Võib seinale taas ühe ristikese teha, sest üks unistuste sihtkoht sai külastatud. Polnud ta jah kaugel ja tundus  rohkem kätte võtmise asjana, aga nüüd tuli ESHRE konverents appi ja oligi põhjust sõita Madalmaade pealinna Amsterdami.

Amsterdam on kõikidest Lääne-Euroopa pealinnadest, kus mul õnnestunud käia, ikka väga väga teistsugune. Ja mitte niivõrd seepärast, et seal oleks hingematvat maastikku või ennenägematut arhitektuuri, vaid pigem õhustiku ja inimeste elustiili tõttu. Kõik sai alguse juba sajandeid tagasi, kui Amsteli jõe kallastele sadam ära ei mahtunud, rääkimata siis kaupmeeste ja sadamatööliste elukohtadest. Nii võeti muudkui mere alt maad lisaks ning ehitati linna läbiv kanalite süsteem. Nagu arvata võis, lahenes ruumipuudus vaid ajutiselt ning praeguseks on Amsterdami kesklinnas maja majas kinni ning ühtegi ruutmeetrit ei jäeta tühjalt niisama seisma.

Amsterdami elanikelt ja linnajuhtidelt on nii mõndagi õppida. Vaatamata ülikitsastele tänavatele (eestlase silma jaoks ei tohiks sinna mahtuda rohkem kui üks auto väga napilt) mahub sinna kõnnitee, autotee ja rattatee. Käidavamates kohtades mahub ka mingi ime läbi välikohvik, mis on inimestest nii tuubil täis, et meenutab inimhunnikut. Rattateed on linnas eelisseisus, sest neid mahub tänavale ka siis, kui midagi muud ei mahu. Seetõttu ongi rattaga liiklemine väga soositud ning rattajuht on kunn: tema ees peatuvad suured rekkad ja trammid ning ülekäigurajal peavad jalakäijad hoolega vaatama, et nad ratta alla ei jääks. Olgem ka ausad, tänavatel, mis on nii kitsad, kui ennist mainisin, ja mida piiravad ühelt poolt maja sein ja teiselt poolt piirdeta kanal, on üsna raske autot kuhugi parkida. See-eest rattaid on kõik kohad täis: silla käsipuud, laternapostid, tänavapinkide servad jne. Parkivaid rattaid vaadates saab selgeks, et vägevaid firmamärkidega treki-, maastiku- ja isegi hübriidrattaid praktiliselt pole. Pigem on minu vanaisaaegsetest ratastest üks rohkem roostes ja lapitud kui teine. Põhjuseks pidavat olema vargused ning asjaolu, et mere alt võetud pinna maastiku kujundamisega pole just eriti tegeletud, mistõttu järskude tõusudega ei pea rattur end vaevama.

Ma ei tea, kas sajanditepikkune pead-jalad koos elamine ja toimetamine on hollandlaste (või vähemalt amsterdamlaste) tolerantsi põhjuseks. Kesklinnas on kanepimüügiga tegelevaid kohvipoode rohkem kui suveniirikaid ning Punaste Laternate piirkonnas nägin päris paljusid lastega peresid jalutamas.  Lisaks toimus meie saabumise päeval kesklinnas ka geiüritus, sarnase ideoloogiaga kui meie „kapist välja“. Tänavad olid suuri plakateid ja fotokunsti täis ning õnnelikud inimesed rippusid üksteise kaelas.

Inimesed on Amsterdamis väga toredad ja sõbralikud ning suhtlevad põhjamaalastest enam. Tegelikult mulle täitsa meeldib see suhtumine, et kui tänaval tuleb ikka üks sümpaatne inimene vastu, siis ma naeratan ja ütlen tere. Pole ju tähtis, et me tegelikult ei tunne. Igatahes jääb avatum ja sõbralikum mulje, kui eestlaslik salajane altkulmu piidlemine (vaataks küll, aga äkki ta saab aru, et ma vaatan, ja oh seda piinlikkuse ja häbi otsa siis). Kohalikud tunnevad end ka iseendaga vabalt: sageli väntab vastu mõni laulev jalgrattur või ootab nurgal kedagi turske tätoveeringutega meesterahvas, kes samal ajal vilistab lõbusat viisikest.

