberikäärid ja teatas, et minu sõrmitsemisküüned (paremal käel siis) olevat alagaja jaoks liiga pikad  ja lõigaku ma need maha. Tubli lapsena kuulasin sõna. Pidin siiski teatama, et need käärid on iga maniküüri õudusunenägu ja et ma ei kujutanud varem ette, et poolvõõras meesterahvas võiks kunagi minu küünte osas otsuseid teha

Ühesõnaga, ma ei tea, kas hulluks olen läinud mina või maailm mu ümber, aga ootan juba huviga, mida homne toob. Loodetavastis mitte luumurde uisutrennis (ptui-ptui-ptui).

2 nädalat Helsingini. 3 nädalat ja 2 päeva puhkuseni. Jeees!

Ja mina veel mõtlesin, et igas inimeses peaks ju ometi midai olema, mis teeb ta milleski andekaks.
Tuleb välja, et ma peaksin töötama värvidega

http://www.xrite.com/custom_page.aspx?PageID=77

Based on your information, below is how your score compares to those of others with similar demographic information.

• Your score: 0
• Gender: Female
• Age range: 20-29
• Best score for your gender and age range: 0
• Highest score for your gender and age range: 1470

0 ( Perfect )

99 ( High )

You have perfect color vision!

Link ja test Gea blogist.

Kui väga lühikese ajaintervalli jooksul kukub ära tooli seljatugi, tsentrifuugi kaas enam kinni ei lähe ning ülakorruse sünnitustoa helid hakkavad selgelt kabinetti kostma, tähendab see vist vaid üht: mine ära koju, nädal on läbi!

Linnahallis eellavastus eile Cole Porteri muusikal “Nii on meil moes” (“Anything goes”), mida mul õnnestus jälgida lausa teisest reast. Nägin ära näitlejate paksu meigi, ninakarvad ja üleprodutseeritud miimika. Tegelikult oli tore etendus, mis ma siin ikka norin. Tohutult nauditav oli kaasa elada Kaire Vilgatsi laulule, liikumisele ja näitlemisele. Ta läheb niivõrd hästi oma rolli sisse ja lausa särab laval kuni viimase kummarduseni välja. Ja Tõnu Kark oli nii lahe Tõdesin, et ilmselt üks vahvamaid vanema põlvkonna näitlejaid siin maal. Suure aplausi teeksin koreograaf Kristin Pukkale. Ilmselt ei olnud seatud eesmärgiks, et lavaline liikumine ja kõik tantsud, nii soolod, duetid kui rühmatetteasted oleksid nauditavamad ja paeluvamad kui laul. Muusikaline pool jäi liikumise kõrval tõepoolest natuke kahvatuks.

Kui ma kunagi ise muusikali kirjutan (hahaa, jee rait), siis jätan sealt igatahes välja kõik imalad armastustseenid. “Cats” muidugi juba on sedasorti teos, aga olgem ausad, seal puudub ka igasugune muu sisu

Ja Linnahallile palavad tervitused ja soovitus, et garderoobitasu eest võiks korda teha allapoole kalduva nurgaga istmed ja kätekuivatusvõimaluseta peldikud

Täiesti uskumatu, aga ma tundsin end täna esimest korda elus täiskasvanud inimesena. Sõitsin nimelt esimest korda autoroolis nii, et kedagi rohkem autos ei olnud kommenteerimas, õpetamas või niisama jutustamas. Tee oli küll lühike: uisutama ja tagasi. Aga ikkagi. Sel hetkel, kui pärast trenni sammusin bussipeatuse asemel auto juurde ja avasin puldiga autouksed, millega kaasnes klassikaline heli “bibiip!”, valdas mind imelik tunne. Meenus, et kunagi lapsena oli mul autojuhtide ees teatud aukartus, sest ainult suured ja vastutustundlikud tädid ja onud juhtisid autosid. Imelik oli. On möödunud aasta autokooli algusest.

Päevad ja nädalad mööduvad pöörase kiirusega, valget aega näeb harva ja vabu hetki arvuti taga niisama jutu vestmiseks napib. November tõotab siiski teatud rutiini ja rahulikumat elu, plaanivabu nädalavahetusi ja normaalseid 40-tunniseid töönädalaid. Jah, artiklitega läks viimastel nädalatel ralliks. Oktoobris toimusid veel Tartus Arstiteaduskonna päevad ja labori kolimine Mustamäelt Viimsisse ning nii see kuu mööduski kuidagi märkamatult.

Õnneks olen suutnud ikka natuke kultuuri nautida. Filmidest: “Põletada pärast lugemist“, “Monster” ja “Gods and monsters“. Ilmselt üht-teist veel, mis nii hästi meelde ei jäänud. Vendade Coenite filmi (esimest) soovitan neist enim: garanteerib naeru ja wtf? emotsioone Ei juhtu just tihti, et satun eksprompt mõtte või kutse ajel kinno, teadmata enne suurt midagi vaadatavast filmist, ja siis saada selline vahva elamus! Viimati juhtus see filmiga “V nagu veritasu“, mis on tänini üks mu lemmikuid. Hetkel ootab riiulis Wong Kar-Wai film “2046” vaatamiskaaslasi.

Teatris käisin ka. No99 ja “Kommunisti surm“. Mulle ikka endiselt meeldivad No99 näitlejad. Nendes on väga mõnusat värskust ja kaasahaaravat energiat, mis ei lase kütkestusel terve etenduse jooksul kordagi kaduda. Kuna see oli alles teine etendus, mida seal teatris on olnud mahti vaatamas käia, ei ole ma ka nende stiilist või nägudest väsinud. Ehk ei väsigi, see oleks tore. Etendus ise oli aga väga tõsine. Mitte et seal naerda ei oleks saanud, aga läbi iroonia, sarkasmi ja musta huumori kisti lahti kõige valusama haavad Eesti rahva ajaloost ning visati need publikule toorel kujul näkku.

Ma ei tea, mis toimub, aga panen tähele, et viimasel ajal satuvad teele ette Eesti-Vene suhteid ja eriti erinevaid sõdu käsitlevaid teosed, ning kõikvõimalikud gei-lesbiteemad. Tahaks juba sellest ringist väja ja süübida millessegi muusse.

Üks teema, mis mind seoses mu selle sügise hobidega saadab, on lõputu kobatsemine. Nii kitarritunnis kui uisutrennis tunnen, et ma ei ole võimeline jõudma isegi mitte selle eesmärgini, mille ise olen endale seadnud, rääkimata siis veel kõrgematest levelitest. Alguse asi, ma väga loodan. Igal sammul korrutatakse mulle, et täiskasvanud peast ongi raske. Hetkel surun ma hambad risti ja sisendan endale, et ma ei ole veel liiga vana, et õppida, ja et ühel ilusal päeval tuleb üht-teist ka positiivselt välja ning loob selle emotsiooni, mida ma pikisilmi ootan.

Eile oli väike egobuust ka: Irve sünnal mängisin esimest korda elus Munchkinit ja võitsin Läbi algaja õnne, loomulikult! Strateegiamängud ikka ruulivad ja kärukeeramine sobib mulle hämmastavalt hästi

Täna oli üle pika aja üks laupäev, kus ei olnud mingeid erilisi plaane. Kasutasin ära meie pikkadele inimestele mõeldud vanni võimalusi ning leidsin ühe pudeli punast kuiva veini. Rahulike nädalavahetuste terviseks, ma ütlen!