Kuna mul on nüüd nii tööl kui ühikas toimiv WiFi, tähendab see seda, et minuga saab ka edukalt Skype-i teel suhelda. Ühikas on kergem sõnumeid trükkida, sest nett on kõikuv. Tööl saan rääkida ka. Veebikaamerat mul pole.

Et mu elus oleks ka muud, kui töölt ühikasse ja ühikast tööle minek, regasin end Couchsurferite (diivanisurfarite) kodulehel. Seal omakorda ronisin Nancy foorumisse ja mis ma leidsin? Just siin, otse minu nina all hakkas täpselt minu saabumise nädalal toimuma iganädalane üritus “Café des Langues” ehk keeltekohvik. Ettevõtmise eesmärk on koguda kokku hunnik inimesi, kes tahavad omavahel rääkida mõnes võõrkeeles ja seeläbi keelt paremini valdama õppida. Ja nii haarasin minagi A kaasa ja läksime prantsuse keele huvilistena asja uurima.

Toimumiskohaks oli õllebaar Phénix vanalinnas. Õllede ja õllekokteilide menüü oli aukartustäratav, kuigi ma tahaks näha eestlasest õllesõpra, kes oleks seda populaarset märjukest kokteili nimel segama tequila ja veel mõne likööriga Meie, kui õiged tibid kunagi, jõime ehtsat prantsuse siidrit ja maksime selle eest umbes sama palju, kui Tallinna pubis Fizzi eest. Väga hea diil.

Keeltekohviku raames oli kohale tulnud oodatult hunnik prantslasi ja üks ungarlane. Keeltest, Prantsusmaast, Nancy-st, õllest ja inimestest sai räägitud nii saksa, hispaania, inglise kui prantsuse keeles. Meie purssisime A-ga prantsuse keelt nagu esimest korda karjamaale lastud varsakesed ning ime kombel saadi meist enam-vähem aru. Oma imestuseks suutsin ma enamikke lauseid alustada nii, et ei teadnud, kuhu see lõpeb, ning alles hiljem tõdeda, et tegelikult saab sama asja öelda märksa lihtsamalt. Pikk tee on veel käia, seda peab tunnistama. Vähemalt on tee algusots lahti tehtud. Ja kuna üritus just selle eesmärgiga oligi, et kõik saaksid midagi harjutada, siis ei vaadatud meie peale ka tohutult viltu (vähemalt mitte meie nähes, heheee).

Kohalikega suheldes selgitasin välja ka muid toredaid kohti, kuhu turistid ilmselt niisama ei jõuaks, seega nädalavahetus tõotab tegemist küllaga. Ja järgmisel neljapäeval juba uus keeltekohvik. Peab vahepeal võimalikult palju praktiseerima, et uuel korral areng märgatav oleks.

Mitte et mul millestki muust kui ilmast siin kribada poleks, aga see teema on siin tõesti väga fenomelnaalne. Alustan parem algusest.

Nancy on selline tore väike linnake, mille rahvaarv on nagu Tartus, aga kui arvestada äärelinnad juurde, siis nagu Tallinnas. Ühes sellises äärelinnas, Vandoevre-s,  käin ma tööl. Samuti on maastik siin üsna künklik, nii umbes nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik, aga vähem ilus. Ja kuidagi on siis juhtunud nii, et Vandoevre asub ühe künka otsas, minu ühikas aga kesklinna lähedal orus. Tramm, mis üles mäkke viib, ähib-puib poole tee peal nagu Otepää suusamäe tõstuk ning alla tulles jälle kihutab nii, et kõrvad lähevad hetkega lukku. Tööle lähen hommikul umbes pool tundi (autoga oleks see  ilmselt 15-20 minutit), aga ilmaolud vahelduvad nagu sõidaksin Saaremaalt Võrru. Esimesel päeval ühikast pahaaimamatult mustale asfaltile astudes ei osanud ma oodata, et mäe otsas tervitab mind lumetorm ja 15 cm valget ollust. Prantslased käivad siin ikka paljaste peade ja kingakestega, millest järeldasin siis, et ega seda lund kauaks ei saa jätkuda. Ja õigus mul oligi. Päev hiljem oli künkal pahkluudeni ulatuv vee-lume-lobi (öka!). Kaks päeva hiljem sirab aga juba kõikjal päike, all-linnas on kõik kohad rattureid ja jooksaid täis, üleval on lund jäänud vaid muruplatsidele. Aga appi, kui libe siin on! Pane või uisud alla.

Kui küsitakse, kuidas on mu esimesed muljed, siis ma ei oskagi kohe paugult midagi öelda peale selle, et ilm paneb mind tundma nagu kodus. Siin on samuti lumetorm, rongid hilinevad, inimesed jooksevad vihmavarjudega ringi (!?) ja lõdisevad oma kingakestes ja mütsistamata peadega.  Ilmselt pole nad kuulnud ütlust “pole halba ilma, on vaid kehv riietus”.  Mina oma mütsi, salli, kinnaste ja talvesaabastega tajun endal mõningaid veidraid pilke, kui ma ei soovigi trammipeatuses trobikonna inimeste keskele katuse alla mahtuda, vaid seisan üksi langeva lume käes.

