Sõiduõpetaja arvab, et ma teen koolieksami ära 18. veebruaril, mis on kolme nädala pärast. Enne seda muidugi veel teooriaeksam. Kiire hakkas kuidagi!

Eelmine nädalavahetus oli ülepika aja üks selline, kus pühapäeva õhtul ei olnudki tunnet nagu üks päev oleks nädalavahetusest puudu jäänud. See näitab muidugi, et linnast lahkumine vabade päevade raames on igati õigustatud tegevus. Eriti veel, kui sõit toimub päikeselisel päeval mändidealusesse ja mereäärsesse spasse Laulasmaal, kus sai lõputult mulistada, saunatada ja massööri käe all mõnuleda. Niisugune lebo tunne oli, et isegi ühtegi pilti ei viitsinud teha jaanuarikuisetest lainetest. Hooajaväliselt on päris huvitav spas käia muidugi: rahvast on nii vähe, et õhtuti on kummaline, kui oled oma kaaslasega ainsate inimestena baaris. Samas, veekeskuses on inimeste vähesus alati pigem boonus kui miinus. Ja kes ütles, et infrapunasaun on igav? Pärast poolt tundi sulamist jäid saunalavale sõna otseses mõttes kaks loiku

 Pühapäeval, mõnusalt puhanuna ja söönuna, mõtlesime minna linna peale pükse otsima ja ainult korraks-korraks Sakust läbi käia. Njah, lahke pererahvas haaras mind CSI-teemaliste avutimängude lummusesse ja oli tükk tegemist, et ma Sakust õigeks ajaks sulgpalli jõuaksin. Ühe plaaditäie mänge laenasin veel koju kaasa ka  

Eilse õhtu veetsin ebatüüpilise armastusfilmi seltsis.  Ausalt öeldes, ma pärast tükk aega mõtlesin, et mille eest see film siis sai need lugemaud oskarionud, kullast gloobusemunad ja lõvid. Aga tegelikult ei olegi vist teist sellist filmi, mis nii romantiliselt ja inimlikult räägiks vähemuste armastusest ja sellega seotud raskustest elus. Kuna DVD kaane peal oli ära toodud pikk nimekiri auhindadest, siis ootasin eelarvamuslikult võib-olla rohkem šokeerivaid elamusi või räigemaid stseene või midag, mis verest välja lööks. Aga ei, tegemist on romantilise draamaga, ei midagi muud. Töökaaslane kurtis, et ei saa seda filmi veel kaks päeva vaadata, sest tal olevat ema külas. Mina julgeks küll seda filmi oma emale näidata, isegi soovitada julgeks. Kuidas neli mehepoega aga elutoa diivanil nagu kokkulepitult filmi nime kuuldes õlgu väristasid, oli muidugi omaette lahe vaatepilt Tundub, et tegemist on filmiga meestest, mis mõeldud siiski naistele.

Nädalavahetusel käisin õeraasul külas ja vaatasime ära hunniku vähem või rohkem õudsaid filme. Kuna Gea sellest ise juba pikemalt kirjutas, siis ma üle korrutama ei hakka. Kirjutan rohkem oma lemmikust tol päeval, milleks oli Stephen Kingi lühijutu ainetel vändatud “1408“. Ma ei ütleks selle üllitise kohta üldsegi õudusfilm. Ei olnud verd ega soolikaid ega füüsilisi piinamistseene. Isegi Imdb klassifitseerib ta draamaks/põnevikuks/õudukakas. Stephen King on mulle alati meeldinud ja ka see film on sügavalt mõjuv ja äärmiselt ettearvamatu. Kuna mõni äkki tahab seda vaadata, siis ma kõige ehmatavamaid pöördeid ära ei räägi. Aga on, mida oodata

Teistest filmidest nii palju, et Freddy vs. Jason oli minu jaoks pigem komöödia kui õudukas. Võib-olla oli asi lõbusas seltskonnas, võib-olla hoopis veinis. Igatahes minu vastupunnimine selle filmi suhtes ei olnud õigustatud ja haige huumorimeele toitmise eesmärgil on ta täitsa vaadatav.

Tööl on elu läinud huvitavaks seoses sellega, et sekretäri laps oli nädal aega haige ja sekretär ise seega töölt ära. Palju rohkem saab oma firmabürokraatiamasinavärgist ja muudest süsteemidest teada, kui klientidega ise suhtlema peab. Täna käisin kaks korda toidupoes, sest esimesel korral ununes patsientidele mõeldud kohvikoor ostamata. Ja ei, ma ei ole sekretäri aseaine. Kõik inimesed raamatupidajast õdedeni tegelevad jooksvate ülesannetega, sest meil lihtsalt ongi nii väike kaader. Positiivne külg on see, et homme koosolekul on meil tänu minule kaks korda rohkem pasteeti, kui tavaliselt :p

Vahepeal oli väike kodune filmiõhtu. Sai vaadatud selline tore film.
Tegemist on mõnusa ajaviitepõnevusega, kus pealegi mängivad kaks minu lemmikmeesnäitlejat: Nicolas Cage ja Sean Bean. Loomulikult ei puudu sealt müsteeriumid, tagaajamine ja romantika. Täpselt paras film, et elavdada veidi oma töönädalast läbiküpsenud ajunatukest. Ja tekkis tahtmine lausa teist osa näha. Meenutas Da Vinci koodi veidi…

