Ma olen väga suur lillkapsafänn. Kuna lillkapsast üksi jääb sageli kõhtu veidi hõre tunne (välja arvatud kuumal suvepäeval, kui midagi tihedamat ei tahagi), siis tänan siinkohal oma ema, kes mulle ühe vormiroa retsepti andis, ning püüan selle nüüd üles ähendada tulevaste näljaste õhtute tarbeks.

Lillkapsa-hakkliha-juustuvorm:

600g lillkapsast (värsket või külmutatud)

300g hakkliha

100g hapukoort

200g rõõska koort

3 muna

100g riivjuustu

2 köögiviljapuljongi kuubikut

soola, pipart ja/või muid meelepäraseid maitseaineid

Toidu valmistamine on imelihtne: keeda lillkapsad puljongis pehmeks, prae ja maitsesta hakkliha. Võta ahjuvorm. Pane kihiti lillkapsas, hakkliha ja jälle lillkapsas. Sega kokku munad, hapu- ja rõõsk koor, maitsesta ning kalla vorm vedelikuga üle. Kata riivjuustuga ja lükka ahju. Mina küpsetasin 200 kraadi juures pealtküpsetusrežiimiga kuni juust kergelt pruunistus. Toit nägi minu meelest väga atraktiivne välja, aga kuna kõht oli nii tühi, siis pildistada ei jõudnud Kõikvõimalike numbrite lugejatele informatsiooniks, et kergeks kõhutäieks piisas minul 1/6 kirjeldatud kogusest, mis andis ligikaudu 280 kilorit. Rohkem või vähem näljasemad võivad oma arvutused teha.

Mis juhtub, kui multifunktsionaalsed töötajad puuduvad? Juhtub see, et kõik teised hakkavad multifunktsionaalseteks, võttes lisaks oma töökohustusele nii umbes kümme muud. Meil on sekretär lapsega kodus haige. Minu tööülesannete hulka on seetõttu kuulunud viimastel päevadel vastuvõtule regamine, arvetega majandamine, pesu sorteerimine, kirjavahetuse organiseerimine, kohvi keetmine, lastega mängimine, toidupoes käimine ja telefonikõnede edastamine. Homme põgenen Mustamäele ära ja olen päris bioloog edasi. Eks siis tulge vaatama, kas olen juba seda nägu:

Ega tõepoolest. Ei ole vahet, kas tali tuleb oktoobris, jaanuaris või märtsi lõpus – kogu Eestile ja eriti transpordisüstemile paneb lumi igatahes paraja põntsu ning seda alati üllatuslikult. Vähemalt üks garanteeritud üllatus igasse aastasse

Mina ütlen igatahes otse oma ketserliku mõtte välja: minule tänane ilm meeldib. Võib-olla on asi selles, et ma pole autoomanik ja bussid, kus mul oli au sõita, lumevalli ei takerdunud ega üleüldse minitesse viperustesse ei sattunud. Hommikul ärgates oli muidugi eriti “voahhh!!!” tunne, kui akna eest kardinad tõmbasin ning jõulumaalilist lumetuisumängu jälgida võisin. Maja uksest välja astudes lõi tuul muidugi hinge kinni ja püksisääred said põlvini hangedes sumbates märjaks. Sel hetkel ma mõtlesin, et sellist talveilma pole eelmises aasta veebruarist olnud ning pigem võiks seda siis ju nautida.

Tegelikult mulle meeldib paksu lumega ilm seetõttu, et lumi oma kirkuses tuhmistab kõik teised värvid. Eriti lahedalt must-valgeks muutuvad metsad ja pargid raske valge vaiba all. Ja koju tulles oleks väga tahtnud pildistada ühte lumevallis mängivat nii 4-5-aastast poisikest Hämmastav on ka praegu ETV poolt ülekantav jalgpallimatš Lilleküla staadionilt. Kahju, et täna ei õnnestunud Eesti meeskonnal mängida hispaanlaste või kesk-aafriklaste vastu. Kanadalastega võrreldes ei ole meie omadel lumes ilmselt pikemat edumaad :p

Arvestades lähipäevade ilmaprognoosi pelgaksin ma tulvavett hoopis oluliselt rohkem kui ühte päeva lumist talve. 

Muusika õppimisega on mingi kummaline lugu. Ma olen korduvalt leidnud, et üht ja sama asja 238456 korda harjutades ei muutu lugu paremaks ega harjutaja lõpmatult osavamaks. Kitarrikursuse 4. tase oli millegipärast pikka aega minu jaoks üle jõu käiv. Viskasin sadu korda mängitud viisijupid nurka ja haarasin 5. peatüki omade järele. Sain need selgeks ning, oh imet! Ka 4. kursuse lood hakkasid seepeale palju paremini välja tulema. Ajukoore adaptsiooni- ja assotsiatsioonipiirkondadele on kasulik aeg-ajalt puhkust anda ning lubada neil omasoodu neuriitide võrgustikke moodustada. Sellele vaatamata, et aktiivselt ja teadvuslikult probleemiga ei tegelda, üritab aju ja alateadvus ikkagi motiivid omavahel kokku sobitada. Samuti õigustas end jällegi otsus mitte regulaarselt kitarritundides käia, vaid omasoodu õppida ning aeg-ajalt targematelt nõu, õpetussõnu ja kriitikat nuruda.

