Täna käisin end potentsiaalsetele kitarriõpetajatele näitamas. Olin end vaimselt valmistanud koputamisteks, järgilaulmisteks, kitarrimuusikast ja -huvidest vestlemiseks. Tegelikult nägi kogu vestluse “eksami” osa välja umbes selline:

A: “Moodusta akord CMaj7. Kuidas see sinu arvates välja näeb?”

B: “CMaj7? DO-MI-SOL-SI”

A: “Oot, ma pean nüüd kohe kindlamalt toolile istuma. Võtame teiega siis järgmisel nädalal ühendust ja lepime tunni toimumise kindlamalt kokku!”

Lahkusin totter naeratus näol ja kõndisin piiluva päikese all läbi Vanalinna. Nii suur suhtlemisvajadus oli, et helistasin sõbrannale, kellel ei olnud aega kohvitama tulla. Seejärel põrkasin Viru keskuses kokku oma tütarlapsega miilustava klassivennaga ning tekitasin veidi  piinlik-naljaka olukorra. Nüüd veel kuhugi muusikapoodi kitarrikotti otsima ja siis minust alles saab virtuoos, oodake ainult !

….või jah. Täna Hansapanga Tervisejooksul käies tutvusin taas kord enda jaoks uue Tallinna linnaosaga. Etapp Harku metsas oli jooksuraja mõttes mõnus, aga kohalejõudmine oli viimane pain in da ass. Viimsist Kalda ja Suvila tänava nurgale jõudmiseks kasutasin kolme erinevat transpordivahndit ning lõpuks jalutasin 20 minutit, et päris kohale jõuda. Joostes mõtlesin, et kui nii suure vaevaga juba tuldud sai, oleks ju kahju peale 20 minutit lahkuda. Seega tegin teise ringi veel. Minek: 1h 45min, kohal: 1h (koos riietevahetuse, vee joomise ja muu juraga), tulek 1h 15min. Kaotasin terve õhtu ja umbes miljon kalorit. Leian, et olen tervet tugrikut väärt, et nendel üritustel ilma autota kohal käin :S

Jah, mul on uus lemmiksari. Tõepoolest, veedan vähe aega teleka taga, aga iga kord kui seda sarja näen, naeran kõhu kõveraks. Valusnaljakalt naelapea pihta käiv suhtesari, kus naabriteks on 20 aastat abilus olnud paar ja äsja abiellunud noored. Peaks olema kohustuslik kõigile paaridele, vanadele ja noortele

Kui ma väikese tüdrukuna tahtsin saada iluvõimlejaks, -uisutajaks ja baleriiniks, nagu paljud teised väikesed tüdrukud, tundusid mulle need spordialad eelkõige paeluvalt ilusad. Selle aasta olümpiamängude iluvõimlemise finaal naelutas mind tundideks teleka ette: äärmiselt emotsionaalne ja põnev spordiala mu meelest. Praegu on päris hea meel, et ma neid võistlusi rahulikult telekast võin vaadata ja ise seal matil higistama ei pea. Võistluse võitis 18-aastane vene tütarlaps, kelle graatsiat isegi ette kujutada ei osanud. Retsept!

Neljapäeval oli asja apteeki sadama D-terminali kõrval. Sattusin oma ühe õnnetu retseptiga suure kamba noorte soomlaste selja taha, kellel igaühel näpus kümekond retsepti. Sellised piduse välimusega 20-30-aastates suhteliselt tüüpilised soomlased, veidi väsinud, läikivate silmade ja higiste otsaesistega. No mis siin Tallinnas ikka muud teha, kui pidutseda, eksole.

Prosviisoritädi leti taga oli aga selgelt ärritunud. Ainus, mille kohta ta oli nõus infot jagama, olid hinnad. Nii et ei saa just väita, et ta soome keelest aru poleks saanud. Seetõttu juhtusingi mina puhtast kaastundest seletama ühele noormehele, et hematogeen ei ole proteiini- või energiabatoon selles mõttes, mida tema arvab, ja selle tegelikust eesmärgist üht-teist seletama. Olin üllatunud, et ma seda soome keeles teha oskasin

Umbes veerand tunniga suutsid noored osta minu jaoks hämmastavates kogustes karpe mingisuguste minule tundmatute ravimitega ja jalutada apteegi ruumist välja. Proviisoritädi leebus mind nähes silmnähtavalt ja teenindas mind jutukalt. Lõpuks lisas üsna kurvalt, et tal on soome narkomaanidest ikka väga kõrini. Selgus, et kõrged ravimikarbihunnikud sisaldasid endas erinvat sorti uinuteid ja rahusteid, mida noored Eesti päritolu retseptidega ostsid.

Peale seda jutuajamist hakkas mul proviisoritädist üksjagu kahju ja samas adusin, millises ilusas roosas maailmas ma elan. Mõni palju õppinud arst kusagil (võimalik, et samas majas asuvas polikliinikus) teenib ilmselt kogu oma elatise noorte narkomaanide pealt ning sadama apteegi käibe moodustavad erinevad legaalsed mõnuained. Natuke harjumatu kontekst meditsiiniasutustest ja -töötajatest rääkides minu jaoks. Soomlased on aga rõõmsad ja Eesti majandus elavneb. Mis selles siis ikka halba saab olla, või mis?

Mulle meeldib, mid kirjutab Pronto situatsioonist Gruusias siin ja siin. Õnneks on tekkinud ka lahkarvamusi kommentaarides, mis näitab olukorra keerukust ja seda, et kõik häälekandjad on üht või teistpidi kallutatud ning päris tõde on peaaegu et võimatu selgitada.