Kitarriõpingutes võttis kolmas tase aega rohkem, kui arvasin. Näpuotsad hakkavad muutuma tallanaha sarnaseks ja tundide kaupa tuleb tegeleda tehniliste sõrmeliigutusharjutustega, et üleüldse midagi välja tuleks. Seega kõrvapaitavaid lugusid minult veel ei kuule. Lohutuseks tundub neljas tase kolmandaga võrreldes isegi lihtne :p

Eile õhtul otsisin taga oma õllesoont ja leidsin sellega seoses meeõlle Õllemajakesest. Vana Hansa variandile jäi küll alla, aga olgem ausad, viimases mängivad suurt rolli õhustik ja eelnevalt külmas hoitud savipeekrid. Aga eilse õueskäigu tulemusena sain teada sedagi, et uus meestemood soosib laiupidi triibulisi kampsuneid ja et rahvatants ei ole kuhugi kadunud, vaid teatud Tallinna nurkades kogub peadpööritavat populaarsust.

Täna ootab ees õudusfilmiralli!

Ütlen ausalt, otse ja jõhkralt, et pettusin veidi selles filmis. Ma ei oodanud küll Norah Jonesist näitlejana eriti midagi, aga ma arvan, et professionaalsema peaosatäitja valimine oleks filmi mõneti päästnud. Enamasti oli tütarlaps kaadrisse sõnatult seisma pandud ja öeldud, et “ole nüüd ilus”. Ühes kohas tegi ta vasikasilmi ja küsis: “And what should I do now?” Millegipärast kangastus see episood mulle hoopis teises kontekstis, samamoodi läbi kaamerasilma, aga esitatuna rezhisöörile või operaatorile. Ja nii enne iga võtet… Oli aegu, kui ma Norah muusikat täitsa innukalt kuulasin ja ilmselt kuulaks ka selle filmi soundtracki, aga vahel võiks seda sepa ja liistudega seotud vanasõna meelde tuletada. Kõik inimesed ei olegi multitalentsed!

Tegelikult oli häid asju ka. Mulle väga meeldis David Strathairni ja Rachel Weiszi duett ja nende loo dramaatiline lõpp kiskus pisara põsele. Meeldis ka see, et vahepeal filmiti kohviku turvakaameraga ja et siis jälle oli kaamera klaasist leti taga, mida aknapesuvahendiga samal ajal puhastati… Aga Kehrwiederi poolt reklaamitud mustikapiruka pähe ootasin ma võikreemitorditüki asemel ikka midagi sellist:

Seda pilti otsides läks mul küll nüüd kõht tühjaks. Aga vein oli hea! Ja Kristit oli tore näha üle pika aja.

Ei ole ilmselt just tore uudis mu tuttavatele ja sõpradele, kui ma ütlen, et mulle meeldib hetkel oma aega üsna palju koduseinte vahel veeta. Leidsin omale uue mänguasja ning olen sellega tegelemisest absoluutselt võlutud. Hakkasin nimelt kitarri õppima. Minu otsingud teemal: “Ega kellelgi juhuslikult mõnda kitarri kodus nurgas ei vedele?” kandsid vilja ning sain Kaia kasutamata pilli endale. Leidsin ka toreda kitarrikooli süsteemi ja tundub, et minu jaoks see töötab. Õppevorm jääb mõnusalt ise üritamise ja regulaarsete tundide vahepeale – täpselt see, mis mulle meeldib. Et üksipäini midagi selgeks õppida või midagi saavutada, peab olema ikka roppu moodi motivatsiooni. Regulaarsetes tundides on kiire elutempo juures keeruline käia. Samas motiveerivad tunnid jällegi rohkem harjutama. Minu puhul, peale esimese nädala täitumist, harjutamise tuhin veel kadunud ei ole ning olen kitarrikooli 8 tasemest läbinud 2. Saatsin kodutööd mailiga ja sain kommentaarid vastu. Väga lahe! Järgmised tasemed on juba märksa keerulisemad ja võtavad ilmselt rohkem aega.

Tänase õhtu veetsin suuremalt jaolt kitarri keeli vahetades. Esimest korda elus võtsin asja ette ja esimese keele puhul hakkas käsi värisema küll. Nüüd, veidi hinge tõmmamnuna, tundub, et midagi ära ei lõhkunud ja kõik keeled teevad seda häält, mis neile ette nähtud on. Järgmiseks korraks kavatsen aja kokkuhoiu huvides igatahes natuke lisavarustust muretseda, mis kruvimise mulle lihtsamaks teeks.

Praeguseks hetkeks olen suutnud ära õppida viisi mängimise põhimõtte ja mõned lihtsamad lugulaulud. Kuhu edasi?? Äkki kuhugi sinna… nii 10 aasta pärast (esimene lugu eriti)

Üldiselt on nii, et ega ma ilma kirjutamata ikka päris olla ei saa. Kui ikka mõni hingemattev sündmus, kultuuriüritus või vestlus toimunud on, siis hing lausa karjub eneseväljenduse järele, mis oleks jäädavam mõnest minutist. Ei saa lubada, et ma siia liiga sageli postitusi hakkan riputama, aga eks tulevik näitab.

Kõike uut, ilusat ja head soovides

Parimate Palade Vahendaja