Mul on paar unenägu, mis aeg-ajalt ennast erinevates versioonides kordavad. Üks neist on seesugune, kus mult keskkoolis küsitakse, et miks ma pole terve aasta jooksul vene keele tunnis käinud. Sellele järgneb muidugi mitu pikka nuputamisminutit ja kõige jaburamaid vabandusi ja selgitusi üldse. Täna nägin seda jälle. Rääkisin puudumise teemal oma keskkooliaegse venelannast õpetajaga loomulikult vene keeles (!). Ainult et seekord oli mul vastus  valmis: ” Ma ei oska praegu terve aasta puudumist seletada, aga reedel puudusin seepärast, et läksin mehele.” Ning viibutasin oma sõrme, mida ehtis kalliskividega sõrmus, ning uue nimega passi, kus millegipärast oli ka Heru pilt.

Enne seda seiklesime Heruga Rhodosel, kusjuures terve saar oli muudetud tuha- ja söekaevandusväljadeks. Sõitsime kannatlikult ringi ja orienteerusime solgijärvede vahel, et mõnda vaatamisväärsust leida. Ei leidnud.

Oskab äkki keegi unenägusid seletada?

Ma ei suuda siiani uskuda, et on inimesi, kes peale “Laulva revolutsiooni” dokumentaalfilmi vaatamist võivad külma pilguga Sulle otsa vaadata ja öelda, et neid sündmusi ei olnud või et need ei loe midagi. Kahjuks neid inimesi on rohkem, kui arvata võiks. Igatahes üks väga ilusti tehtud ja südantsoojendav film. Soovitan vaadata nii eestlastel kui välismaalastel.