Vahel viskab ka amsterdamlastel korteris istumine ja kitsastel tänavatel liiklemine üle ning tekib soov looduse nautlemise järele. Selleks on olemas ka mõningad pargid, näiteks Vondelpark väga kesklinna lähedal, kuhu minagi viimasel päeval rahvasumma eest põgeneda üritasin. Park on suur ja vägev, aga oma imestuseks märkasin, et ka seal peesitavad kohalikud pead-jalad koos ja teine osa muruplatse on laustühjad. Paljudel kohalikel on lõõgastuspaigaks ka needsamad linna läbivad kanalid. Kanalite servad on täis laevukesi ja paatmaju, viimastest mõned on nii vägevad, et ma oleksin nõus oma kesklinna korteri kohe ühe sellise vastu välja vahetama   Mõned paadid on kuninglikud, teised tagasihoidlikud ja kolmandad on juba nii pikalt kasutamata, et pardipered on sinna sisse elama asunud.

Kui nüüd rääkida ka natuke peapõhjusest, miks ma üldse Amsterdami läksin, siis konverents oli minu meelest vahvam, kui eelmisel aastal Barcelonas. On muidugi ka täiesti võimalik (ja tõenäoline isegi), et ma olen selle aastaga lihtsalt üksjagu targemaks saanud ja oskasin paremini valida huvitavamaid loenguid. Igav mul igatahes kordagi ei hakanud ja imestasin isegi, kui hästi ma pikad päevad loengusaalides vastu pidasin. Üks sessioon oli veel nii äge, et pärast esimest loengut mõtlesin, et peaks Chicagosse kolima ning poole tunni pärast, peale teist loengut, pakkisin mõttes asju Austraaliasse. Loommudelid ja baasteadus on ikka väga-väga lahedad asjad, millega saab enamasti tegeleda vaid suurtes teaduskeskustes. Meile jäävad aga õnneks julge pealehakkamise korral huvitavad koostöövõimalused ja põnevad reisisihid.

ESHRE suursponsoriteks olevad ravimifirmad pugesid seekord lausa nahast välja, et meile head muljet jätta, oluliselt rohkem, kui eelmisel aastal. Kohati oli sotsiaalne orgunn nii vinge, et mitu üritust kattusid ajaliselt ja külastajad pidid nende vahel valima. Meie eestlaste tiim on aga piisavalt lõbus seltskond, et püsisime enamasti koos ja läksime sinna, kuhu enamus tahtis. Osalesime sushi tegemise workshopil, 5-käigulisel õhtusöögil laevas mööda Amsterdami kanaleid ning käisime maailma kõige lahedamas pubis Pasta e Basta. See on niisugune pubi/pastarestoran, kus ettekandjateks on laulutudengid ning iga ettekandja esineb õhtu jooksul korduvalt. Repertuaaris on nii ooperit, diskot, musikaliduette kui ka armastusballaade. Vahepeal mängis pianist ning siis jälle keerutas puusi kõhutantsija. Teenindus oli ennenägematult vahva ning meeleolud laes. Toidud viisid sealjuures keele alla ning kõigele sellele andis veel lisamõõtme ojadena voolav vein. Igatahes soovitan kõigile Amsterdami külastajatele seal õhtustada, kuigi laud on soovitav ette broneerida.

Amsterdam on külastamiseks üks väga vahva sihtkoht, kuigi peab mainima, et umbes 5-6. päeval tundsin juba füüsiliselt, kuidas mul õlad hakkavad ruumipuudusest kehale ligemale tõmbuma. Nüüd Saaremaal peesitades naudin olukorda, kus silmapiiriks on metsatukk ning naabri olemasolust annab märku suitsev korsten ja mitte aknast paistev söögilaud. Aga kõik on harju(ta)mise asi, ma usun.  Pikaaegse selektsiooni tulemusena riputasin oma veebialbumisse üles ka 87 fotot, mis sobivad hästi siinset juttu illustreerima.