Mobiilile mõeldud kõrvaklapid otsisin kapinurgast taaskord välja ning nüüd ei pane ma enda pihta käivaid järelehõikeid, ja võimalik ka et teretusi, tänaval tähele.  Kõrvades üürgab peaasjalikult Lacuna Coil, kelle intensiivne naishääl ja mõnusalt meloodilised ja lihtsad kitarrikäigud mind ära on võlunud. Kui ma kunagi kitarrikursusega ühele poole saan, siis esimene järgiõpitud lugu saab ilmselt olema Falling. Seniks õpin aga bluesi ning järgmises peatükis tulevad juba bossanova ja jazz… mmmmm….

Ma olen umbes pool aastat iga nädal vähemalt natuke mingisugust näputööd teinud. Mõni nädal lausa iga päev. Käsitöötuhin algas sellega, kui minu tutvusringkonda tekkisid väga väikeste vahedega kaks Triinu, kes kuulivad Osavate Näppude Klubisse ning tekitavad omale mittemillestki väga põnevaid esemeid. Alguses ma mõõtude järgi midagi tegema hakata ei julgenud ning esmajärjekorras valmis üks kotike ja üks vöö. Siis võtsin end käsile ja hakkasin riideid pusima. Ühest viimastest projektidest kiirustasin vanaema juubeliks valmis ühe valge varrukalise, sest kapis ei leidunud piisavalt ilusat ja kandmata eset selle piduliku ürituse tarvis. Hetkel on käsil üks heegeldatav seelik. Eile proovisin selga ning ülilühike mini on juba olemas. Keskkooli ajal oleks ma projekti ilmselt lõpetanuks lugenud Praegune soliidne iga ei luba enam ja nõuab veel paarikümmet lisasentimeetrit :p
Mis mulle pusimise juures eriti meeldib, on see, et iga projektiga, ükskõik kui lihtne või raske, olen ma meeletult palju õppinud.  Praegune seelikuprojekt on esimene seerias “kõik ühes tükis”, mis on eriti mugav seetõttu, et igas etapis on võimalik riideeset selga proovida ja vajadusel korrektuure teha.

Pühade puhul sai Otepääl ema juures käidud, kust sain endale kaasa veel hunniku Burdasid ja muid ajakirju ning vanaema õmblusmasin ootab magamistoas laua all. Õmblemiseni pole ma tegelikult jõudnud ainult sel lihtsal põhjusel, et pea on ideedest tulvil ja ei suuda otsustada, kust pihta hakata. Täna tegi Ivar selle otsuse minu eest ära: nädalavahetusel keeratakse kella ja siis hakkab päike õhtuti tuppa paistma – kardinaid vaja!

Pühapäeval sai pika veenmise peale neli inimest kokku ja sõitsime autoga Jägala joa kanti. Ei saa ju ometi selle talve võib-olla ainukest lumega nädalavahetust päris toas veeta! Lisaks oli mu uus toru peaaegu täiesti katsetamata ning fotokooli kodutööd tahtsid ka tegemist. Mängisime lumesõda, pildistasin lumememme ja vaatlesin kobraste “pliiatsiteritamistöö” tulemusi. Koju saabudes ei jõudnud ära imestada, kui hästi pool päeva värskes õhus mõjuda võib. Kuigi kodus lebotamine tundub sageli parim väljapuhkamisviis, tekivad elamused siiski ju enamasti väljaspool.

Klassikaline kose pilt sai ka muidugi tehtud:

… lausus Katrin ja marssis kohviruumist patsiendiga tegelema. Täna oli meil tööl õhkkond nagu “Meeleheitel koduperenaiste” Eesti versioonis. Üks töökaaslane (edaspidi lühendatult M) on õnnetult üksi jäänud, mille peale teine (hiljem N) siis talle nüüd kaaslast otsib. Kogu lugu on pehmelt öeldes hämmastav: N endine töökaaslane kurtis, et tema igati pandav noorem vend on juba poolteist aastat üksik, aga kuna meil töötab selline imekena ja tore M, siis need kaks sobiksid tema arvates ülihästi. N seepeale kukkus orgunnima järgmist lõksu vabale noormehele: minnakse teatrisse, kusjuures nii, et preili N võtab kaasa hunniku praegusi töökaaslasi, sealhulgas “täiesti juhuslikult” preili M-i. N-i endine töökaaslane võtab kaasa oma venna ja hulga ühiseid sõpru. Nii loodetakse, et kaks õnnetut siis üksteist leiavad. Noormees ei tea asjast muidugi halligi, neiu M on oma nõusoleku palaganiks siiski andnud. Täna loomulikult ükski muu teema terve päeva jooksul jutuks ei tulnudki. Mina, kui rahuliku isikliku eluga inimene, vaatasin suu ammuli vasakule ja paremale ja ei suutnud oma hämmingut kuidagi varjamata jätta. Iseenesest tore ju, kui töökaaslaste eest nii hästi hoolitsetakse