Reis möödus plaanipäraselt. Küll aga taaskohtusin unustatud Pariisi nukrama poolega, kui minult teel lennujaamast rongile küsiti raha seitse (!) korda. Ausalt öeldes ma ei kujuta ette, kuidas rahanurujad ära elavad või kes neile üldse midagi annab, sest mina jääks vaeseks, kui ma igaühele neist kukrut kergitaks. Ja tundub, et kaasreisijad mõtlesid samamoodi. Aga “kui ei küsi, siis ju ka ei anta,” tundub olevat nende moto.

Kõige toredam esimese päeva jooksul oli muidugi see, et Nancy-s tuli peale pikka üksi reisimise päeva minu rongile vastu A. ja viis mu ise ühikasse. See andis hea võimaluse juba orienteerumisest ja lennult info haaramisest aju väja lülitada. Paar tundi hiljem ma juba enam ei mäletanud, mis teed me tulnud olime

Ühikas ei ole päris traditsiooniline tudengiühikas, vaid “studette”, mis annab enam-vähem minimalistliku ühetoalise korteri mõõdu välja. See tähendab, et ma ei pea midagi kellegagi jagama, mis omakorda jälle tähendab seda, et kõik on puhas. Mina olen rahul. Üüriarve läheb ju ülikoolile

Pesuruumide ja köögi mittejagamine tähendab muidugi ka seda, et ühikas on jube vaikne. Ma ei kohtu kellegagi ja minu tuppa ei kostu eriti mingeid helisid. All kusagil on telekaruum, töötuba, klaveriruum (!) ja kohvik, mis on mõeldud rendipinnaks pidude pidamisel. Hiljemalt Olümpia ajaks tuleb endale koht teleka ees igatahes varuda. Siis võib-olla ka kohtun mõne ühikakaaslasega.

Tööl on samuti tohutult rahulik. Reagendid pole veel kohale jõudnud. Kohtusin inimestega, loen taustainfot, käisin ka ühel huvitaval seminaril. Kuna külaline oli USA-s 10 aastat tööd vihtunud ja meie A-ga kontvõõrad, peeti seminar inglise keeles (millega kaasnes loomulikult meiepoolne piiritu rõõmujoovastus).

Kui nüüd juba jutt prantsuse keelele läks, siis otsustasn alustada järgmise suhtumisega: “Mis sest, et nad aravavd, et ma olen prantsuse keele osas täielik idioot. Mina olen siin selleks, et õppida. Seega ma räägin prantsuse keelt nii palju, kui suudan, ja nii hästi, kui suudan. Ilmselgelt pole see kohalike jaoks piisavalt hea. Õnneks ma ei pea kuu aja möödudes neid enam kunagi nägema.”

Täna oli näiteks intsident koristajaga, kes suutis öelda sõnad “il fait chaud” (siin on soe) niiviisi, et ma ei saanud midagi aru. Siis ta kirjutas need sõnad omale pastakaga pihku ja mina tundsin end kui viimane lollpea. Aga ta lohutas mind, et küll prantsuse keel mu juurde peagi tagasi tuleb, sest  see olevat ju nii lihtne. Lisaks õpetas ta mind hääldama nime Henri Poincaré äärmiselt täpse diktsiooniga. Selle härrasmehe järgi on nimetatud  üks kohalikest ülikoolidest ja seega on ta piisavalt tähtis, et ka välismaalased peavad tema nime ilusti välja öelda oskama.

Muidu on siin hämmastavalt palju asjaajamist ja iga asi võtab kauem aega, kui inimmõistusele normaalne tundub. Näiteks pole ma veel aru saanud, kas mul on mingisugust lisakindlustust ühikas elamiseks vaja või ei või kuidas ma selle saaks. Rahaülekanne võtab aega nädalaid. Kui mu töö WiFi paroolid tulid samal päeval, kui neid küsiti, pidid kohalikud kolleegid imestusest pikali kukkuma. Mina salamisi arvan, et ülikooli informaatikakeskuses on tööl üks õnnetult eksinud ida-eurooplane…

Prantslased mainivad ise ka, et nad on jube keerulised ja et meie, põhjamaalastega, on ikka palju lihtsam asju ajada. Võtame siis seda kui komplimenti!

Täna õnnestus mul näha oma silmaga ja väga lähedalt päris operatsioone: rinnaimplantaatide panemist ja näonaha pingutamist. Jah, nägi välja küll nagu Grey Anatoomias ja patsiendid ei tundunud ülse päris inimese moodi. Seetõttu ei läinud süda pahaks ja kogu tegevus tundus kergelt sürreaalne ning kirurgi amet muutis ka perspektiivi.