Soomes elades seiklesin häbiväärselt vähe väljaspool Helsingit. Ahvenamaale olen tahtnud minna esimesest sealveedetud suvest peale (mis oli, appikene, 5 aastat tagasi), aga ikka pole jõudnud. Igatahes aprillis, kui Eestis juba muru rohetas ja puudel pungad puhkemise äärel, sõitsime meie Juani ja Pirjoga põhjapoole Hämeenlinna uurima, palju seal veel lund järele on jäänud. Hämeenlinna on väga arvestatav turistikas, sest seal on üks väga hästi säilinud mürakas linnus ning selle kõrval sõjatehnika huvilistele mõeldud suurtükimuuseum. Pildid said ka nüüd, 2,5 kuud hiljem, elektroonilisse albumisse üles.

Täna on esimene puhkuse päev. Homme jõuan veel laulupeole ja siis põrutan saarele ära, ajan käpad taeva poole ja samastun järgnevad kaks nädalat selle siilipojaga:

Pilt pärit Maalehest.

Jaanipäevaks Saaremaale.

27.juuni kuni 2. juuli Amsterdami.

4.-5. juuli laulupidu.

6.-20.  juuli puhkus.

14.august kuni 5.september – kolmed pulmad. Sellele eelneval ajal peaks leidma aja, millal korraldada midagi toredat kolmele pruudile.

Päris mitmed sünnipäevad (esimese matsuga loen kokku 4, võib-olla tuleb rohkem).

Päris kiireks läheb, ma ütleks.

Vahepeal jõuti korduvalt siia blogisse google´i otsigumootori kaudu, otsisõnaks “agne”. Olin imestunud, õigemini siiamaani olen, sest mina näiteks ei jaksanud google´i leide nii kaua edasi kerida, et ma siia jõuaks. Aga teel selleni leidsin ma päris mitu huvitavat seika, mis selle nimega seonduvad. Toon siin mõned välja:

1. www.agne.com on näiteks ühe USA ettevõtte koduleht. AGNE tegeleb põllumajandussaaduste tootjate ja tarbijate vahendamisega. Sellega võivad liituda nii suurettevõtted ja kaubandusketid, kuid ka talud ja väiketootjad.

2. Skandinaavias on Agne mehenimi. Rootsi mütoloogilistes muistendites figureerib julge ja võimukas kuningas Agne, kes käis oma elu jooksul ka Soome rahvast kiusamas. Ta kuulus Ynglingite dünastiasse, abiellus enda poolt tapetud Soome väepealiku tütre Skjalfiga ja neil oli kaks poega: Erik ja Alrik. Suri uhke kuningas oma naise käe läbi, kes ta purju jootis ja üles poos.

3. IKEA toodab baaripukke nimega Agne. Maksab netipoes 19.99 USD.

4. Lõuna-Prantsusmaal Toulouse´i lähedal asub piirkond nimega Ramonville-Saint-Agne. Väike koht, aga sobib peatumiseks autoga reisijatele, kuna seal asub Formule 1 hostel.

5. Dubais asub luksuslik Villa Agne. Sisaldab 4 magamistuba, söögisaali ja raamatukogu. Vaade olla hingemattev, külastajad saavad lebotada erarannas ja supelda erabasseinis.

6. AGNE Publishing avaldab religioosses võtmes kirjutatud eneseabiõpikuid.

7. Kui Detroiti satute, siis ärge unustage rentida jalgratast Agne juurest!

8. Üks tore USA sait tegeleb laste nimedega. Nime Agne kohta väidavad nad, et see on Kreeka päritolu, tähendavat “vooruslikku, puhast”, on kasutusel leedu keelt kõnelevates maades (!) ja enamikku selle nime kandjaid ei ole lapsepõlves nime pärast kiusatud. Külastajatelt on see nimi saanud 2 punkti viiest. Lisaks saavad seal lehel küsitluse täita inimesed, kelle nimi on Agne.

