Iga kord, kui ma näen mõnda ägedat “outside Hollywood” filmi, ma ohkan. Ohkan õnnelikult ja rahulolevalt. Samas jään ma alati juurdlema küsimuse üle, et miks ma neid filme küll sagedamini ei vaata.

Seekord oli teisipäevaõhtuses Sõpruse kinokavas film “Tuukrikell ja liblikas“. Tegemist on  autobiograafilise raamatu põhjal vändatud linateosega, mis on korjanud hunnikutes häid ja paremaid auhindu üle Euroopa. Kuna kino koduleheküljel on sisu nii ilusti kokku võetud, siis ma siinkohal veebiruumi risustama oma kordustega ei hakka. Ja ega seal filmis tõesti ei toimugi suurt muud, kui seal kirjas. Sellegipoolest on film erakordselt ja isegi veidi jahmatavalt emotsionaalne, vürtsistatud terava irooniaga (jajah, midagi mulle)  ning kaunistatud minu kõige lemmikuma prantsuse keele ja chansonidega. Lisaks mõtlemapanevale süžeeliinile meeldisid mulle üliväga tegelase peas loodud kujundlikud võrdluspildid ja katked unistuste rännakutest. Vastupidiselt minu esialgsele pelglikkusele ei jäta ta pikemas perspektiivis sügavat masendustunnet, mida  filmi teemat lugedes võiks algul oodata. Praeguseks on möödunud pikk ja sündmusterohke tööpäev, kuid eilne kinoskäik ei taha kuidagi meelest minna. Ja nii kaua, kuni ta aktiivselt ajusagarate vahel ringi uitab, ei ole mind mõtet ka ühelegi kobarkinos esitatavale meelelahutuslikule üritusele oodata. Sorry! I am out of my ordinary world these days!