Kui leidub inimesi, kellele meeldib hea briti huumor ja kes ei ole veel vaadanud filmi sellest, kuidas üks Inglise härrasmees ronis künka otsa, kuid tuli alla mäest (1995), siis soovitan soojalt. Jaburat nalja jagub küllaga, võib vaadata ka väsinud peaga. Lahedat Walesi keelt, erinevaid aktsente ja inglaste-ueilslaste vahelist nagistamist on väga nauditav jälgida. Hugh Grant teeb minu meelest oma parima rolli (ma pole eriline fänn), lemmik-karakteri mängib välja aga Cole Meany aka Morgan the Goat. Filmi teema tõi mulle meelde lapsepõlvest pärit linnalegendi selle kohta, et Suurel Munamäel on ööpäevaringne valve selle jaoks, et lätlasedEestist kõrgema künkatipu saavutamise eesmärgil teda madalamaks ei tassiks.

Ma pean kohe tükk aega mõtlema, et aduda, kui ammu ma tegelikult viimati Tartus käisin. Pean Tartut viimasel 3 aastal ülikiirelt arenevaks linnaks, sest iga kord, kui ma siia tulen, on kesklinnas valminud uued klaashooned ja väikeste tänavate ääres modernsed elumajad. Tegelikult on asi pigem selles, et käin siin selgelt liiga harva.

Aga mõnus on. Eesti on väike. Nägin tuttavaid nägusid Tallinn-Tartu bussis, tänavatel, toidupoes. Lisaks seletas mulle ristiema, et teadlane, kellega tulin siia koostööd tegema, on tegelikult mu sugulane. Tema lapsed ja mina oleme omavahel neljandat põlve nõbud. Vot sedaviisi! Järelikult mingi 1/23857 osa minust ikka teadlase verd on, sest neid kaugeid sugulasi teadusmaailmast on teisigi välja tulnud. (Ma ei hakka siin rääkima sellest, et suur osa Eestist on vist omavahel4. ja 5. põlve nõbud, aga see selleks.)

Tartu on teistmoodi linn. Hilisõhtul bussi pealt läbi kesklinna jalutades märkasin, et inimestel on juba karvase äärega kapuutsid peas, aga välikohvikud on ikka avatud. Inimesed on siin kuidagi ilusamad, võib-olla sellepärast, et nad on nooremad või rõõmsamad, ega mina ei tea! Imetlesin nii pimedas kui valges Supilinna arhitektuuri ja imestasin, kuidas mõne hubase ja lilleklumpidega korda tehtud maja kõrval seisab teine küll puhta tahtejõu peal püsti. Jalutasin vist esimest korda elus üldse lauluväljaku tagusel spordipargis ning leidsin, et sügisese Supilinnamiljöösse sobib erakordselt hästi Hispaania kitarrimuusika kõrvaklappidesse pinisema. Meenutasin üliõpilaselu juhtumisi, lollusi ja nalju. Seda, kuidas me ühel öösel kella kahe paiku ühe respekteeritud hambaarsti ukse taga käisime vaarikamoosi küsimas, sest tahtsime maisipudingit teha. Ja mis puding see ilma moosita on! Moosi me muideks saime ka. Või siis seda, kuidas 7 aastat tagasi oli Supilinnas veel vähem asfalteeriud teid ja kuidas ühel pimedal sügisööl ühe tänava otsas valgus otsa lõppes ja seetõttu oma kursavendadega lähemalt tuttavaks sain. Ja veel palju-palju muid seoseid väikeste puumajade, jõe, sildade ja vanalinnaga.

Töö edeneb ka siin nagu linnulennul ja tulekust oli väga kasu. Kahju, et nädalavahetus ei luba siia pikemaks jääda ja armsaid sõpru üle vaadata. Aga tulen jälle juba oktoobris!

PS Soovin palavalt tervitada inimest, kes jõudis minu blogisse google´i otsinguga “parim surm” ja avaldan kahjutunnet, et ta ei leidnud siit ilmselt päris seda, mida otsis

… ja vaatasin NO99 etendust GEP-garjatšije estonskie parni. Ma olin tohutult rõõmus ja üllatunud, kuidas nii hästi ja valusalt suudeti tabada rahva säilimise probleemile lausa kui naelapea pihta ning seda kõike läbi huumori- ja hullumeelsuse prisma. Seda etendust ei saa väga hästi kirjeldada (vähemalt mina ei saa) ja kindlasti ka mitte päris täpselt ümber jutustada. Lemmikepisoodideks olid konkurentsitult vestlus PR firmas ja projekti rahastamise taotlus ärimeestele. Soovitan soojalt, isegi tuliselt, vaatama minna. Sel aastal mängitakse etendust viis korda veel.

PS Mul oli esimest korda elus ka praktilises mõttes hea meel, et mu nimi on lühike ja hääldatav ning ilusti öeldes isegi eestipärane, mitte nagu näiteks Gyrcelea :p

Kui paluda Herul muretseda mulle Prison Breaki 4. hooaja 2. osa ja siis ta vastab, et tegelikult on kolmas ka juba saadaval. Ehk siis mul on nädal aega läinud kaotsi nii, et ma isegi ei mõelnud hetkekski oma lemmikseriaali peale! Aga jah, fännid, kui te veel ei teadnud: ta on tulnud taas!

“Ega lastetusravi pole vorstivabrik, et mida rohkem toorainet, seda suurem toodang” – dr. Andrei Sõritsa Elite erakliinikust tänases Postimehes.