Minu uute laboriruumide remont seisab nüüd määramata pikka aega, sest nädalavahetusel varastati nendest samadest ruumidest töömeeste tööriistad ära. Uskumatu, milliseid inimesi ikka leidub ja et nad võib-olla iga päev mööduvad minust ja ma vaatan neile otsa.

Aeg lendab kui linnutiivul ja ei olegi pikalt jõudnud kirjutada sellest, et käisin Barcelonas ESHRE (European Society of Human Reproduction and Embryology) aastakonverentsil. Konverents oli suurem kui ükski neist, kus ma kunagi käinud olen: üle 7500 inimese üle maailma (nii palju siis Euroopa assotsiatsioonist, hehee) ja 6 paraleelset loengusessiooni läbi terve päeva. Oli valikut küll, mida kuulata, ja loomulikult kattusid kõige huvitavamad teemad omavahel. Aga polnud hullu. Teadusest ma siin pikka juttu ei tee. Oli tõesti huvitavaid mõtteid, huvitavaid inimesi ja nimekiri artiklitest, mida lugeda, kasvas veelgi.

Lõunapauside ajal ja siis, kui aju juba ventileeritud ruumides infotulvast pehmenema hakkas, käisin ka linna võlusid nautimas. Barcelona oli pikalt tõsine sadamalinn, mistõttu on ekslik arvata, et tegemist oleks kuurortiga, kus on suvel mõnus ennast rannal kuldpruuniks küpsetada ja alleedelt apelsine noppida. Kuigi kataloonlased on näinud viimastel aastakümnetel suurt vaeva, et oma pealinna rannaala elavdada ja turistidele meelepärasemaks muuta, jääb ta meie Pärnu turismimekale või siis mõne Peipsi järve vaiksele liivarannaribale tugevalt alla. Suur osa randadest on betoneeritud, ujuma minnakse redelist, ja need vähesed liivaribad, mis ei-tea-kust kohale on tassitud, on enda hallata võtnud teiste kontinentide vaesemad asukad, kes siis igal võimalusel üritavad lõksulangenud turistist mingit kasu välja teenida.

Mina mingi rannainimene ei ole, seega otsisin ma põnevust enamasti mujalt ja lasin end lummata linna väga mitmekesisest arhitektuurist. Sagrada Familia ehitusjärgus katedraal, Güelli park ja modernistlikud Gaudi tänavahooned, ülinikerdatud ja mosaiikidega kaetud kontserdimaja, täiesti oma ja originaalne gooti linnaosa ning Montjuici kindluse külastus köisraudteed pidi olid minu jaoks tõeline elamus. Barcelona on väga turistisõbralik linn ning transport kataloonlaste pealinnas on tehtud üsna mugavaks, minu lemmiktranspordivahend metroo oli seal ka täiesti esindatud. Ometigi võttis liikumine ühest vaatamisväärsusest teiseni üllatavalt kaua aega ning ühe loengupausiga ei näinud just kuigi palju. Otsustasin igatahes, et Barcelonasse tuleks tagasi minna siis, kui Sagrada Familia on valmis (ennustuste kohaselt aastal 2026) ning siis mitte suvisel ajal. Kuigi pargid on Barcelonas armsad ja nende puude all leiab mõnegi varjulise pingi, millel palava päevaga smuutit nautida, on neid parke kokkusurutud kivilinnas ikka liiga vähe. Suurlinnale omaselt kattis mind õhtuti paks tolmukiht, sest vett ei paistnud kusagilt taevast alla tulevat. Bacrcelonas on isegi nii suur kuivus ja veesäästupropaganda, et ükski purskkaev ei töötanud. (Hiljem selgus siiski, et linna vägevaima purskkaevu muusika- ja vaögusmängu saab nautida kindlate õhtute kindlatel kellaaegadel, aga see selgus juba minu reisi lõpupoole.) Iseenesest kahju oli vaadata tõeliselt imposantseid kunstteoseid ja siis vaid ette kujutada, kuidas veejoad ja sillerdused oleks ehitise muljele kaasa aidanud (jah, just “ehitise”, sest Parc de la Ciutadella purskkaevu otsisin ma kaua taga, kuni lõpuks mõistsin, et suur mitme maja kõrgune ehitis ongi see. Vett ju ei tulnud, kust ma pidin aru saama, et see polegi maja, hehee).

Võtsin ka reisi algul endalt lubaduse, et suvehooajal ma muuseume ei külasta. Südame pidin külmaks tegema, sest Picasso muuseumi ja modernse kunsti muuseumi tahaks ma ikka kunagi minna küll. Saatus ulatas mulle aga sõbrakäe ja sättis asjad nii, et konverentsi üks õhtusöök toimus kohas nimega Fondacion de Joan Miro ehk siis Miro teoseid koguvas, eksponeerivas, tutvustavas ja tema mõtteid arendavas muuseumis. Tundsin end äärmiselt rumalana tema maale vaadates ja aru saades, milline kuju on nüüd lind ja milline naine. Enamasti panin mööda :p

Sotsiaalses mõttes selgus tõsiasi, et käi enne Nuustakul, kui piiri taha kipud, ehk siis toredaimad inimesed olid pärit ikkagi Eestist. Sai aetud tõsisemaid ja lõbusamaid jutte, söödud, joodud ja ringi käidud ning meeldivalt tõdetud, et konkurents ei ole vähemalt meie riigis ja minu erialal teinud veel inimesest hunti. Vähemalt mitte puhkuse ajal

Pilte ma siia üles riputama ei hakka. Kes tahab, see võib vaadata siit. Minu jaoks oli väga raske 600 pildi hulgast valida välja just need. Kes veel tahab, tulgu küsigu.