Eile õnnestus mul ära vaadata üks film, mida ma juba kaua oma filminimekirja saada olen tahtnud. Ükskord hoidsin Otepääl juba laenutuse DVD-d näpu vahel, aga ema DVD mängija regioonide seaded ei ühildunud plaadi omadega ja nii viisin ma ta sama targalt laenutusse ka tagasi. Väga nõme lugu.  Nüüd mõne aasta pärast sain “Saladuslikule aknale” taas kord küüned taha ja vaatasin kiiresti lõpuni, kartes, et äkki muidu midagi juhtub jälle, mis sunniks katkestama.

 Stephen Kingi novelli järgi vändatud filmis ei pidanud tõesti pettuma. Kuigi hetkel, mil selgus filmi puänt, olin mures, et nüüd saavad kindlasti vaid allesjäänud tegelased erineval kombel surma ja läbi ta ongi. Tegelikult vürtsitas filmist jäänud lõplikku muljet aga viimane minut-paar, kus ma kõõksudes naerma jäin kogu lõputiitrite ajaks. Täiesti jabur, kuidas peategelane saab olla hea, siis halb ja lõpuks oled temaga isegi nõus. Ja kes ikka sobib sellist kummalist tegelast paremini kehastama kui Johnny Depp ise

 Jah, Deppi filmidest ootavad mul veel järjekorras “The Libertine” ja “Sweeney Todd… “. Oleks vaid ööpäevas natuke rohkem tunde! Ja siit ka järeldus – tulemas on veel palju filmiteemalisi postitusi :p

Nunnumeeter läks just põhja – ETV näitab praegu elevandipoja sündi

Mitte et ma tahaks sellest saidist siin kinoblogi tekitada, aga ju ma siis järelikult vaatangi palju filme. Eile jäi ette paljupromotud “Cloverfield”. Palju kisa, kära ja kriitikat võib-olla oligi see, mis lükkas mu ootused liiga kõrgele ning kukutas mulje vastu maad pisikesteks kildudeks. Ma saan aru küll, et käskiaamera kasutamise eesmärk on muuta tegevus võimalikult reaalseks ja luua “koduvideo elamust”, mis tundub usutavam kui nii mõnigi Hollywoodi miljoneid maksma läinud eriefek, aga siiski… Minu meelest oli see film kogu aeg hämar või  lauspime, pilt värises ja iga teine-kolmas lause oli: “Oh my god, what is this?” või “Let´s run!” või “What the hell are you doing???” või muud säärast kriiskava ja paanitseva häälega. Isegi hiigelsuur koll ja inimesesuurused ämblikulaadsed ei üllatanud piisavalt, et üldmuljet positiivseks suunata. Üks film vabatahtlikult halvasti valitud…

Iga kord, kui ma näen mõnda ägedat “outside Hollywood” filmi, ma ohkan. Ohkan õnnelikult ja rahulolevalt. Samas jään ma alati juurdlema küsimuse üle, et miks ma neid filme küll sagedamini ei vaata.

Seekord oli teisipäevaõhtuses Sõpruse kinokavas film “Tuukrikell ja liblikas“. Tegemist on  autobiograafilise raamatu põhjal vändatud linateosega, mis on korjanud hunnikutes häid ja paremaid auhindu üle Euroopa. Kuna kino koduleheküljel on sisu nii ilusti kokku võetud, siis ma siinkohal veebiruumi risustama oma kordustega ei hakka. Ja ega seal filmis tõesti ei toimugi suurt muud, kui seal kirjas. Sellegipoolest on film erakordselt ja isegi veidi jahmatavalt emotsionaalne, vürtsistatud terava irooniaga (jajah, midagi mulle)  ning kaunistatud minu kõige lemmikuma prantsuse keele ja chansonidega. Lisaks mõtlemapanevale süžeeliinile meeldisid mulle üliväga tegelase peas loodud kujundlikud võrdluspildid ja katked unistuste rännakutest. Vastupidiselt minu esialgsele pelglikkusele ei jäta ta pikemas perspektiivis sügavat masendustunnet, mida  filmi teemat lugedes võiks algul oodata. Praeguseks on möödunud pikk ja sündmusterohke tööpäev, kuid eilne kinoskäik ei taha kuidagi meelest minna. Ja nii kaua, kuni ta aktiivselt ajusagarate vahel ringi uitab, ei ole mind mõtet ka ühelegi kobarkinos esitatavale meelelahutuslikule üritusele oodata. Sorry! I am out of my ordinary world these days!

5. veebruaril ilmunud “Meditsiiniuudiste” andmetel on HIV levik Eestis võtmas uusi suundi: viirus levib üha enam heal järjel olevatesse elanikkonna kihtidesse ja ei puuduta enam ammugi vaid madalamaid kihte ja narkomaane. Samuti peaksid end ohustatumana tundma vanema põlvkonna kihid, kuna viimasel aastal diagnoositi kolmteist nakkusjuhtu 50-69aastastel indiviididel. Viiruse leviku peamiseks viisiks on edasikandumine sugulisel teel. Uuudisest järeldub selgelt, et retroviirus eelistab levida kihiti paiknevas ühiskonnas ja väljunud süstivate narkomaanide ringist. HIV levikut kirjeldab spetsialistide sõnul kõige paremini üks Eesti tuntud vanasõna: “Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata”.

Esmaspäeva õhtuks hakkan enam-vähem laupäevast toibuma. Kõrvitsatalguid saatis suur edu, ei ma osanud arvata, et jõuame sellise hunniku toitu ühe päevaga valmis teha ja ära süüa Ühest armsast nunnust, mida ma oma sünnipäeval ei jõudnud üles tõsta, sai

1. rosinatega kõrvitsapräänikuid

2. kõrvitsakook pruunsuhkru ja ingveriga

3. soolane kõrvitsa-sinihallitusjuustu pirukas

4. vürtsikas kõrvitsapüreesupp, mida serveeriti parmesani juustus paneeritud ciabatta saiade ja salveilehtedega: a la Liisi ja Rene

5. 11 purki kõrvitsasalatit ema iidse marinaadiretsepti järgi, mis peaks maitsema nagu lapsepõlv

Olin väga üllatunud, et juba 3-4 käel kõrvitsa lõikumine läks niivõrd kiiresti, et tüdimust peale ei tulnud, nuga ei nürinenud ega tuju langenud. Kogu gurmaanluse taustaks mängis loomulikult ka Euroviisu. Aitäh kõigile olijatele ja eriti suur aitäh tegijatele!