Neljapäeval oli asja apteeki sadama D-terminali kõrval. Sattusin oma ühe õnnetu retseptiga suure kamba noorte soomlaste selja taha, kellel igaühel näpus kümekond retsepti. Sellised piduse välimusega 20-30-aastates suhteliselt tüüpilised soomlased, veidi väsinud, läikivate silmade ja higiste otsaesistega. No mis siin Tallinnas ikka muud teha, kui pidutseda, eksole.

Prosviisoritädi leti taga oli aga selgelt ärritunud. Ainus, mille kohta ta oli nõus infot jagama, olid hinnad. Nii et ei saa just väita, et ta soome keelest aru poleks saanud. Seetõttu juhtusingi mina puhtast kaastundest seletama ühele noormehele, et hematogeen ei ole proteiini- või energiabatoon selles mõttes, mida tema arvab, ja selle tegelikust eesmärgist üht-teist seletama. Olin üllatunud, et ma seda soome keeles teha oskasin

Umbes veerand tunniga suutsid noored osta minu jaoks hämmastavates kogustes karpe mingisuguste minule tundmatute ravimitega ja jalutada apteegi ruumist välja. Proviisoritädi leebus mind nähes silmnähtavalt ja teenindas mind jutukalt. Lõpuks lisas üsna kurvalt, et tal on soome narkomaanidest ikka väga kõrini. Selgus, et kõrged ravimikarbihunnikud sisaldasid endas erinvat sorti uinuteid ja rahusteid, mida noored Eesti päritolu retseptidega ostsid.

Peale seda jutuajamist hakkas mul proviisoritädist üksjagu kahju ja samas adusin, millises ilusas roosas maailmas ma elan. Mõni palju õppinud arst kusagil (võimalik, et samas majas asuvas polikliinikus) teenib ilmselt kogu oma elatise noorte narkomaanide pealt ning sadama apteegi käibe moodustavad erinevad legaalsed mõnuained. Natuke harjumatu kontekst meditsiiniasutustest ja -töötajatest rääkides minu jaoks. Soomlased on aga rõõmsad ja Eesti majandus elavneb. Mis selles siis ikka halba saab olla, või mis?