Ei ole ilmselt just tore uudis mu tuttavatele ja sõpradele, kui ma ütlen, et mulle meeldib hetkel oma aega üsna palju koduseinte vahel veeta. Leidsin omale uue mänguasja ning olen sellega tegelemisest absoluutselt võlutud. Hakkasin nimelt kitarri õppima. Minu otsingud teemal: “Ega kellelgi juhuslikult mõnda kitarri kodus nurgas ei vedele?” kandsid vilja ning sain Kaia kasutamata pilli endale. Leidsin ka toreda kitarrikooli süsteemi ja tundub, et minu jaoks see töötab. Õppevorm jääb mõnusalt ise üritamise ja regulaarsete tundide vahepeale – täpselt see, mis mulle meeldib. Et üksipäini midagi selgeks õppida või midagi saavutada, peab olema ikka roppu moodi motivatsiooni. Regulaarsetes tundides on kiire elutempo juures keeruline käia. Samas motiveerivad tunnid jällegi rohkem harjutama. Minu puhul, peale esimese nädala täitumist, harjutamise tuhin veel kadunud ei ole ning olen kitarrikooli 8 tasemest läbinud 2. Saatsin kodutööd mailiga ja sain kommentaarid vastu. Väga lahe! Järgmised tasemed on juba märksa keerulisemad ja võtavad ilmselt rohkem aega.

Tänase õhtu veetsin suuremalt jaolt kitarri keeli vahetades. Esimest korda elus võtsin asja ette ja esimese keele puhul hakkas käsi värisema küll. Nüüd, veidi hinge tõmmamnuna, tundub, et midagi ära ei lõhkunud ja kõik keeled teevad seda häält, mis neile ette nähtud on. Järgmiseks korraks kavatsen aja kokkuhoiu huvides igatahes natuke lisavarustust muretseda, mis kruvimise mulle lihtsamaks teeks.

Praeguseks hetkeks olen suutnud ära õppida viisi mängimise põhimõtte ja mõned lihtsamad lugulaulud. Kuhu edasi?? Äkki kuhugi sinna… nii 10 aasta pärast (esimene lugu eriti)