Kõigele sellele vaatamata ei taha ma elukutset vahetada. Ega rinnaimplantaate panna. Ega nägu pingutada.

Esmaspäev. Tüdrukud. Vannituba. Iluvidinad. Purgid ja topsikud. Pintslid ja peeglid. Ja siis üks lahkus veel ilusamana kui saabus ning mina olin jube õnnelik, et suutsin oma valgete käekestega teisele inimesele õnnestunult meiki teha. Kraanikausi jume paranes ka õhtu lõpuks märgatavalt, kuigi see polnud algses plaanis kirjas.

Panin nüüd autoriõigusi meeldetuletava fragmendikese kohe paremal serval jooksva tekstiriba etteotsa. Jah, see info käib ka Sinu kohta, armas Postimehe töötaja, kes Sa artiklite jaoks käid netiavarustest materjali otsimas! Autoriõigused kehtivad nii siis, kui mu blogi on anonüümne ja  ka siis, kui neid õigusi pole konkreetses blogis rõhutatud. Fotosid tellitakse pildipangast, otse fotograafilt või pildistatakse ise. Sama käib ka tekstide kohta.

Milles konkreetselt asi, kirjutas juba Gea. Praeguseks hetkekes on Postimees online´is parandus tehtud. Iseenesest üllatav, et mu uisud nii palju tähelepanu pälvisid, aga nii suur ja pikaaegse kogemusega väljaanne peaks teadma paremini…

Selleaastane PÖFF jäi kahjuks kiirete aegade ja rohkete tegemiste varju. Jõudsin käia vaatamas vaid üht filmi -  parem kui ei midagi, eksole! Aga Saksa komöödiafilm “Soul kitchen” on väga mõnus ja lõõgastav filmielamus raske päeva järel või niisama sõpradega laupäeval õlle kõrvale vaatamiseks. Näitlejavalik on selles filmis 100% õnnestunud, lisaks veel silmailu nii naistele kui meestele

Mina ei saa aru, kuidas suur osa maailmast saab elada ilma musta leivata. Närivad pärmikäkki, lähevad paksuks ja elu ilus. Leib on müstiline ollus, sest teda saab süüa nii soojalt kui külmalt, magusalt või soolaselt, kattega või täidisega või täiesti niisama. Ja mis kõige tähtsam, leiba saab täiesti nullist ise teha ja seda isegi koduses elektriahjus.

Käisime töökaaslastega leivategemise kursustel (suured tänud Siljale asjaajamise ja korralduse eest!). Arvestades, et leiva kääritamine peaks võtma 10-12 tundi, taigna segamine alla poole tunni, kergitamine 3-4 tundi, küpsetamine tund ja veidi peale, siis loomulikult me päris ise sel korral leiba teha ei jõudnud. Küll aga tegime läbi kõik etapid varem ettevalmistatud materjalidega. Ja maitsta saime viit eri leiba: tavaline kardemoniga rukkileib, jõululeib, lihaleib, suitsujuustuleib ja hele seemneleib. Seda, et maitsed on väga erinevad, näitas asjaolu, et igaühel kujunes kohe oma lemmik, mis ei pruukinud teiste lemmikutega ühilduda. Mulle meeldisid liha- ja juustuleib, aga seemneleib mingi mõnusa ürdivõiga oleks olnud väga äge.

Eriti lahe oli aga kogu ürituse atmosfäär 19. sajandi puumaja kivikeldris. 2008. aasta koduleiva konkursi võitja Annely on väga särav ja energiline leivaküpsetaja, kes annab nõu ja vastab kõikvõimalikele targematele ja rumalamatele küsimustele, kogu koolitust iseloomustamas mõnusa ja sõbraliku huumori hõng. Eriti tore uudis on see, et Toompuiestee 18 asuvasse majja tuleb kevadeks väiketootjate toidupood ja kohvik koos suveterrassiga, kust saab siis head-paremat koha peal maitsta või koju kaasa osta. Sealhulgas isetehtud leiba muidugi.

Aga koolitusi teeb Annely veel, ajagraafikuga saab tutvuda siin.

Minul on igatahes kodus nüüd üks pruun hapukas pätsike, mille eluiga on umbes kolm nädalat ja mis koputab varsti külmkapi uksele, sest soovib läbematult leivaks saada. Eks paistab, kas tulemus saab olema ligilähedanegi eile pakutule või hakkan ma kivikõvade kangidega peremehe haamrikollektsiooni täiendama

Pildil on äsja ahjust võetud aurav juustuleib, autoriks Kristi.

..hakkan ka teadusteemalisi arvamusartikleid kirjutama. Mitte et ma praegu ei võiks, aga hetkel  tähelepandamatut ilmselt ei kuulataks. Tegelikult kajastatakse teadussündmusi Eesti ajakirjandusmaastikul tõesti liiga harva, ainsaks musta augu täitjaks on portaal Novaator. Igatahes tänuavaldused ja kummardus professor Metsisele.