9. Rohkelt Leedu päritolu lauljaid, modelle ja muid kuulsusi. Neid võite ise guugeldada.

Ma loodan, et pärast seda postitust jõutakse siia blogisse otsingusõnaga “Agne” ka asja pärast

Selleks, et ma oma toredaid sõpru ülevoolava iluuisujutuga ära ei piinaks, otsustasin selle teema lahkamiseks avada täiesti uue blogi. Kellel huvi, sellel osavad näpud toksimaks sisse aadressi

http://uisutaja.wordpress.com/

ja ongi käes vaba voli elamaks kaasa minu mõtetele ja saavutustele uisutamise vallas.

See blogi jääb siia alles kõiksugu muu jutuvada jaoks. Vaid siis, kui toimub midagi tõeliselt murdelist, mida lihtsalt peab mõlemas paigas kajastama, kuulete sellest kõik!

Elu nende tuulekatega ei olegi enam nii hirmus. Täna ei ole esimest päeva palavikku ja olen seetõttu tegusid täis. Õue ikkagi ei saa, sest kirjade järgi olen veel nakkav. Lisaks on välimus suht “omapärane” (loe: täielik katastroof) ja kardan, et tänaval lastaks mind zombi pähe maha. Aga tegelikult ei ole asi sugugi hull enam, sest Kõige Kallim näitas allolevat pilt ja ütles, et nemad on ka tähnilised ja nunnud, nii nagu mina

Pilt pärit siit uudisest.

Pole vaja liigselt hõisata ja juubeldada, et käes on liiga palju vaba aega, sest see kiputakse sul ilma luba küsimata ära planeerima. Minule tuli appi sõber varicella zoster viirus ja nüüdma põen tuulerõugeid. Jees… Külalisi vastu ei võta ja ise õue ei tule. Meenutagem lapsepõlve parem!

Kust ma selle sain? Hea küsimus.Veel parem on küsimus, et millal. Üks töökaaslane tuli esmaspäeval puhkuselt tööle ja tema laps oli puhkuse ajal tuulerõugeid põdenud. Samas Wiki jälle väidab, et peiteaeg on 10-21 päeva, mis ei klapi eriti, sest esimese villi avastasin 4 päeva peale töökaaslase naasmist. Mine sa võta kinni… Juttude põhjal on praegu terve Tallinn umbselt tuulerõugeid täis. Suurem epideemia kui seagripp, tundub.

Tundub, et mul on vaba aega tekkinud. Alles ükspäev tegin hunniku pastasalatit täidetud tortellinidest, salaamivorstist ja muust heast-paremast. Täna läksin poodi ja avastasin, et peaaegu mitte millegi eest saab juba rabarberit osta! Maksin peotäie varte eest kuus krooni ja otsustasin kooki teha. Sellist kooki. Tuli äga maitsev, vetruv ja mahlane. Ainult viimases etapis pidin ahjule vunki juurde keerama, sest 125 kraadi juures ei toimunud küll midagi.

Üleüldse, nüüd kui kitarritunnid on läbi, töö hakkab normaliseeuma ja loksuma tavatööpäeva tundidesse, olen ma jõudnud kokata, nühkida ja möllata ja isegi veidi aknaid pesta. Kui kõik kodus tehtud saab, siis võib niiviisi varsti külalisigi kutsuma hakata. See oleks küll midagi ennenägematut viimaseid kuid arvesse võttes

Kallis autojuht,

Kui Sa jõuad ristmikule, ja Su ees on “Anna teed!” märk, siis palun ära unustada anda teed ka jalgratturile, eriti kui olen juba ristmikule välja sõitnud. Ma saan aru küll, et minu kaherattaline sõber pole nii ilus ja uhke, kui Sinu tuliuus must bemm, aga ta viib mind sellegipoolest usaldusväärselt sihtkohta. Liikluskorraldust eirates saan mina surma ja Sina lähed vangi, sest just Sina olid see, kes eksis. Parem on vist ikka märke vaadata?

Kultuursele liiklemisele lootes,

Jalgrattur