..hakkan ka teadusteemalisi arvamusartikleid kirjutama. Mitte et ma praegu ei võiks, aga hetkel  tähelepandamatut ilmselt ei kuulataks. Tegelikult kajastatakse teadussündmusi Eesti ajakirjandusmaastikul tõesti liiga harva, ainsaks musta augu täitjaks on portaal Novaator. Igatahes tänuavaldused ja kummardus professor Metsisele.

…, aga sellele vaatamata on jõutud siia mitmete kitarriteemaliste otsingsõnadega.

Tegelikult olen just viimasel ajal kitarrimängu peale rohkem mõelnud seoses paari täiesti seosetu lausekatkega täiesti erinevatest kohtadest. Üks tore lause on pärit Justin Petrone “Minu Eesti” raamatust ja kõlas umbkaudu nii: “No see eesti keel ei saa ju ometi nii võimatult raske olla, kunagi ma ju õppisin isegi kitarrimängu ära. Alguses olin ikka väga koba, aga hiljem rokkisin juba Rolling Stonesi järgi” (tsitaat ei ole täpne). Arvestades, et mina eesti keelt juba oskan, peaks kitarrimäng käkitegu olema.

Minult on viimasel ajal mitu korda küsitud, et mida ma siis kitarril mängin. Punastan siis vastuseks, kuna ma tegelikult ei oska enda arvates ühtegi lugu veel kultuurselt ette mängida. Ühele sõbrannale, kes ise ka veidi pilli tonksanud on, vastasin aga täpselt: “Põhiliselt tehnilisi harjutusi mängin. Hetkel õpin legatot.” Vastuseks sain üllatuslikult: “Oi, Sa oled ikka päris kaugele jõudnud.”
Mina: “…???”
Nojah, võib-olla siis tõesti.

Aga jõuluks lubas õpetaja mind välja aidata ja saata  paar uut lühikese ajaga äraõpitavat pala. Et siis oleks läbi need kuusealused “Küll on kuri meie Muri” luuletused. Tegelikult tuli mul vahepeal meelde paar täiesti tuliuut vana lugulaulu, mis mu ajusopis tolmukihi all olemas on. Tänu õelapsele muidugi, talle vaja ju midagi laulda kogu aeg

Iseenesest on väga tervitatav, et teadussaavutusi üritatakse rahvale tavaajakirjanduse kaudu lähemale tuua. Küll aga unustavad päevalehtede väljaanded ära, et kui tõlkida spetsiifilise terminoloogia ja keeruka sisuga tekste, siis oleks üks eriala spetsialist ikka väga abiks. Mina lugesin seda Postimehe artiklit mitu korda, siis tegin ikka BBC originaali lahti, et aru saada, millest nad nüüd ikkagi kirjutada üritavad? Hetkeks kartsin, et kas tõesti ajab BBC ka tänapäval arusaamatut jama, aga õnneks eksisin. Inglisekeelses variandis oli kõik väga huvitavalt ja mõistetavalt edasi antud.

See ei ole üldse esimene ega ilmselt kahjuks ka viimane kord, kui sellist ebapädevat tõlketööd kohtan. Oleksin nõus Postimehele isegi kaastöö korras selliseid töid tõlkima, kui ainult sellist tööd pakutaks…

Viimasel ajal mulle tundub, et maakera on hakanud mind ringi keerutama mingi erilise hooga, mis väljub märkimisväärselt minu enda tahtlikest tegevustest. Minu elu ja aega planeeritakse ilma mu endaga nõu pidamata ja luba küsimata kolmandate isikute poolt. Vähemalt tundub hetkel, et see planeeritud elu on kõike muud kui igav. Sõbrannad K ja K igatahes väitsid mulle üleeile, et peaksin hoopis õnnega koos olema selle üle, et asjad on nii, nagu nad on. Ja emm arvas, et millal siis veel rabeleda, kui mitte nüüd?

Käisin täna kosmeetikateemalisel koolitusel, ronisin pärast seda kodus vanni ja veel hiljem mäkerdasin end kõikvõimalike hooldusvahenditega kokku.  Täpselt see, mida pimedal ja külmal õhtul vaja teha.

Lisaks olen ma aru saanud, et ma ei saa ilmselt oma Hispaania reisi pilte valmis enne, kui uus puhkus peale tuleb. Siis on ehk aega…

Ligi 19 aastat taasiseseisvust ja alles nüüd tekib diskussioon teemal, et oi, meil on ju venekeelsed elanikud ka, kes ei kavatse siit kuhugi minna ja ka kelle hääli keegi peale Keski ei püüa. Jube jama küll, et me siis ei võida. Huvitav tõesti. Kuidas on võimalik, et pealtnäha suhteliselt mõislikud inimesed selliseid möödapanekuid oma reklaamides ja kampaaniates teevad? Kui ma ärimaailmas sama võhik oleks, jääks Tallinnas poolte potensiaalsete klientideni jõudmata. Miks poliitikas samade põhimõtete järgi ei mõelda? Enamikel poliitikutel ju käpp ärimaalimas sees…

Selgituseks: vaatan hetkel saadet “Vabariigi kodanikud”.

Kui tuju on selline, et tahaks midagi lõbusat kogeda ja kohe südamest naerda, aga naeruajat pole käepärast, on üks tore viis lugeda kokku kooliaja mälestusi, mida koolikaaslased on kokku kirjutanud.

Näiteks mu pinginaabrile kukkus põhikooli matatunnis jõulualulude laulmise käigus õpetaja näts vihikusse. Õpetaja oli aga sääne kurjavõitu olemisega, et pinginaaber ei julgenud isegi naerma hakata selle intsidendi peale. Kuidas ma küll seda lugu ei mäelatnud?

Üleüldse on pika aja taha vaatamisel  sündmustel naljakas nostalgiaseepia värving. Ma vist hakkan vanaks jääma

Nii väga, kui see pilt ka juba leierdatud pole, ei saa midagi muud paremini kirjeldada minu tänase päeva emotsioone. Si-si-si-sinine esmaspäev… Mõni päev kohe on selline.

Niih… Õunahooaeg on kuulutatud ametlikult avatuks. Eile sain kätte kotitäie kohe-kohe oma eksistentsiga hüvasti jätvate õuntega. Leidsin õnneks Gea blogist sellise retsepti, mille koostisosad olid kohe kodus olemas. Aega ka selle maiuse tegemine eriti ei võtnud, nii et tulemuse ja energiakulu suhe oli 5+.  Võib-olla et suhkrut võiks järgmine kord vähem panna…

Järgmisel nädalavahetusel lähen Pärnumaale järgmist õunauputust likvideerima. Plaanis on teha ka suurem kogus õunamahla. Sellega seoses on teretulnud ka igasugused õpetused õunaveini tegemiseks ning ettepanekud õunte kasutamise kohta soolastes toitudes (eeldusel, et need toidud pärast magusad ei ole, muidu peremees ei söö).

Seoses töö iseloomuga alustati täna minu vaktsineerimisega hepatiidiviiruste A ja B suhtes. Lisaks sellele, et kõrvalnähtudena võin ma aeg-ajalt täiskuu aja ristteel verist vahtu välja ajada ja “Umbluu!” karjuda, ei ole minuga ka järgmised kaheksa kuud mõtet titejuttu ajada. Lihtsalt ei tohi ja kõik. Päris nutikas töötajateülene kontrollmehhanism, peaks mainima