Ma pean kohe tükk aega mõtlema, et aduda, kui ammu ma tegelikult viimati Tartus käisin. Pean Tartut viimasel 3 aastal ülikiirelt arenevaks linnaks, sest iga kord, kui ma siia tulen, on kesklinnas valminud uued klaashooned ja väikeste tänavate ääres modernsed elumajad. Tegelikult on asi pigem selles, et käin siin selgelt liiga harva.

Aga mõnus on. Eesti on väike. Nägin tuttavaid nägusid Tallinn-Tartu bussis, tänavatel, toidupoes. Lisaks seletas mulle ristiema, et teadlane, kellega tulin siia koostööd tegema, on tegelikult mu sugulane. Tema lapsed ja mina oleme omavahel neljandat põlve nõbud. Vot sedaviisi! Järelikult mingi 1/23857 osa minust ikka teadlase verd on, sest neid kaugeid sugulasi teadusmaailmast on teisigi välja tulnud. (Ma ei hakka siin rääkima sellest, et suur osa Eestist on vist omavahel4. ja 5. põlve nõbud, aga see selleks.)

Tartu on teistmoodi linn. Hilisõhtul bussi pealt läbi kesklinna jalutades märkasin, et inimestel on juba karvase äärega kapuutsid peas, aga välikohvikud on ikka avatud. Inimesed on siin kuidagi ilusamad, võib-olla sellepärast, et nad on nooremad või rõõmsamad, ega mina ei tea! Imetlesin nii pimedas kui valges Supilinna arhitektuuri ja imestasin, kuidas mõne hubase ja lilleklumpidega korda tehtud maja kõrval seisab teine küll puhta tahtejõu peal püsti. Jalutasin vist esimest korda elus üldse lauluväljaku tagusel spordipargis ning leidsin, et sügisese Supilinnamiljöösse sobib erakordselt hästi Hispaania kitarrimuusika kõrvaklappidesse pinisema. Meenutasin üliõpilaselu juhtumisi, lollusi ja nalju. Seda, kuidas me ühel öösel kella kahe paiku ühe respekteeritud hambaarsti ukse taga käisime vaarikamoosi küsimas, sest tahtsime maisipudingit teha. Ja mis puding see ilma moosita on! Moosi me muideks saime ka. Või siis seda, kuidas 7 aastat tagasi oli Supilinnas veel vähem asfalteeriud teid ja kuidas ühel pimedal sügisööl ühe tänava otsas valgus otsa lõppes ja seetõttu oma kursavendadega lähemalt tuttavaks sain. Ja veel palju-palju muid seoseid väikeste puumajade, jõe, sildade ja vanalinnaga.

Töö edeneb ka siin nagu linnulennul ja tulekust oli väga kasu. Kahju, et nädalavahetus ei luba siia pikemaks jääda ja armsaid sõpru üle vaadata. Aga tulen jälle juba oktoobris!

PS Soovin palavalt tervitada inimest, kes jõudis minu blogisse google´i otsinguga “parim surm” ja avaldan kahjutunnet, et ta ei leidnud siit ilmselt päris seda, mida otsis