Rattamatk “Naftavaba homne 2008″ algas sedakorda Jõhvist, keerutas mööda Estonia kaevandusest, Selisoo rabast, Peipsi järve põhjakallast ning jõudis lõpuks Jõgevasse välja. Kogudistants umbes 225km. Seltskond: lõbusad neegrid miinus aweron.

Eredaid hetki oli palju. Eriti meeldejääv oli esimene õhtu, kui me veidi enne südaööd möödusime Estonia kaevandusest tagavärava kaudu, kui öine vahetus busside kaupa sisse vooris. Samal õhtul avastasin, et mul on kalduvus kanapimedusele. Peipsi ääres pakuti meile turistihinnaga suitsukala.  Õppisin tingima ning seltskonna infotehnoloogiaspetsialistid said ärijutule kohalike seltsimeestega. Laiuse kindluse varemed nägid välja nagu Eesti Stonehenge ning Kassinurme muistse puukindluse rajamise projekt on lihtsalt üliäge idee, mille teostusest juba üht-teist praegusekski aimu saab. Suured tänud lähevad kindlasti ka mitmetele kohalikele, kes meid siin-seal hädast välja aitasid, öömaja pakkusid, sauna kütsid, teed juhatasid.

Tulemus: kui on piisavalt varukumme, ka katkiseid parandatud kujul, võib nafta kavõi hommepäev lõppeda. Muhahahaaa!

Kogu reis on üksipulgi dokumenteeritud. Minu tehtud pilte leiab siit. Irve oli ametlik fotograaf ja tema pildid ripuvad siin. Triin loodetavasti kirjutab kroonikat

Ostsin eile esimest korda elus roosa riideeseme – kleidi. Heru arvates on see küll punane, kuid tema arvamus alati ei loe, sest teatud põhjustel on meil sageli värvide osas erimeelsusi

Teiseks vanaduse eest hoiatavaks tundemärgiks on tänane varajane ärkamine. Kuigi lubasin endale artikli kirjutamisega seoses koduse tööpäeva, tegin silmad lahti ikka tavapärasel ajal ja istusin kell 7:20 juba arvuti taga. Loodetavasti tuleb siis ka tegus päev Kui aega ja tuhinat üle peaks jääma, jõuan ehk mõne rea Hispaania kohta ka kirja panna!

Edit: see post läks millegipärast õigel ajal “page´ina” kirja. Ju siis kell 7:20 ei teinud aju piisavalt adekvaatselt tööd.

Eile käisid külas minu suured sõbrannad juba ammustest-ammustest aegadest: Liina, Kadri, Anneli ja Grete. Ühega neist jagasin terve koolipõlve pinki ning teistega röökisin 10 aasta vältel täiest kõrist laulda. Tütarlaste omavahelisi jutte ja tegemisi muidugi avalikult ei arutata, aga vahva õhtu oli! Peab ütlema, et ei ole kuigi lihtne erinevatele teedele liikunud inimesi logistiliselt ühte kohta koondada ja seetõttu on mul veel eriliselt hea meel, et kohtumine siiski õnnestus.

Öösel nägin unes, kuidas sõitsime Ellerheinaga kontsertreisile Türki ja ma avastasin lennujaamas, et esinemiskleit oli maha jäänud. Ilmselt ainult asjaosalised teavad, mis sellele järgnes. Haha! Tempel mällu igaveseks!